Apokalüpsis — kas kartust- või lootustsisendav?
”Apokalüpsis pole praegu enam mitte lihtsalt piibliline kirjeldus, vaid see on saanud vägagi reaalseks.” (Javier Pérez de Cuéllar, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni endine peasekretär)
SÕNA ”apokalüpsis” selline kasutamine ühe maailma juhtiva tegelase poolt peegeldab seda, kuidas enamik inimesi seda sõna mõistab ning kuidas seda kasutatakse filmi- ja raamatupealkirjades, ajakirjaartiklites ning ajalehe teadaannetes. See manab silme ette pildi kosmilisest kataklüsmist. Mida aga sõna ”apokalüpsis” tegelikult tähendab? Ning mis veelgi tähtsam, mis on Piibli Ilmutusraamatu ehk Apokalüpsise sõnum?
Sõna ”apokalüpsis” tuleneb kreekakeelsest terminist, mis tähendab ”katte või loori eemaldamist”. Millelt on Piibli Ilmutusraamatus loor eemaldatud, mis on seal ilmsiks saanud? Kas on see vaid viimsepäevasõnum, kuulutus hävingust, kus pole ühtegi ellujääjat? Kui Prantsuse Instituudi liikmelt, ajaloolaselt Jean Delumeau’lt päriti, mida ta arvab Apokalüpsisest, teatas ta: ”See on lohutust ja lootust pakkuv raamat. Inimesed on selle sisu dramatiseerinud, keskendudes vaid selle hävingukirjeldustele.”
Algkirik ja Apokalüpsis
Kuidas algkristlased suhtusid Apokalüpsisesse ja seal pakutavasse lootusesse Kristuse tuhandeaastasest valitsusest (Millenniumist) üle kogu maa? Sama ajaloolane teatas: ”Esimestel sajanditel elanud kristlased olid minu arvates üldiselt millenarianistid. [——] Nende esimeste sajandite kristlaste hulgas, kes uskusid tuhandeaastast rahuriiki, võiks eriti mainida Väike-Aasias Hierapolises tegutsenud piiskoppi Papiast, .. Palestiinas sündinud Püha Justinust, kes suri 165. aasta paiku Roomas märtrisurma, Lyoni piiskoppi Püha Ireneust, kes suri aastal 202, Tertullianust, kes suri aastal 222, ja .. suurt kirjanikku Lactantiust.”
Papiase kohta, kellest arvatakse, et ta suri märtrisurma Pergamonis kas aastal 161 või 165, teatab ”The Catholic Encyclopedia”: ”Püha Johannese jünger piiskop Papias Hierapolisest pooldas avalikult millenarianismi. Ta väitis, et oli saanud oma õpetuse apostlite kaasaegsetelt, ning Ireneus jutustab, et teised ”presbüterid”, kes olid näinud ja kuulnud jünger Johannest, õppisid temalt millenarianismi uskumusi kui osa Issanda õpetusest. Eusebiose sõnul .. kinnitas Papias oma raamatus, et surnuist ülestõusmisele järgneb Kristuse tuhandeaastane nähtav ja auline maine kuningriik.”
Mida räägib see meile sellest, missugune mõju oli Apokalüpsisel ehk Ilmutusraamatul esimeste sajandite usklikele? Kas sisendas see kartust või lootust? Huvitav on see, et ajaloolased kutsuvad algkristlasi kiliastideks, mis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest khiʹli·a eʹte (tuhat aastat). Tõesti, paljusid neist tunti selle järgi, et nad uskusid Kristuse tuhandeaastasesse valitsusse, mis taastab maa peal paradiislikud tingimused. Ainus koht Piiblis, kus tuhandeaastase rahuriigi lootust konkreetselt mainitakse, on Apokalüpsis ehk Ilmutusraamat (20:1—7). Selle asemel et sellesse uskujaid hirmutada, annab Apokalüpsis nendele hoopis imepärase lootuse. Oxfordi ülikooli kirikuajalooprofessor Cecil Cadoux kirjutab oma raamatus ”The Early Church and the World”: ”Kiliastide vaated, mis küll lõpuks hüljati, leidsid kirikus laialdast tunnustust märkimisväärselt pika aja jooksul, ning neid õpetasid mõned väga austatud isikud.”
Miks Apokalüpsise pakutav lootus hüljati
Kuidas sai nii juhtuda, et ”kiliastide vaated .. lõpuks hüljati”, kui vääramatu ajalooline fakt on see, et paljud, kui mitte enamik algkristlasi, lootis Kristuse tuhandeaastase rahuriigi valitsusele paradiislikul maal? Mõningane esilekerkinud kriitika oli õigustatud, kuna nagu õpetlane Robert Mounce osutas, ”lasid kahjuks paljud kiliastid oma fantaasial üleliia lennata ja tõlgendasid tuhandeaastast perioodi kõikvõimalike materiaalsete ja sensuaalsete äärmustena”. Neid äärmuslikke vaateid oleks aga saanud korrigeerida, ilma et tõelist tuhandeaastase rahuriigi lootust oleks pidanud hülgama.
Lausa üllatavad olid need vahendid, millega millenarianismi vastased püüdsid seda maha suruda. ”Dictionnaire de Théologie Catholique” ütleb Rooma kirikumehe Caiuse (teise sajandi lõpp, kolmanda algus) kohta, et ”saamaks võitu tuhandeaastase rahuriigi õpetuse üle, eitas ta selgelt Apokalüpsise [Ilmutusraamatu] ja Püha Johannese evangeeliumi autentsust”. Sama sõnaraamat teatab, et kolmandal sajandil elanud Aleksandria piiskop Dionysios kirjutas millenarianismivastase traktaadi, ”kus ta eitas kõhklematult Püha Johannese Apokalüpsise autentsust, et millenarianistid ei saaks sellele oma uskumisi rajada”. Säärane õel vastupanu tuhandeaastase rahuriigi maiste õnnistuste lootusele osutab sellele, kui salakavalaid mõjutusvahendeid tolleaegsed teoloogid kasutasid.
Professor Norman Cohn kirjutab oma raamatus ”The Pursuit of the Millennium”: ”Kolmandal sajandil tehti esimene katse millenarianism kahtluse alla seada, kui Origenes, kes oli vahest vanaaja kiriku teoloogide seas mõjukaim mees, hakkas kujutama Kuningriiki kui sündmust, mis ei teostu ei ruumis ega ajas, vaid ainult usklike hinges.” Toetudes pigem kreeka filosoofiale kui Piiblile, lahjendas Origenes Messia Kuningriigi maiste õnnistuste imelise lootuse käsitamatuks ”sündmuseks .. usklike hinges”. Katoliiklasest kirjanik Léon Gry kirjutas: ”Kreeka filosoofia suur mõjujõud .. viis kiliastide ideede järkjärgulisele kokkuvarisemisele.”
”Kirik on kaotanud oma lootusesõnumi”
Augustinus oli kirikuisa, kes kahtlemata püüdis kõige rohkem sulatada kreeka filosoofiat sellega, mis tema ajal vaid väliselt kristlust meenutas. Esialgse tulihingelise millenarianistina eitas ta lõpuks iga mõtet Kristuse tulevasest tuhandeaastasest valitsusest maa üle. Ta väänas Ilmutusraamatu 20. peatüki allegooriaks.
”The Catholic Encyclopedia” ütleb: ”Augustinus jõudis lõpuks veendumusele, et tuhandeaastast rahuriiki pole olemas. [——] Esimene ülestõusmine, mida see peatükk käsitleb, viitab tema sõnul vaimsele uuestisünnile ristimisel; tuhandeaastane hingamispäev, mis järgneb ajaloo kuuele aastatuhandele, tähendab kogu igavest elu.” ”The New Encyclopædia Britannica” teatab: ”Augustinuse allegooriline millenarianism sai kiriku ametlikuks õpetuseks. [— — —] Luterlikke, kalvinistlikke ja anglikaani traditsioone järgivad protestantlikud reformaatorid .. jäid kindlalt Augustinuse vaadete juurde.” Nõnda võeti ristiusu kirikute liikmetelt tuhandeaastase rahuriigi lootus.
Enamgi veel, Šveitsi teoloogi Frédéric de Rougemont’ sõnul põhjustas Augustinus ”kirikule ütlemata suurt kahju, öeldes lahti oma algsest usust tuhandeaastasesse valitsusse. Selle tohutu autoriteediga, mis tema nimel oli, kiitis ta heaks eksiõpetuse, mis võttis [kirikult] selle maised ideaalid”. Saksa teoloog Adolf Harnack arvas samuti, et tuhandeaastase rahuriigi uskumuse hülgamisega kaotasid tavainimesed ”usu, millest nad aru said”, ning ”vana usk ja vanad lootused” asendusid ”usuga, millest nad aru ei saanud”. Tänapäeva paljude maade tühjad kirikud on ilmekas tõend, et inimesed vajavad sellist usku ja lootust, millest nad aru saaksid.
Piibliõpetlane George Beasley-Murray kirjutas oma raamatus ”Highlights of the Book of Revelation”: ”Katoliiklased ja protestandid on millenarianismi üheskoos hüljanud, ühest küljest Augustinuse tohutu mõju tõttu, teisest küljest aga seepärast, et selle on omaks võtnud mitmed sektid. Kui neilt küsida, missugust alternatiivset lootust nad selles maailmas inimestele pakuvad, on ametlik vastus: mitte mingisugust. See maailm hävib Kristuse tulekuga ning annab maad igavesele taevale ja põrgule, kus kogu ajalugu unustatakse. [—] Kirik on kaotanud oma lootusesõnumi.”
Apokalüpsis pakub ikka veel imepärast lootust!
Jehoova tunnistajad on aga veendunud, et imepärased tõotused, mis on seotud tuhandeaastase rahuriigiga, lähevad täide. Prantsusmaal küsitleti telesaates ”Aasta 2000: apokalüpsisekartus” prantsuse ajaloolast Jean Delumeau’d, kes ütles: ”Jehoova tunnistajad järgivad täpselt millenarianismi õpetusi, kuna nad ütlevad, et peagi .. saabub — teatavasti kataklüsmide kaudu — 1000 aastat kestev õnneperiood.”
Just seda nägi apostel Johannes nägemuses ja kirjeldas seda oma raamatus nimega Apokalüpsis ehk Ilmutusraamat. Ta kirjutas: ”Ja ma nägin uut taevast ja uut maad .. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: ”Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!”” (Ilmutuse 21:1, 3, 4).
Jehoova tunnistajad teevad kõikjal maailmas piiblilist haridustööd, et võimalikult paljud inimesed võiksid selle lootuse omaks võtta. Neil on hea meel aidata ka sul sellest rohkem teada saada.
[Pilt lk 6]
Papias väitis, et sai tuhandeaastase rahuriigi õpetuse otse apostlite kaasaegsetelt
[Pilt lk 7]
Tertullianus uskus Kristuse tuhandeaastase rahuriigi valitsusse
[Allikaviide]
© Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris
[Pilt lk 7]
Augustinus põhjustas ”kirikule ütlemata suurt kahju, öeldes lahti oma algsest usust tuhandeaastasesse valitsusse”
[Pilt lk 8]
Apokalüpsises tõotatud maist paradiisi tasub innukalt oodata