Kas jõulukombed on kristlikud?

JÕULUD on käes. Mida see tähendab sinu, su pere ja sõprade jaoks? Kas sel pühal on teile usuline tähendus või on see lihtsalt hea võimalus pidutseda? Kas see on aeg mõelda Jeesuse Kristuse sünnile või hoopis unustada kristlikud normid?

Neid küsimusi arutades tasub silmas pidada, et jõulutraditsioonid võivad paikkonniti erineda. Näiteks Mehhikos ja teistes Ladina-Ameerika maades isegi nimetatakse seda püha eri moodi. Ingliskeelne sõna Christmas „tuleneb keskaegsest väljendist Christes Masse, ’Kristuse missa’ ”, märgib üks teatmeteos. Ent Ladina-Ameerika maades kannavad need pühad nime La Navidad, mis viitab otseselt Kristuse sünnile. Heitkem järgnevalt pilk Mehhiko jõuludele. See võib aidata sul kujundada oma arvamust nende jõulupühade kohta.

Posada’d, „kolm tarka” ja nacimiento

Pidustused algavad 16. detsembril posadadega. Raamat „Mexico’s Feasts of Life” märgib: „Kätte on jõudnud posada’d, üheksa hurmavat päeva, mis eelnevad jõuluõhtule. Neil päevil meenutatakse Joosepi ja Maarja üksildast rännakut Petlemma linna ning hetke, mil nad viimaks kogesid lahkust ja leidsid varjualuse. Pered ja sõbrad kogunevad igal õhtul, et näidelda läbi päevi, mis eelnesid Kristuse sünnile.”

Tava kohaselt suundub rühm inimesi Maarja ja Joosepi kujusid kandes ühe kodu juurde ning palub lauldes varjualust ehk posada’t. Majasolijad vastavad samuti lauldes, kuni viimaks lastakse külalised sisse. Siis algab pidu, kus mõningad püüavad kinniseotud silmadega kordamööda purustada kepi abil piñata’t, suurt kaunistatud savipotti, mis ripub nööri otsas. Kui see on katki löödud, korjavad pidulised kokku selle sisu (kommid, puuviljad jm). Seejärel süüakse, juuakse, mängitakse pilli ja tantsitakse. 16.–23. detsembrini toimub kaheksa posada pidu. 24. detsembril pühitsetakse Nochebuena’t (jõuluõhtut), mil pereliikmed tulevad kokku eriliseks söömaajaks.

Peatselt saabub uusaasta, mida tähistatakse väga lärmakate pidudega. 5. jaanuari õhtul oodatakse, et Tres Reyes Magos („kolm tarka”) tooksid lastele mänguasju. Pühade haripunktiks on 6. jaanuari pidu, mil lauale tuuakse rosca de Reyes (rõngaskook). Kui seda süüakse, leiab keegi oma tüki seest pisikese nuku, mis kujutab Jeesus-last. Leidja on kohustatud korraldama pühade viimase peo 2. veebruaril. (Mõnes paigas peidetakse koogi sisse kolm nukukest, mis kujutavad „kolme tarka”.) Nagu näha, ei näi jõulupidustustel otsa tulevatki.

Jõuluajal on küllaltki levinud komme panna välja nacimiento’sid (Jeesuse sünnistseene). Mida need endast kujutavad? Nii avalikes kohtades kui ka kirikutes ja kodudes luuakse keraamiliste, puidust või savist (suurte või väikeste) kujukeste abil stseenid, mis kujutavad Joosepit ja Maarjat põlvitamas sõime ees, kus lamab vastsündinu. Sageli on stseenis ka karjased ja Los Reyes Magos („targad”). Sündmuskohaks on laut ja olukorra ilmestamiseks võidakse sinna ka loomi panna. Keskne tegelane on muidugi vastsündinu, hispaania keeles el Niño Dios (Laps-Jumal). Peategelane võidakse asetada oma kohale alles jõuluõhtul.

Lähem pilk jõulutraditsioonidele

Seoses jõulude pühitsemisega maailmas märgib „The Encyclopedia Americana”: „Enamik praegusi jõulutavasid ei olnud algselt jõulukombed, vaid need on eelkristlikud ja mittekristlikud kombed, mille ristiusu kirik üle võttis. Paljud jõululõbustused pärinevad saturnaalidest, roomlaste pühadest, mida peeti detsembri keskel. Sealt on tulnud näiteks rikkaliku pidusöögi, kingituste tegemise ja küünalde põletamise tava.”

Ladina-Ameerikas järgitakse lisaks neile peamistele jõulukommetele ka muid tavasid. Millise päritoluga tavasid? Paljud, kes soovivad Piiblit järgida, on tõdenud, et mõned neist pole midagi muud kui asteekide tavandid. México ajaleht „El Universal” märkis: „Mitmete ordude mungad, kes nägid, et indiaani kalendri ja katoliku liturgilise kalendri pühad kokku langesid, kasutasid seda tõsiasja oma evangeeliumikuulutamis- ja misjonitöö huvides. Nad asendasid pühad, mida peeti jumaluste auks enne hispaanlaste sissetungi, pidustustega kristlike jumaluste auks; nad seadsid sisse Euroopa pidustused ja kombed, kuid ei heitnud kõrvale ka indiaani pidustusi. Nii kujunes välja kultuuride sünkretism – pinnas, kust Mehhiko tavad on vaieldamatult võrsunud.”

„The Encyclopedia Americana” selgitab: „Jeesuse sünniloo etendamised said varakult kristliku püha osaks ... Stseene sõimes lamavast Jeesus-lapsest hakati kirikutes üles panema arvatavasti pühak Franciscuse ajast alates.” Kristuse sündi kajastavaid etendusi hakati kirikutes esitama Mehhiko koloniseerimise algusajal. Neid korraldasid frantsisklaste ordu mungad eesmärgiga õpetada indiaanlastele Jeesuse sünnilugu. Hiljem saavutasid suurema populaarsuse posada’d. Ükskõik milliste kavatsustega posada’sid ka ei algatatud, nende praegune olemus kõneleb iseenda eest. Kui sa juhtud sel ajal Mehhikos olema, võid näha ja kogeda seda, mida „El Universal’i” kirjutaja esile tõstis: „Posada’d – pühad meenutamaks, kuidas Jeesuse vanemad otsivad oma palveteekonnal varjualust, kus Laps-Jumal võiks sündida – on praegusajal üksnes päevad täis joomist, liialdusi, söömaorgiaid, tühist lõbu ja üha kasvavat kuritegevust.”

Nacimiento idee tärkas koloniseerimisajal – etendustest, mida kirikutes algselt peeti. Paljude meelest on stseenide loomine Jeesus-lapsest hurmav tava, ent kas see kajastab tõepäraselt Piiblis öeldut? See on põhjendatud küsimus. Kui niinimetatud kolm tarka – kes tegelikult olid astroloogid – Jeesuse juurde tulid, ei elanud tema pere enam laudas. Aeg oli edasi läinud ja nad elasid majas. See huvitav üksikasi on kirjas inspireeritud jutustuses Matteuse 2:1, 11 (EP 97). Samuti pane tähele, et Piibel ei ütle, kui palju neid astrolooge oli.a

Ladina-Ameerikas asendavad jõuluvana kolm tarka. Nagu mujalgi, on seal kombeks, et vanemad ostavad lastele mänguasju ja peidavad need kodus ära. 6. jaanuari hommikul asuvad lapsed neid otsima kui kingitusi, mille on toonud kolm tarka. See on lelumüüjatele soodus aeg, mõned neist on ajanud kokku suure varanduse tänu pärimusele, mille paljud ausa südamega inimesed mõistavad olevat väljamõeldise. Pärimus kolmest targast on kaotamas usutavust paljude, sealhulgas isegi laste seas. Mõningaid see kurvastab, ent mis muud võib oodata seoses väljamõeldisega, mida säilitatakse üksnes kui traditsiooni ja soodsat tuluallikat?

Algkristlased ei tähistanud jõule ehk Kristuse sündimist. Üks entsüklopeedia märgib: „Seda püha ei peetud kristliku kiriku algussajanditel, sest kristliku tava kohaselt pühitseti silmapaistvate isikute surma, mitte sündi.” Piibel näitab, et sünnipäevi pidasid paganad, mitte aga tõelised Jumala teenijad (Matteuse 14:6–10).

See ei tähenda seda, et pole mõtet uurida ja meenutada tõsielulisi sündmusi, mis leidsid aset seoses Jumala Poja sünniga. Faktidel põhinev Piibli jutustus annab väärtuslikku informatsiooni ja õpetust kõigile, kes soovivad täita Jumala tahet.

Jeesuse sündimine Piibli järgi

Sa võid leida usaldusväärset teavet Jeesuse sündimise kohta Matteuse ja Luuka evangeeliumidest. Seal on näidatud, et ingel Gabriel külastas Maarja-nimelist noort vallalist naist, kes elas Galileas Naatsareti linnas. Mis sõnumi ta naisele tõi? „Vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks, ja Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti aujärje, ja ta valitseb igavesti Jaakobi soo üle ning tema kuningriigil ei ole otsa!” (Luuka 1:31–33).

Maarjat üllatas see sõnum väga. Kuna ta ei olnud abielus, küsis ta: „Kuidas see võib sündida, kuna ma mehest ei tea?” Ingel vastas: „Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind; sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks.” Mõistes, et see on Jumala tahe, vastas Maarja: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja; mulle sündigu su sõna järgi!” (Luuka 1:34–38).

Et Joosep ei hülgaks Maarjat – mida ta kavatses teha Maarja rasedusest teada saades –, teatas üks ingel ka temale sellest imelisest sünnist. Siis oli Joosep valmis võtma enda peale vastutuse hoolitseda Jumala Poja eest (Matteuse 1:18–25).

Mõne aja pärast olid Joosep ja Maarja sunnitud keiser Augustuse käsu tõttu reisima Galilea Naatsaretist Juudamaale Petlemma, oma esiisade linna, et lasta end üles kirjutada. „Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama, ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas” (Luuka 2:1–7).

Luuka 2:8–14 kirjeldab, mis sai edasi: „Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!” Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!””

Astroloogid

Matteuse jutustus mainib, et tähetargad Hommikumaalt tulid Jeruusalemma, otsides kohta, kus juutide Kuningas on sündinud. Ka kuningas Heroodes tundis selle vastu suurt huvi, kuid mitte heade tagamõtetega. Läkitades nad Petlemma, ütles ta: „Minge kuulake hoolega lapsukese järele, ja kui te tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin teda kummardama!” Tähetargad leidsid lapse ja „avasid oma varandused ning tõid temale ande, kulda ja viirukit ja mürri”. Kuid nad ei läinud tagasi Heroodese juurde. Nad olid „unes ... Jumalalt saanud käsu mitte minna tagasi Heroodese juurde”. Jumal saatis ingli hoiatama Joosepit Heroodese plaani eest. Seepeale põgenesid Joosep ja Maarja oma pojaga Egiptusesse. Et uut Kuningat kõrvaldada, käskis julm kuningas Heroodes tappa kõik Petlemma piirkonna poisslapsed. Kui vanad poisid? Kahe-aastased ja nooremad. (Matteuse 2:1–16.)

Mida me sellest loost õppida võime?

Astroloogid – kui palju neid ka polnud – ei kummardanud tõelist Jumalat. Piiblitõlge La Nueva Biblia Latinoamérica (1989. a. väljaanne) ütleb ühes allmärkuses: „Need targad ei olnud mitte kuningad, vaid tulevikuennustajad ja paganliku religiooni preestrid.” Nad tulid kooskõlas oma tarkusega täheteaduse vallas, millele nad olid pühendunud. Kui Jumal oleks tahtnud neid lapse juurde juhatada, oleks ta nad juhtinud otseteed õigesse kohta, mitte kõigepealt Jeruusalemma Heroodese paleesse. Hiljem astus Jumal vahele ja muutis nende rännakuteed, et kaitsta last.

Jõuluajal antakse sellele loole sageli salapärane ja romantiline hõng, mis varjutab kõige tähtsama – fakti, et sellest lapsest pidi saama vägev Kuningas, nagu Maarjale ja karjastele teada anti. Jeesus Kristus ei ole enam imik ega väikelaps. Ta juba valitseb Kuningana Jumala Kuningriigis, mis vägagi varsti hävitab kõik Jumala tahtele vastu seisvad valitsused ning lahendab inimkonna probleemid. See on Kuningriik, mille eest me palume Meie Isa palves (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10).

Inglite sõnumist karjastele saame teada, et pääste võivad saada kõik, kes meeleldi kuulavad head sõnumit. Need, kes pälvivad Jumala soosingu, saavad sellisteks inimesteks, „kellest temal on hea meel”. Jumala Kuningriigis, mida valitseb Jeesus Kristus, on imeline väljavaade ülemaailmseks rahuks, kuid inimesed peavad tahtma täita Jumala tahet. Kas jõuluaeg sisendab ja peegeldab seda tahet? Paljud siirad inimesed, kes tahavad järgida Piiblit, leiavad, et vastus on ütlematagi selge (Luuka 2:10, 11, 14).

[Allmärkus]

[Kast lk 4]

MÕNED OLEKSID ÜLLATUNUD

Raamatus „The Trouble With Christmas” esitab autor Tom Flynn oma järeldused, milleni ta jõudis pärast seda, kui ta oli aastaid uurinud jõulupühi.

„Hiigelhulk traditsioone, mida me praegu seostame jõuludega, on pärit kristluse-eelsetest paganlikest usutraditsioonidest. Osa neist on sellise sotsiaalse, seksuaalse või kosmoloogilise kaastähendusega, et kui haritud ja kultuursed nüüdisaja inimesed nende traditsioonide algupärast selgemini aru saaksid, siis nad tõenäoliselt hülgaksid need.” (Lk. 19.)

Esitanud oma väite kinnituseks hulgaliselt tõestusmaterjali, pöördub Flynn tagasi peamise mõtte juurde: „Üks jõulude suurimaid irooniaid on see, kui väike osa nende sisust on tegelikult kristlik. Kui kristluse-eelsed elemendid kõrvale jätta, siis enamik sellest, mis järele jääb, on kristlusejärgne, mitte aga kristliku algupäraga.” (Lk. 155.)

[Pilt lk 7]

Sõnum Jeesuse sünnist sisaldas teadaannet, et temast saab Jumala valitud Kuningas