Elulugu
Hoolimata katsumustest teenin Jehoovat kogu südamest
JUTUSTANUD RODOLFO LOZANO
Olen sündinud 17. septembril aastal 1917 Mehhikos Durango osariigis Gómez Palacio linnas. Mehhiko revolutsioon oli siis täies hoos. Ja kuigi see 1920. aastal lõppes, jätkusid rahutused meie kodukandis veel aastaid pärast seda, tehes elu väga raskeks.
KORD, kui ema sai teada mässuliste ja armee vahelisest kokkupõrkest, mis pidi meie kandis aset leidma, hoidis ta mind, mu kolme venda ja kaht õde toas mitu päeva. Meil oli vähe toitu ning mäletan, kuidas koos noorema õega end voodi all peitsime. Pärast seda otsustas ema meid lapsi ära viia Ameerika Ühendriikidesse, kuhu isa tuli meile järele hiljem.
Saabusime Californiasse 1926. aastal, veidi enne seda, kui Ameerika Ühendriike tabas Suur depressioon. Elasime mitmes paigas – San Joaquini orus, Santa Claras, Salinases ja King City’s –, kus iganes leidus tööd. Õppisime tegema põllutööd ning korjama kõiksugu puu- ja köögivilju. Olgugi et mu nooruspõlv oli üks suur töötegemine, oli see siiski mu elus väga tore aeg.
Kuulen Piibli tõest
Märtsis 1928 külastas meid üks piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. See oli vanem, hispaania keelt kõnelev mees nimega Esteban Rivera. Ta jättis meile brošüüri „Kus viibivad surnud?” ning selle pealkiri, nagu hiljem ka sisu, avaldas mulle muljet. Olin siis veel üsna noor, kuid tahtsin kangesti Piiblit uurida ja piibliuurijatega läbi käia. Aja jooksul said ka mu ema ja õde Aurora Jehoova innukateks kiitjateks.
1930. aastate keskel ehitati San Jose linna kuningriigisaal, kus hakkas koos käima ingliskeelne kogudus. Selle piirkonna farmides töötas palju hispaania keelt kõnelevaid inimesi ning me hakkasime neile kuulutama ja nendega koos „Vahitorni” uurima. Selles aitasid meid hispaania keelt kõnelevad tunnistajad umbes 80 kilomeetri kauguselt San Franciscost. Ei läinud kaua, kui San Jose kuningriigisaalis käis hispaaniakeelsetel koosolekutel ligikaudu 60 inimest.
28. veebruaril 1940 sümboliseerisin ma viimaks oma pühendumist Jehoovale veeristimisega kokkutulekul San Joses. Järgmisel aastal määrati mind pioneeriks, Jehoova tunnistajate täisajaliseks teenijaks. Siis, aprillis aastal 1943, paluti mul kolida Stocktonisse, mis asub umbes 130 kilomeetri kaugusel, et rajada seal hispaaniakeelne kogudus. Sel ajal teenisin ma San Jose ingliskeelses koguduses juhtiva ülevaatajana ja hoolitsesin samal ajal hispaaniakeelsete tunnistajate eest. Kui sain need ülesanded teistele üle antud, läksingi Stocktonisse.
Mu laitmatus pannakse proovile
Alates 1940. aastast kutsuti mind korduvalt kutsealuste komisjoni ette, kus alati aktsepteeriti mu seisukohta keelduda sõjaväest süümelistel kaalutlustel. Kuid varsti pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid 1941. aasta detsembris Teise maailmasõtta astusid, hakkas kutsealuste komisjon tugevamat survet avaldama. 1944. aastal pandi mind lõpuks vangi. Oma kohtuotsust ootasin ma keldrikorrusel koos kurjategijatega. Kuuldes, et olen Jehoova tunnistaja, tahtsid paljud neist teada, kuidas nende kuriteod mõjutavad nende seisundit Jumala ees.
Tunnistajad San Joses maksid minu eest kautsjoni ning mind vabastati kuni kohtuprotsessi alguseni. Advokaat Los Angelesest, kes esindas kaebealuseid kodanikuõiguste küsimustes, oli valmis tegelema mu kohtuasjaga tasuta. Kohtunik otsustas mind vabastada tingimusel, et lõpetan pioneerteenistuse, lähen tööle ja kannan iga kuu oma tegevusest ette föderaalvõimudele. Kuna ma aga ei olnud ta otsusega nõus, mõisteti mulle kaheaastane vabadusekaotus McNeili saare vanglas Washingtoni osariigis. Seal kasutasin ma aega, et Piiblit sügavamalt uurida. Peale selle õppisin seal kirjutusmasinal kirjutama. Vähem kui kahe aasta pärast mind aga vabastati vanglast hea käitumise tõttu ning ma hakkasin kohe pioneeritöö jätkamiseks ettevalmistusi tegema.
Laiem tööpõld
1947. aasta talvel määrati mind koos ühe teise pioneeriga kuulutama hispaania keelt kõnelevatele inimestele Colorados Texase osariigis. Kuid seal oli nii külm, et läksime San Antoniosse end soojendama. Seal aga sadas nii palju, et see hakkas segama ukselt uksele tööd. Rahagi oli meil otsakorral. Mitu nädalat elasime vaid toore kapsa võileibadest ja lutserniteest. Mu kaaslane läks koju tagasi, kuid mina jäin. Kui inglise keelt rääkivad tunnistajad said teada, et kannatan puudust, pakkusid nad mulle oma abi.
Järgmisel kevadel jätkasin teenistust Colorados, kus saime viimaks moodustada ka väikese hispaaniakeelse koguduse. Sweetwateri linnas Texases, kuhu seejärel kolisin, sain samuti olla abiks hispaaniakeelse koguduse moodustamise juures. Sweetwateris sain ma ka kirja, kus mind kutsuti 22. veebruaril 1950 algavale Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 15. kursusele, et saada väljaõpet misjonitööks. Pärast kooli lõpetamist sama aasta suvisel rahvusvahelisel konvendil New Yorgis Yankee staadionil jäin veel kolmeks kuuks Brooklynisse Jehoova tunnistajate peakorterisse. Seal sain ma väljaõpet uue ülesande tarvis Mehhiko harubüroos.
Tööl Mehhikos
Saabusin México linna 20. oktoobril 1950. Ligikaudu kaks nädalat hiljem määrati mind sealse harubüroo ülevaatajaks ning selles ametis teenisin ma neli ja pool aastat. Pioneeritööl, vanglas, Gileadi koolis ja Brooklynis saadud kogemused osutusid nüüd väga kasulikuks. Mehhikosse tulles nägin kohe, kui väga vajavad sealsed vennad ja õed vaimset ülesehitamist. Erilist abi vajasid nad aga Jumala Sõna kõrgetest moraalinormidest kinnipidamisel.
Ladina-Ameerika maades, sealhulgas Mehhikos, oli tavaline, et paarid elasid koos ilma abielu registreerimata. Ristiusu kirikud, eriti roomakatoliku kirik, olid lubanud inimestel seda mittepiiblilist tava järgida (Heebrealastele 13:4). Nii olid mõned saanud Jehoova tunnistajate koguduse liikmeks, olemata ametlikult abielus. Nüüd anti neile kuus kuud aega, et oma asjad korda seada. Vastasel juhul poleks neid enam saanud Jehoova tunnistajateks pidada.
Paljude jaoks polnud oma elu kordaseadmine raske. Nad pidid lihtsalt oma kooselu registreerima. Kuid mõne olukord oli keerukam. Näiteks oli mõni kaks või koguni kolm korda abielus olnud, ilma et oleks kunagi ametlikult lahutanud. Kui aga lõpuks kõik Jehoova rahva liikmed olid viinud oma elu kooskõlla Jumala Sõna õpetustega, kogesid kogudused rohkelt vaimseid õnnistusi (1. Korintlastele 6:9–11).
Noil päevil oli Mehhikos üldine haridustase väga madal. Juba enne minu tulekut aastal 1950 oli kohalik harubüroo hakanud organiseerima kogudustes lugemis- ja kirjutamiskursusi. Nüüd korraldati see töö ümber ja registreeriti valitsuse juures. Alates 1946. aastast, mil õpilasi hakati üles märkima, on Mehhikos tunnistajate abiga õpetatud lugema ja kirjutama rohkem kui 143 000 inimest!
Religiooni puudutavad seadused olid Mehhikos väga piiravad. Kuid viimastel aastatel on selles osas toimunud olulisi muudatusi. 1992. aastal anti välja uus usuasjade seadus ning 1993. aastal registreeriti Jehoova tunnistajad Mehhikos ametliku usuorganisatsioonina.
Mulle on need muudatused toonud suurt rõõmu sellepärast, et võimalikuks on saanud see, mis varem tundus võimatu. Palju aastaid käisin ma ühtelugu valitsusametnike juures ning kohtasin üsna umbusklikku suhtumist. Kuid on hea näha, kuidas need asjad on meie harubüroo juriidilise osakonna abiga lahenenud, nii et saame praegu kuulutada suhteliselt väheste takistustega.
Teenin koos misjonitöö kaaslasega
Kui ma Mehhikosse saabusin, oli seal juba mitu Gileadi kooli varasemate kursuste lõpetanut. Nende seas oli ka Esther Vartanian, armeenia päritolu tunnistaja, kes alustas pioneeritööd Vallejos Californias aastal 1942. Me abiellusime 30. juulil 1955 ning jätkasime teenistust Mehhikos. Esther teenis edasi misjonärina Méxicos ning elama hakkasime harubüroos, kus mina töötasin.
Esther saabus oma esimesele misjonitööpõllule Monterreysse Mehhikos Nuevo Leóni osariigis 1947. aastal. Monterreys oli tollal vaid üks kogudus 40 tunnistajaga, kuid 1950. aastaks, mil ta saadeti Méxicosse, oli seal juba neli kogudust. Meie harubüroos México lähedal töötab praegu kaks nende perekondade noort järeltulijat, kellega Esther Monterreys teenides Piiblit uuris.
1950. aastatel oli Méxicos teenivate misjonäride kuulutustöö territooriumiks peaaegu kogu linn. Nad käisid linna risti ja põiki läbi jalgsi või sõitsid igivanade bussidega, mis olid inimesi pungil täis. Kui mina sinna 1950. aastate lõpul jõudsin, oli seal seitse kogudust. Nüüd on Méxicos aga umbes 1600 kogudust ning Kuningriigi kuulutajaid on rohkem kui 90 000! Kristuse surma mälestusõhtul viibis seal eelmisel aastal üle 250 000 inimese! Aastate jooksul on meil Estheriga olnud eesõigus teenida paljudes neis kogudustes.
Piibliuurimisi alustades püüame Estheriga alati huvi äratada ka pereisas, et piibliuurimisest võtaks osa kogu pere. Seepärast oleme näinud, kuidas paljud suured pered on hakanud Jehoovat teenima. Arvan, et üheks kiire kasvu põhjuseks Mehhikos ongi see, et sageli tulevad õige kummardamise juurde terved perekonnad.
Jehoova on õnnistanud meie tööd
Alates 1950. aastast on töö Mehhikos märkimisväärselt edenenud, millest räägivad nii suuremad arvud kui organisatsioonilised muudatused. Mul on hea meel, et olen saanud anda oma väikese osa selle kasvu heaks, töötades koos sedavõrd külalislahkete ja õnnelike inimestega.
Mõni aasta tagasi külastas meid oma puhkuse ajal Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Karl Klein koos abikaasa Margaretiga. Vend Klein tahtis oma silmaga näha, kuidas näeb välja töö Mehhiko territooriumil. Seepärast tulid nad koos Margaretiga meie tollasesse kogudusse México lähedal San Juan Tezontlas. Meie saal oli väike, umbes 4,5 meetrit lai ja 5,5 meetrit pikk. Kui me kohale jõudsime, oli saalis juba 70 inimese ringis ning seismisekski polnud enam eriti ruumi. Eakamad istusid toolidel, nooremad pinkidel ning pisikesed telliskividel või põrandal.
Vend Klein on väga hämmastunud selle üle, et kõigil lastel oli lahti oma Piibel, millest nad koos kõnepidajaga piiblisalme vaatasid. Pärast avalikku kõnet rääkis vend Klein tekstist Matteuse 13:19–23 ja ütles, et Mehhikos on palju sellist „head maad”, millest Jeesus kõneles. Praegu osaleb seitse sel koosolekul olnud lastest meie hiigelsuurel harubüroo laiendamise projektil México lähedal, üks teenib Peetelis ja mitmed on pioneerid.
Kui ma Méxicosse tulin, oli meie harubüroos vaid 11 liiget. Praegu töötab siin ligikaudu 1350 inimest, kellest umbes 250 töötab uute harubüroohoonete ehitusel. Kui ehitustöödega arvatavalt 2002. aastal lõpule jõutakse, saame majutada oma laiendatud rajatistes veel umbes 1200 inimest. Mõelda vaid, aastal 1950 oli kogu Mehhikos vähem kui 7000 Kuningriigi kuulutajat, nüüd aga enam kui 500 000! Mu süda täitub rõõmuga, nähes, kuidas Jehoova on õnnistanud meie alandlike Mehhiko vendade pingutusi, kes teevad tublisti tööd, et talle kiitust tuua.
Suur katsumus
Mu suurimaid katsumusi viimasel ajal on olnud haigus. Üldiselt olen ma olnud hea tervisega. Kuid 1988. aasta novembris oli mul insult, mis kahandas suuresti mu füüsilisi võimeid. Tänu Jehoovale olen ma treeningu ja muu teraapia abiga teatud määral paranenud, kuid mõned kehaliikmed ei taha siiski mu sõna kuulata. Saan jätkuvalt ravi, et võidelda tugeva peavalu ja muude haigustagajärgedega.
Ma ei saa küll enam nii palju teha, kui ma tahaksin, kuid mulle toob rahuldust teadmine, et olen saanud aidata paljudel õppida tundma Jehoova eesmärke ja saada ta pühendunud teenijateks. Samuti meeldib mulle rääkida nii paljude meie harubürood külastavate kristlike vendade ja õdedega kui võimalik, ning ma tunnen, et julgustus on vastastikune.
Teadmine, et Jehoova hindab meie teenistust ja et me tegevus pole olnud asjatu, on andnud mulle rohkesti jõudu (1. Korintlastele 15:58). Hoolimata piirangutest ja haigusest olen järginud Koloslastele 3:23, 24 sõnu: „Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga!” Elades kooskõlas selle manitsusega, olen õppinud teenima Jehoovat kogu südamest, hoolimata katsumustest.
[Pilt lk 24]
Pioneerina aastal 1942
[Pilt lk 24]
Mu naine alustas misjonitööd Mehhikos aastal 1947
[Pilt lk 24]
Koos Estheriga praegu
[Pildid lk 26]
Ülal vasakul: meie Mehhiko Peeteli pere aastal 1952, mina esimeses reas
Ülal: 1999. aasta piirkonnakonvendil México staadionil oli rohkem kui 109 000 inimest
All vasakul: meie peagi valmivad harubüroohooned