Mida teha, kui kaotame julguse?

KUIDAS on võimalik julgusekaotuse vastu võidelda? See küsimus esitati mitmele reisivale ülevaatajale, kes külastavad korrapäraselt Jehoova tunnistajate kogudusi. Nende vastused võivad aidata meil analüüsida julgusekaotuse põhjusi ja leida väljapääsu niisugusest olukorrast, mis võib tabada igat kristlast.

Julgusekaotusest ülesaamiseks on vaja enamat kui olukorra analüüsimist, kuid selle sümptomiteks võivad olla huvipuudus palve või isikliku uurimise vastu, koosolekute vahelejätmine, entusiasmi puudumine või isegi mõningane külmus kristlike kaaslaste suhtes. Kõige kõnekamaks märgiks on siiski innukuse vähenemine kuulutustöös. Uurigem nüüd neid sümptomeid ja kaalugem nende olukordade mõningaid lahendusi.

Julgusekaotus kuulutustöös

Jeesus Kristus teadis neid raskusi, mis kaasnevad ülesandega teha inimesi jüngriteks (Matteuse 28:19, 20). Ta läkitas oma järelkäijaid ”nagu lambaid huntide keskele”, teades, et neid hakatakse kuulutamise pärast taga kiusama (Matteuse 10:16—23). Kuid see ei pidanud andma põhjust julguse kaotamiseks. Jumala teenijad, kes palvemeelselt Jehoova peale on lootnud, on tagakiusamise kaudu tihtipeale hoopiski tugevamaks saanud (Apostlite teod 4:29—31; 5:41, 42).

Isegi siis, kui Kristuse jüngreid ägedalt taga ei kiusatud, ei võetud neid alati heatahtlikult vastu (Matteuse 10:11—15). Samamoodi ei ole Jehoova tunnistajatel kuulutustööd tänapäeval alati lihtne teha.a Paljude inimeste jaoks on usk Jumalasse isiklik asi ja nad ei soovi sel teemal arutleda. Teised ei taha teha mingit tegemist usuorganisatsiooniga, mille suhtes neil on teatavaid eelarvamusi. Pole kahtlust, et ükskõiksus, tulemuste puudumine või mitmed teised probleemid võivad meilt julguse röövida. Aga kuidas neid takistusi ületada?

Kuidas saavutada paremaid tulemusi

Rõõm, mida me oma teenistusest saame, on osaliselt seotud saavutatud tulemustega. Kuidas võiks meie teenistus olla viljakam? Me oleme ”inimesepüüdjad” (Markuse 1:16—18). Muistses Iisraelis läksid kalurid kala püüdma öösel, mil nad võisid saada kõige suurema saagi. Samamoodi tuleks meil analüüsida oma territooriumit, et võiksime minna ”püüdma” siis, kui enamik inimesi on kodus ja vastuvõtlikud meie sõnumile. See võib olla õhtul, nädalavahetusel või mingil muul ajal. Ühe reisiva ülevaataja sõnul on niisugune toimimisviis praktiline piirkondades, kus inimesed on kogu päeva tööl. Ta märgib, et õhtuse kuulutamisega saavutatakse sageli häid tulemusi. Ka telefoni teel või eraviisiline kuulutamine võimaldab meil jõuda enamate inimesteni.

Sihikindel teenistus toob häid tulemusi. Ida-Euroopas ja mõnel Aafrika maal edeneb Kuningriigi kuulutustöö hästi ja see on toonud head kasvu. Territooriumidel, mida on kaua viljatuks peetud või väga tihti läbi töötatud, on samuti palju uusi kogudusi moodustatud. Aga mida teha siis, kui sinu territooriumil ei ole selliseid tulemusi?

Säilita õige suhtumine

Kui kohtame teenistuses ükskõiksust, aitab Jeesuse seatud sihtide selge meelespidamine hoida meid julgust kaotamast. Kristus tahtis, et tema jüngrid otsiksid väärilisi inimesi, aga mitte ei pööraks massiliselt rahvast usule. Mitmel korral juhtis ta tähelepanu sellele, et valdav osa inimestest ei võta head sõnumit vastu, just nagu enamik iisraellasi muistsel ajal ei kuulanud prohveteid (Hesekiel 9:4; Matteuse 10:11—15; Markuse 4:14—20).

Need inimesed, ”kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest”, võtavad ”kuningriigi evangeeliumi” tänuga vastu (Matteuse 5:3, UM; 24:14). Nad tahavad teenida Jumalat nii, nagu tema seda õigeks peab. Seepärast on meie töö tulemused seotud pigem inimeste südameseisundi kui meie andekusega sõnumit esitada. Kuid loomulikult tuleb meil anda endast parim, et hea sõnum kütkestav oleks. Tulemused aga olenevad siiski Jumalast, nagu Jeesus viitas: ”Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes mind on läkitanud” (Johannese 6:44).

Evangeeliumi kuulutamise töö teeb tuntuks Jehoova nime. Kas inimesed kuulavad meid või mitte, aitab meie kuulutustegevus siiski kaasa Jehoova püha nime pühitsemisele. Peale selle tõestame meie oma kuulutustööga, et oleme Kristuse jüngrid, ning meil on eesõigus võtta osa tähtsaimast tööst, mida tänapäeval tehakse (Matteuse 6:9; Johannese 15:8).

Julgusekaotus inimsuhete tõttu

Julgusekaotust võivad põhjustada ka mõningad inimestevahelised suhted kas perekonnas või koguduses. Näiteks võib seda teha tunne, et meid ei mõisteta. Samuti võib meilt julguse röövida kaasusklike ebatäiuslikkus. Ja siingi võib Pühakiri meile suureks abiks olla.

Ülemaailmne ”vennaskond” moodustab suure vaimse perekonna (1. Peetruse 2:17, UT). Ent kui isiksustevaheliste konfliktide tõttu raskusi tekib, võib kahaneda tunne, et kuulume ühtse rahva hulka. Tõenäoliselt polnud ka esimese sajandi kristlased selle probleemi suhtes immuunsed, kuna apostel Paulusel tuli neile korduvalt meelde tuletada, et nad elaksid üheskoos ühtsuses. Näiteks õhutas ta kahte kristlikku naist, Euodiat ja Süntühhet, oma lahkarvamusi lahendama (1. Korintlastele 1:10; Efeslastele 4:1—3; Filiplastele 4:2, 3).

Kui meil on selline raskus, siis millega saame uuesti sütitada endas siirast armastust oma vendade-õdede vastu? Sellega, kui meenutame endale, et Kristus suri nende eest ja et nemad on nagu meiegi näidanud üles usku tema lunastusohvrisse. Me võime meelde tuletada ka seda, et paljud meie vennad on valmis jäljendama Jeesust Kristust, riskides meie pärast oma eluga.

Aastaid tagasi haaras Prantsusmaal Pariisis üks noor Jehoova tunnistaja ilma kõhkluseta enda sülle kohvri, mis oli pandud kuningriigisaali ette ning mille sees oli pomm. Noormees jooksis treppe mööda alla ning viskas kohvri purskkaevu, kus see plahvatas. Kui temalt küsiti, mis ajendas teda niimoodi eluga riskima, vastas ta: ”Mõistsin, et meie elu on ohus. Mõtlesin, et parem suren üksi, kui et me kõik surma saaksime.”b Milliseks õnnistuseks on küll sellised kaaslased, kes on valmis järgima Jeesuse eeskuju nii täielikult!

Lisaks sellele võib mõelda koostöövaimule, mis valitses nende Jehoova tunnistajate keskel, kes olid Teise maailmasõja ajal koonduslaagrites.c Ka meie Malawi vennad ja õed jäid üsna hiljuti tõeliste kristlastena samamoodi ustavalt laitmatuks. Kas mõte, et meie vennad kohalikust kogudusest käituksid rasketes olukordades täpselt samamoodi, ei peaks ajendama meid igapäevaseid pingeid ja raskusi tähele panemata jätma või vähemalt neisse kergemini suhtuma? Kui me kasvatame Kristuse meelt, siis meie argisuhted kaaskristlastega mitte ei röövi meilt julgust, vaid toovad meile värskendust.

Julgust röövivad isiklikud tunded

”Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu!” (Õpetussõnad 13:12.) Mõne Jehoova teenija meelest on praeguse maailma lõpp liiga kaua viibinud. Nagu paljud uskmatud, tunnevad ka kristlased, et elame praegu ”rasketel aegadel” (2. Timoteosele 3:1—5).

Kuid vastupidiselt uskmatutele peaksid kristlased rõõmustama, nähes sellistes katselepanevates olukordades Jeesuse juuresoleku ”tunnust”, mis kinnitab, et Jumala Kuningriik teeb varsti sellele kurjale maailmale lõpu (Matteuse 24:3—14). Isegi kui olukorrad halvenevad — mis ”suure viletsuse” ajal kindlasti ka toimub —, annavad need sündmused siiski põhjust rõõmustamiseks, sest nad kuulutavad Jumala uue maailma tulekut (Matteuse 24:21; 2. Peetruse 3:13).

Kui kristlane lükkab aja, mil Kuningriik sekkub tänapäeva asjadesse, oma meeles järjest kaugemale tulevikku, võib see panna teda pühendama aina rohkem ja rohkem aega materiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Kui ta laseks näiteks ilmalikul tööl ja ajaviitel hõivata kogu oma aja ja energia, oleks tal raske oma piiblilisi kohustusi korralikult täita (Matteuse 6:24, 33, 34). Selline suhtumine kasvatab pettumust ja see omakorda aitab kaasa julguse kadumisele. Üks reisiv ülevaataja märkis: ”Praeguses maailmas on ebarealistlik püüda rajada armetut imitatsiooni uuest maailmast.”

Kaks parimat lahendust

Kui diagnoos on kord juba pandud, siis kust võib inimene leida olukorrale tõhusa lahenduse? Isiklik uurimine on üks parimaid käepärast olevaid lahendusi. Kuidas nii? ”See tuletab meile meelde, miks meil tuleb teha seda, mida teeme,” märkis üks reisiv ülevaataja. Veel üks ülevaataja ütles: ”Kuulutamine üksnes kohustuse pärast võib üsna pea koormavaks muutuda.” Hea isiklik uurimine on see, mis aitab meil uuesti selgelt näha, milline on meie roll ajal, mil jõuame lõpule järjest lähemale. Sama asja pärast tuletatakse meile Pühakirjas pidevalt meelde, et kui tahame Jumala tahet täites tõeliselt õnnelikud olla, peame olema vaimselt hästi toidetud (Laul 1:1—3; 19:8—11; 119:1, 2).

Kogudusevanemad võivad aidata teistel julgusekaotusest üle saada, kui teevad nende juurde julgustavaid karjasekülastusi. Selliste mitteametlike külastuste jooksul võivad vanemad aidata mõista, et igaüks meist on väga hinnaline ja igaühel on Jehoova rahva seas tähtis koht (1. Korintlastele 12:20—26). Üks vanem ütles kaaskristlastele viidates: ”Et rõhutada nende väärtust, meenutan ma neile seda, mida nad on juba korda saatnud. Juhin nende tähelepanu sellele, et nad on Jehoova silmis väärtuslikud ja et tema Poja veri on nende heaks valatud. Sellisele arutelule on alati hästi reageeritud. Kui selle kinnituseks on toodud veel usaldusväärseid viiteid Piiblist, võivad need, kes on kaotanud julguse, seada endale uue sihi, näiteks perega koos palvetada, Piiblit uurida või lugeda.” (Heebrealastele 6:10.)

Karjasekülastuste ajal peavad vanemad olema tähelepanelikud, et nad ei jätaks Jumalast sellist muljet, nagu oleks talle võimatu meeldida. Selle asemel võivad vanemad aidata julguse kaotanud kaaskristlastel näha, et Jeesuse järelkäijate koorem on kerge. Ja seetõttu toob kristlik teenistus meile rõõmu (Matteuse 11:28—30).

Kuidas julgust tagasi saada

Ükskõik mis meilt julguse ka rööviks, tuleb selle vastu võidelda. Kuid pea meeles, et me ei võitle üksi. Kui oleme julguse kaotanud, laskem end aidata meie kristlikel kaaslastel, iseäranis kogudusevanematel. Nii tehes võime julgusekaotuse tunnet vähendada.

Eelkõige on meil julguse tagasi saamiseks vaja otsida abi Jumalalt. Kui toetume palvemeelselt Jehoovale, võib ta aidata meil julgusekaotusest täielikult üle saada (Laul 55:23; Filiplastele 4:6, 7). Tema rahva liikmena võime kindlasti tunda sama, mis laulukirjutaja: ”Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Jehoova! Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õiguses nad ülendatakse! Sest sina oled nende tugevuse ilu, ja sinu hea meele pärast tõstetakse meie sarv kõrgele!” (Laul 89:16—18).

[Allmärkused]

[Pilt lk 31]

Armastavate kogudusevanemate ülesehitavad karjasekülastused võivad aidata kristlastel julguse tagasi saada