Lugejate küsimusi

Kas ’märgistamine’, mida mainitakse 2. Tessalooniklastele 3:14 (UM), on koguduse ametlik toiming või on see midagi, mida iga kristlane teeb ise, et vältida isepäiseid koguduseliikmeid?

See, mida apostel Paulus kirjutas tessalooniklastele, näitab, et selle ’märgistamise’ puhul on kogudusevanematel selge roll. Kuid kristlased üksikisikutena teevad selle hiljem teoks, hoides seejuures meeles vaimseid eesmärke. Kõige paremini võime seda mõista, kui vaatleme Pauluse nõuannet selle algsel taustal.

Paulus oli abiks Tessaloonika koguduse rajamisel, aidates meestel ja naistel usklikuks saada (Apostlite teod 17:1—4). Hiljem kirjutas ta Korintosest, et neid kiita ja julgustada. Paulus andis ka vajalikku nõu. Ta innustas neid ’elama vaiksesti ja ajama oma asju ning tegema tööd oma kätega’. Kuna mõned ei tegutsenud sel viisil, lisas Paulus: ”Me manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage argu, toetage nõtru.” Niisiis on selge, et nende hulgas oli ”korratuid”a, kellele tuli nõu anda (1. Tessalooniklastele 1:2—10; 4:11; 5:14).

Mõned kuud hiljem kirjutas Paulus tessalooniklastele teise kirja, milles ta esitas Jeesuse tulevase juuresoleku kohta lisakommentaare. Paulus andis täiendavaid juhendeid ka selle kohta, kuidas tegelda korratutega, kes ei ”tee tööd, vaid sekkuvad asjadesse, mis neisse ei puutu”. Nende tegevus oli vastuolus Pauluse kui kõva töömehe eeskujuga ja tema selge korraldusega selle kohta, et igaüks peab ennast tööga ise ülal pidama (2. Tessalooniklastele 3:7—12, UM). Paulus näitas, et tuleb teatud samme astuda. Need sammud tuli astuda alles pärast seda, kui vanemad olid korratuid juba manitsenud ja neile nõu andnud. Paulus kirjutas järgnevalt:

”Aga me käsime teid, vennad, .. hoiduda igast vennast, kes elab korratut elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete meilt saanud. Kuid teie, vennad, ärge tüdige head tegemast! Aga kui keegi meie sõna, mis meie kirja kaudu on öeldud, ei võta kuulda, siis pidage teda silmas [”märgistatuna”, UM] ja ärge tehke tegemist temaga, et ta häbeneks. Ometi ärge pidage teda vaenlaseks, vaid hoiatage teda kui venda” (2. Tessalooniklastele 3:6, 13—15).

Niisiis tuli järgmiseks korratutest eemale hoida, nad märgistada ja lakata nendega läbi käimast, kuid sellegipoolest manitseda neid kui vendi. Mis võiks viia koguduseliikmed selliste sammudeni? Et sellest paremini aru saada, pangem tähele kolme olukorda, mida Paulus siin ei vaadelnud.

1. Me teame, et kristlased on ebatäiuslikud ja neil on puudusi. Siiski on armastus tõelise kristluse tunnusmärk, mistõttu me peaksime üksteise vigade suhtes mõistvad ja andestavad olema. Näiteks võib kristlasel harva tulla ette vihapurse, nagu see juhtus Barnabase ja Pauluse vahel (Apostlite teod 15:36—40). Või ehk väsimuse tõttu võib keegi öelda karme ja teravaid sõnu. Sellistel puhkudel me võime armastust ilmutades ja Piibli nõuandeid rakendades oma kaaskristlase eksimuse kinni katta ning temaga edasi elada, läbi käia ja koos tööd teha (Matteuse 5:23—25; 6:14; 7:1—5; 1. Peetruse 4:8). On selge, et Paulus ei käsitlenud Teises kirjas tessalooniklastele sedasorti puudusi.

2. Paulus ei mõelnud ka olukorda, kus kristlane ise otsustab piirata läbikäimist kellegagi, kelle teguviisid või hoiakud ei ole head — näiteks sellise inimesega, kes paistab pööravat liigset tähelepanu lõõgastumisele või materiaalsetele asjadele. Või ehk piirab lapsevanem oma lapse läbikäimist selliste noortega, kes ei pea lugu vanemlikust autoriteedist, mängivad jõhkraid või ohtlikke mänge või ei suhtu kristlusse tõsiselt. Need on lihtsalt isiklikud otsused kooskõlas sellega, mida öeldakse Õpetussõnad 13:20: ”Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” (Võrdle 1. Korintlastele 15:33, EP 97.)

3. Hoopis teistsuguse raskusastmega eksimuse puhul kirjutas Paulus korintlastele sellisest inimesest, kes teeb harjumuslikult raskeid patte ja ei kahetse. Sellised mittekahetsevad patustajad tuli kogudusest välja arvata. ”Kurjategija” tuli nii-öelda Saatanale üle anda. Pärast seda ei tohtinud lojaalsed kristlased selliste kurjade isikutega enam läbi käia; apostel Johannes kutsus kristlasi koguni üles neid mitte tervitama (1. Korintlastele 5:1—13; 2. Johannese 9—11). Kuid ka see ei sobi kokku nõuandega 2. Tessalooniklastele 3:14.

Neist kolmest eeltoodud olukorrast erineb see, mida seoses ”korratutega” käsitletakse Teises kirjas tessalooniklastele. Paulus kirjutas, et nad olid ikka veel ’vennad’, keda tuli sellele vastavalt manitseda ja kohelda. Seega polnud nende ”korratute” vendade probleem mitte lihtsalt kristlaste vahelist isiklikku laadi, kuid samas ka mitte piisavalt tõsine, et kogudusevanemad oleksid pidanud algatama kogudusest eemaldamise protseduuri, nagu seda Paulus tegi seoses ebamoraalse olukorraga Korintoses. ”Korratud” polnud süüdi mingis rängas patus, nagu seda oli Korintose kogudusest eemaldatud mees.

Tessaloonika koguduse ”korratud” liikmed olid kristlikust eluviisist märkimisväärselt kõrvale kaldunud. Nad ei teinud tööd kas siis sel põhjusel, et arvasid Kristuse tagasitulemise kohe kätte jõudvat või seetõttu, et nad olid laisad. Peale selle rikkusid nad märkimisväärselt koguduse rahu, kui nad ’sekkusid asjadesse, mis neisse ei puutunud’. Tõenäoliselt olid kogudusevanemad neid juba korduvalt noominud kooskõlas Pauluse nõuandega tema esimeses kirjas ja muude jumalike nõuannetega (Õpetussõnad 6:6—11; 10:4, 5; 12:11, 24; 24:30—34). Sellegipoolest jätkasid nad kangekaelselt teguviisi, mis heitis kogudusele halba valgust ja võis teiste kristlaste hulgas edasi levida. Seetõttu juhtis kristlik kogudusevanem Paulus nimesid mainimata avalikult tähelepanu nende korratusele, paljastades sellega nende väära teguviisi.

Ta andis ka koguduseliikmetele teada, et neil kui kristlastel oleks üksikisikutena kohane need korratud ’märgistada’. Sellega andis ta mõista, et igaüks peaks ise panema tähele neid, kelle teod on sellised, mille suhtes kogudust avalikult hoiatati. Paulus andis neile nõu ”hoiduda igast vennast, kes elab korratut elu”. See ei saanud kindlasti tähendada sellisest inimesest täielikult hoidumist, sest nad pidid ”hoiata[ma] teda kui venda”. Nad võisid jätkata temaga kristlikku läbikäimist koosolekutel ja ehk ka teenistuses. Nad võisid loota, et nende vend osutab manitsusele positiivset vastukaja ja hülgab oma häirivad teguviisid.

Mis mõttes pidid nad temast ’hoiduma’? Ilmselt seltskondlikus mõttes. (Võrdle Galaatlastele 2:12.) See, kui nad lakkasid temaga seltskondlikult läbi käimast ja koos meelt lahutamast, võis talle näidata, et põhimõttekindlatele inimestele on tema teguviisid vastumeelsed. Isegi kui tal ei hakanud häbi ja ta ei muutnud ennast, kahanes seetõttu vähemalt tõenäosus, et teised võiksid tema kombeid õppida ja samasuguseks muutuda. Samal ajal pidid need kristlased igaüks keskenduma positiivsele. Paulus andis neile nõu: ”Kuid teie, vennad, ärge tüdige head tegemast!” (2. Tessalooniklastele 3:13).

On selge, et see apostellik nõuanne ei anna alust vendadele ülalt alla vaadata või mõista kohut nende üle, kellel tuleb ette väiksemaid vääratusi või eksimusi. Selle eesmärk on hoopis aidata seda, kes satub ebakõla tekitavale teele, mis on märkimisväärselt vastuolus kristliku eluviisiga.

Paulus ei esitanud üksikasjalikke reegleid ega püüdnud mingit keerukat protseduuri sisse seada. Kuid on selge, et kogudusevanemad peaksid esmalt korratule koguduseliikmele nõu andma ja püüdma teda aidata. Kui see neil ei õnnestu ja inimene jääb kangekaelselt oma teguviisi juurde, mis rikub koguduse rahu ja võib edasi levida, võivad nad teha järelduse, et sellele tuleb juhtida koguduse tähelepanu. Nad võivad esitada kõne selle kohta, miks tuleks taolist korratust vältida. Nad ei maini nimesid, kuid nende hoiatav kõne aitab kogudust kaitsta, sest need, kes nõuandeid kuulda võtavad, võivad siis veelgi hoolikamalt piirata seltskondlikku läbikäimist igaühega, kelle puhul sellist korratust selgelt märgata võib.

Loodetavasti hakkab sellel, kes on korratu, aja jooksul häbi oma teguviisi pärast ja see ajendab teda ennast muutma. Kui vanemad ja teised koguduseliikmed näevad neid muutusi, võivad nad iseseisvalt otsustada lõpetada need piirangud, mis nad ise on seadnud temaga seltskondliku läbikäimise suhtes.

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et kogudusevanemad on juhtrollis, kui on tarvis anda abi ja nõu kellelegi, kes elab korratut elu. Kui ta ei mõista oma teguviisi ekslikkust, vaid jätkab laostava mõju avaldamist, võivad vanemad hoiatada kogudust kõne kaudu, milles esitatakse selgelt Piibli seisukoht — olgu see siis uskmatutega kohtamaskäimise või mingi muu ebaõige tegevuse kohta (1. Korintlastele 7:39; 2. Korintlastele 6:14). Kristlased, keda on koguduses sel viisil hoiatatud, võivad ise otsuse teha, et loobuvad igasugusest seltskondlikust läbikäimisest nendega, kelle puhul on selge, et nad elavad korratult, kuid kes siiski on vennad.

[Allmärkus]

[Pildid lk 31]

Kristlikud kogudusevanemad manitsevad korratuid, kuid peavad neid siiski kaasusklikeks