Paradiisi otsinguil

JUTUSTANUD PASCAL STISI

Oli juba hilisõhtu ning Lõuna-Prantsusmaa Béziers’ linna tänavatel valitses tühjus. Avastasime koos sõbraga ühe usukirjanduse poe värskelt värvitud seina ja kriipseldasime sellele hiigelsuurte mustade tähtedega saksa filosoofi Nietzsche sõnad: ”Jumalad on surnud. Elagu üleinimene!” Mis mind aga kõige selleni viis?

OLEN sündinud 1951. aastal Prantsusmaal itaalia päritolu katoliiklaste peres. Kui olin väike, oli meil kombeks käia puhkusel Lõuna-Itaalias. Seal oli igas külas oma neitsi Maarja kuju. Kõndisin vanaisa käekõrval lõpututes rongkäikudes mägede vahel nende tohutute uhkelt riietatud kujude järel, kuid mul polnud mitte mingeid usulisi veendumusi. Sain oma põhihariduse jesuiitide religioosses koolis. Ometi ei meenu mulle, et oleksin kuulnud midagi, mis tõepoolest oleks ehitanud minus üles usku Jumalasse.

Elu mõtte üle hakkasin juurdlema sellest ajast, kui alustasin meditsiiniõpinguid ühes Montpellier’ ülikoolis. Mu isa oli sõja ajal haavata saanud ja alatasa olid arstid tema haigevoodi juures. Kas poleks olnud parem sõda lõpetada, selle asemel et kulutada nii palju aega ja pingutusi, ravimaks inimesi selle laastavatest tagajärgedest? Kuid Vietnami sõda oli täies hoos. Minu meelest oli näiteks ainus loogiline kopsuvähi ravimise viis likvideerida selle peamine põhjustaja — tubakas. Ja mida võis öelda haiguste kohta, mida arengumaades põhjustab alatoitumus ja jõukates riikides ületoitumus? Kas poleks parem kõrvaldada põhjuseid, selle asemel et püüda ravitseda kohutavaid tagajärgi? Miks on maa peal nii palju kannatusi? Mulle tundus, et selles ennasthävitavas ühiskonnas on midagi väga põhjalikult viltu ja süüdi on selles valitsused.

Minu lemmikraamatu kirjutaja oli anarhist ja mul oli kombeks selles raamatus leiduvaid mõtteid seintele jäädvustada. Tasapisi sai ka minust anarhist, kellel polnud ei usku ega moraaliseadusi ning kellele polnud vaja ei Jumalat ega isandat. Minu meelest olid Jumala ja religiooni välja mõelnud rikkad ning vägevad, et oleks võimalik meid ülejäänuid valitseda ja ekspluateerida. Tundus, nagu ütleksid nad: ”Rügage meie heaks maa peal tööd teha, küll siis saate taevases paradiisis selle eest suure tasu.” Kuid jumalate aeg oli möödas. Rahvas pidi sellest teada saama. Grafiti oli üks viis, kuidas seda teha.

Tagajärjeks oli see, et õppetöö muutus mulle teisejärguliseks. Vahepeal olin pannud end kirja geograafia- ja ökoloogiaõpinguteks ühte teise Montpellier’ ülikooli, mis oli tuntud oma protestivaimu poolest. Mida rohkem ma ökoloogiat õppisin, seda suurema jälestusega suhtusin meie kauni planeedi saastamisse.

Sõitsin igal aastal suvevaheajal pöidlaküüdiga tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa. Ringi reisides ja sadade autojuhtidega vesteldes nägin omaenda silmaga, kuidas inimühiskonda vaevab kurjus ja mandumine. Ükskord kõndisin paradiisi otsinguil läbi mõned kauni Kreeta saare imeilusad mererannad ja avastasin, et need on kohati kaetud naftaga. Mul hakkas seda nähes süda valutama. Kas maa peal on veel kusagile alles jäänud tükike paradiisi?

Tagasi maale

Prantsuse ökoloogid propageerisid maale tagasipöördumist kui ühiskonna hädade lahendust. Tahtsin oma kätega tööd teha. Nii ostsingi ühe vana kivimaja pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal Sevennide eelmäestikus. Kirjutasin uksele ameerika hipide hüüdlause ”Siin on paradiis”. Ühest noorest saksa tütarlapsest, kes oli meie kandis reisimas, sai minu elukaaslane. Ei tulnud kõne allagi, et oleksime abielu sõlminud valitsuskorda esindava linnapea ees. Abielluda kirikus? See ei tulnud pähegi!

Suurema osa ajast käisime ringi paljajalu, kusjuures mul olid pikad juuksed ning pulstunud habe. Olin võlutud puu- ja köögiviljade kasvatamisest. Suvel oli taevas sinine ja tsikaadid siristasid. Nõmmelilled lõhnasid nii hästi ning vahemere puuviljad — viina- ja viigimarjad —, mida kasvatasime, olid nii mahlakad. Meile tundus, et oleme leidnud oma paradiisi.

Usk Jumalasse tärkab

Ülikoolis olin õppinud rakubioloogiat, embrüoloogiat ja anatoomiat, ning mulle jättis sügava mulje kõigi nende mehhanismide komplekssus ja kooskõla. Nüüd kui mul oli võimalik iga päev otseselt loodusmaailma jälgida, täitis selle ilu ja eluvõime mind imetlusega. Päev-päevalt avanes aina uusi looduse raamatu lehekülgi. Olles ühel päeval pika mägiretke ajal elu üle sügavalt järele mõelnud, jõudsin järeldusele, et kindlasti on olemas Looja. Tegin oma südames otsuse uskuda Jumalat. Varem olin tundnud südames tühjust, ängistavat üksindust. Päeval, mil hakkasin uskuma Jumalat, ütlesin endale: ”Pascal, sa ei ole enam kunagi üksi.” See oli harukordne tunne.

Üsna pea sündis meile elukaaslasega väike tütar Amandine. Tema oli mu südamerõõm. Nüüd, mil uskusin Jumalat, hakkasin ma kinni pidama mõningatest moraaliseadustest, mida teadsin. Lõpetasin varastamise ja valetamise, ning varsti märkasin, et see aitab mul vältida paljusid probleeme kaasinimestega. Jah, meil olid omad probleemid ja mu paradiis ei olnud päris selline, nagu olin ette kujutanud. Kohalikud viinamarjakasvatajad kasutasid putuka- ja umbrohumürke, mis saastasid ka minu põllukultuure. Oma küsimusele kurjuse kohta polnud ma ikka veel vastust saanud. Sellele lisaks, kuigi olin lugenud paljutki perekonnaelu kohta, ei aidanud see ära hoida ägedaid sõnasõdu elukaaslasega. Meil oli vähe sõpru ja needki polnud tõelised sõbrad; mõned isegi õhutasid mu elukaaslast mind petma. Kuskil pidi olema parem paradiis.

Vastus minu palvetele

Palusin üsna tihti omal kombel Jumalat, et ta mind eluteel juhataks. Ühel pühapäevahommikul tuli meie ukse taha sõbralik naine Irène Lopez koos oma väikese pojaga. Ta oli Jehoova tunnistaja. Kuulasin, mida tal öelda on, ja nõustusin ettepanekuga mind taas külastada. Kaks meest tulidki minu poole. Meie jutuajamisest jäid mulle meelde kaks asja — paradiis ja Jumala Kuningriik. Hoidsin hoolega neid mõtteid oma südames ja hakkasin kuude möödudes mõistma, et kui ma tahan olla puhta südametunnistusega ja leida tõelist õnne, tuleb mul ühel päeval oma asjad Jumala ees korda seada.

Mu elukaaslane oli alguses nõus minuga abielluma, et viia meie elu kooskõlla Jumala Sõnaga. Siis aga sattus ta halba seltskonda, kus irvitati Jumala ja tema seaduste üle. Kui ma ühel kevadõhtul koju jõudsin, sain kohutava šoki. Meie maja oli tühi. Mu elukaaslane oli ära läinud ja meie kolmeaastase tütre endaga kaasa võtnud. Päevade kaupa ootasin, et nad tulevad tagasi — kuid asjata. Selle asemel et Jumalat süüdistada, palusin, et ta aitaks mind.

Veidi aega pärast seda võtsin ma Piibli, istusin oma viigipuu alla ja hakkasin lugema. Ma lausa neelasin selle sõnu. Olgugi et ma olin lugenud igasuguseid psühhoanalüütikute ja psühholoogide kirjutatud raamatuid, polnud ma kunagi neis leidnud sellist tarkust. See raamat pidi olema Jumala inspireeritud. See, kuidas Jeesus õpetas ja kuidas ta mõistis inimloomust, hämmastas mind. Laulud pakkusid mulle lohutust ja Õpetussõnade praktiline tarkus äratas minus imetlust. Mõistsin peagi, et kuigi loomistöö uurimine on suurepärane viis inimese Jumala juurde toomiseks, saavad seeläbi ilmsiks vaid ”tema tee ääred” (Iiob 26:14).

Tunnistajad olid mulle jätnud ka raamatud ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”) ning ”Tee oma perekonnaelu õnnelikuks” (”Making Your Family Life Happy”).a Neid lugedes avanesid mu silmad. Raamat ”Tõde” aitas mul mõista, miks inimkond seisab silmitsi pandeemilise saastamise, sõdade, suureneva vägivalla ning tuumakatastroofi ohuga. Ja nii nagu punane taevas, mis mu aiast näha oli, ennustas järgmiseks päevaks head ilma, tõestasid need sündmused, et Jumala Kuningriik on väga lähedal. Mis puutub ”Perekonnaelu” raamatusse, siis soovisin, et saaksin seda näidata oma elukaaslasele ning öelda talle, et me võiksime olla õnnelikud, kui rakendaksime ellu Piibli nõuandeid. Kuid seda ma enam teha ei saanud.

Vaimne edenemine

Tahtsin rohkem teada saada, seetõttu palusin Jehoova tunnistajal Robertil end külastada. Tema suureks üllatuseks ütlesin talle, et tahan lasta end ristida, niisiis asusimegi Piiblit uurima. Otsekohe hakkasin rääkima teistele sellest, mida olin õppinud, ja jagama neile väljaandeid, mida sain kuningriigisaalist.

Hakkasin käima müürsepakursustel, et endale elatist teenida. Olles veendunud selles, et Jumala Sõna tuleb inimesele kasuks, haarasin kinni igast võimalusest anda nii kaasõpilastele kui õpetajatele eraviisilist tunnistust. Ühel õhtul kohtasin koridoris Serge’i. Tal olid käes mõned ajakirjad. ”Ma näen, et sulle meeldib lugeda,” ütlesin ma talle. ”Jah, kuid need on üsna igavad.” Küsisin ta käest: ”Kas tahaksid lugeda midagi tõeliselt head?” Meil oli suurepärane vestlus Jumala Kuningriigi teemadel, mille järel ta võttis lugeda veidi piiblilist kirjandust. Järgmisel nädalal tuli ta koos minuga kuningriigisaali ja temaga hakati Piiblit uurima.

Ühel päeval küsisin ma Robertilt, kas ka mina võiksin kuulutada majast majja. Ta läks oma riietusruumi ja otsis minu jaoks välja ülikonna. Järgmisel pühapäeval tegin koos temaga oma esimesed sammud teenistuses. Lõpuks 7. märtsil 1981. aastal sümboliseerisin ristimisega avalikult oma pühendumist Jehoova Jumalale.

Abi ahastuse ajal

Vahepeal olin saanud teada, kus välismaale läinud Amandine ja tema ema elavad. Kahjuks keelas Amandine’i ema vastavalt selle maa seadustele, kus ta elas, oma õigust kasutades mul oma tütrega kohtuda. Olin täielikus masenduses. Amandine’i ema abiellus ja mind valdas jälle lootusetuse tunne, kui sain ametliku teate, et tema abikaasa on mu tütre adopteerinud — ja seda täiesti ilma minu nõusolekuta. Mul polnud enam mingeid õigusi oma lapse suhtes. Vaatamata seaduslikule tegutsemisele polnud mul võimalik saada külastusõigust. Mul oli tunne, nagu oleks keegi mulle tsemendikoti turjale tõstnud — nii suur oli mu südamevalu.

Kuid Jehoova Sõna oli mulle mitmel moel toeks. Ühel päeval, kui olin eriti sügavas masenduses, kordasin ma üha uuesti Õpetussõnade 24:10 sõnu: ”Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene.” See salm hoidis mind murdumast. Ühel teisel korral, pärast järjekordset nurjunud katset oma tütart näha, pigistasin oma kuulutustöökoti sanga endale nii kõvasti pihku, kui jaksasin, ja läksin kuulutama. Sellistel rasketel hetkedel oli mul võimalik kogeda Laul 126:6 õigsust, kus öeldakse: ”Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!” Üks tähtis õppetund, mille sain, on see, et kui oled tõsistes katsumustes, siis pärast seda, kui oled teinud olukorra lahendamiseks kõik võimaliku, tuleb sellele lihtsalt selg pöörata ja rühkida otsusekindlalt Jehoovat teenides edasi. See on ainus viis säilitada oma rõõm.

Püüdlemine millegi parema poole

Kui mu kallid vanemad nägid muudatusi, mida olin oma elus teinud, pakkusid nad mulle abi ülikooliõpingute jätkamiseks. Olin neile tänulik, kuid nüüd oli mul teine eesmärk. Tõde oli vabastanud mind inimfilosoofiast, müstikast ja astroloogiast. Mul olid nüüd tõelised sõbrad — sellised, kes kunagi ei tapa üksteist sõdades. Ja ma olin ka lõpuks saanud vastuse oma küsimusele, miks on maa peal nii palju kannatusi. Tänuks kõige eest tahtsin teenida Jumalat kõigest oma väest. Jeesus oli täielikult Jumala teenimisele pühendunud ja ma tahtsin järgida tema eeskuju.

Aastal 1983 loobusin müürsepaametist ja hakkasin täisajaliseks jumalateenijaks. Vastuseks oma palvetele leidsin enda elatamiseks osaajalist tööd pargis. Milline rõõm oli käia pioneeride koolis koos Serge’iga, selle noore mehega, kellele olin andnud tunnistust müürsepakoolis! Pärast kolmeaastast üldpioneerteenistust tundsin endas soovi Jehoova teenistuses veelgi rohkem ära teha. Nii määratigi mind 1986. aastal eripioneeriks maalilisse Provins’i linna Pariisi lähistel. Õhtul koju tulles tänasin ma tihti põlvitades Jehoovat imepärase päeva eest, mille olin saatnud mööda temast teistele rääkides. Tegelikult on mu elu kaks suurimat rõõmu Jumalaga ja Jumalast rääkimine.

Veel üks minu jaoks tore sündmus oli see, et ristiti mu 68-aastane ema, kes elas Lõuna-Prantsusmaal väikeses Cébazani külas. Kui ema hakkas Piiblit lugema, saatsin talle ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” tellimused. Ta oli mõtleja inimene ja üsna pea tundis ta loetus ära tõe kõla.

Peetel — tähelepanuväärne vaimne paradiis

Kui Vahitorni ühing otsustas eripioneeride arvu kahandada, esitasin avalduse nii teenistusväljaõppe kooli astumiseks kui ka Peetelisse, Jehoova tunnistajate Prantsusmaa harubüroosse, tööleasumiseks. Tahtsin jätta Jehoova otsustada, kuidas mul oleks parem teda teenida. Mõni kuu hiljem, 1989. aasta detsembris, kutsuti mind Peetelisse Loode-Prantsusmaal Louviers’is. See osutus suurepäraseks lahenduseks, sest Peeteli asukoha tõttu oli mul võimalik aidata vennal ja tema naisel hoolitseda vanemate eest, kui nad väga haigeks jäid. Ma ei oleks saanud seda teha, kui oleksin olnud misjoniteenistuses tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Ema külastas mind Peetelis mitu korda. Vaatamata sellele, et minust lahus elamine tähendas temapoolset ohvrit, ütles ta mulle tihti: ”Jää Peetelisse, mu poeg. Mul on hea meel, et sa niimoodi Jehoovat teenid.” Kahjuks on mõlemad mu vanemad praeguseks surnud. Kuidas ma küll igatsen näha neid maal, mis on muudetud sõnasõnaliseks paradiisiks!

Ma usun tõesti, et kui on olemas maja, mis on teeninud ära nimetuse ”Siin on paradiis”, siis on selleks Peetel — ”Jumala koda” —, sest tõeline paradiis on eelkõige vaimne, ja vaimne õhkkond Peetelis valitsebki. Meil on võimalus kasvatada vaimu vilja (Galaatlastele 5:22, 23). Rikkalik vaimne toit, mida saame igapäevase piibliteksti arutamise ja perekondliku ”Vahitorni”-uurimise kaudu, annab mulle Peetelis teenimiseks jõudu. Pealegi teeb võimalus suhelda vaimselt meelestatud vendade ja õdedega, kes on aastakümneid ustavalt Jehoovat teeninud, Peetelist ainulaadse paiga vaimseks kasvuks. Ehkki ma olen pidanud olema oma tütrest nüüdseks juba 17 aastat lahus, olen Peetelist leidnud arvukalt innukaid noori, kes on mulle olnud nagu omad lapsed ja kelle vaimse kasvu üle ma tunnen heameelt. Viimase kaheksa aasta jooksul olen ma pidanud hoolt kandma seitsme erisuguse ülesande eest. Kuigi need muudatused ei ole alati olnud kerged, osutub selline väljaõpe pikemas perspektiivis kasulikuks.

Varemalt kasvatasin ma ühte oasorti, mis andis sajakordset saaki. Sarnaselt sellega olen kogenud, et ka kõik külvatud halb tuleb sajakordselt tagasi — ja seda tuleb lõigata rohkem kui kord. Isiklikest kogemustest saadud õppetunnid lähevad väga kalliks maksma. Parem oleks olnud sellises elukoolis mitte kunagi käia, vaid kogeda selle asemel Jehoova kasvatusmeetodeid. Milline eelis on neil noortel, keda on kasvatanud kristlastest vanemad! Kahtlemata on parem külvata Jehoovat teenides head ning lõigata sellest sajakordselt rahu ja heameelt (Galaatlastele 6:7, 8).

Kui olin pioneer, siis vahel viis tee mind mööda sellest usukirjanduse poest, mille seinale me olime anarhistliku hüüdlause kirjutanud. Olen isegi poodi sisse astunud ja rääkinud omanikuga elavast Jumalast ja tema eesmärgist. Jah, Jumal elab! Ja enamgi veel — Jehoova on ainus tõeline Jumal, kes ustava Isana oma lapsi kunagi ei hülga (Ilmutuse 15:4). Soovin, et veelgi rohkem inimesi kõigist rahvastest leiaks elavat Jumalat Jehoovat teenides ja kiites selle praeguse vaimse paradiisi ning tulevase taastatud maise paradiisi.

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Loodusmaailma imed ajendasid mind langetama oma südames otsust uskuda Jumalat. (Paremal) Praegu teenin Peetelis