„Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad”
Jutustab Christabel Connell
Olime niivõrd keskendunud Christopheri piiblilistele küsimustele vastamisele, et kumbki meist ei pannud tähele, kui palju kell juba on ega seda, et Christopher vaatab aeg-ajalt aknast välja. Lõpuks sõnas ta meile: „Teil on nüüd turvaline ära minna.” Ta saatis meid jalgratasteni ja soovis head ööd. Mida ohtlikku oli ta küll märganud?
OLEN sündinud Sheffieldis Inglismaal 1927. aastal. Minu neiupõlvenimi oli Earl. Teise maailmasõja ajal pommitati meie kodu maatasa ja mind saadeti seniks vanaema juurde elama, kui ma kooliskäimise lõpetan. Ühes kloostrikoolis, kus ma õppisin, küsisin ühtelugu nunnadelt, miks on nii palju kurjust ja vägivalda. Ei nemad ega teised usuinimesed, kellele ma sama küsimuse esitasin, osanud mulle rahuldavat vastust anda.
Kui Teine maailmasõda lõppes, õppisin meditsiiniõeks. Kolisin Londonisse, et alustada tööd Paddingtoni üldhaiglas. Ent linnas lokkas vägivald veel enam. Vahetult pärast seda, kui mu vanem vend oli läinud Korea sõtta, nägin haigla ees pealt jubedat kaklust. Mitte keegi ei läinud appi mehele, kes peksmise tagajärjel kaotas silmanägemise. Umbes sel ajal käisime koos emaga spiritistlikel koosolekutel, kuid ka seal ei saanud ma vastust küsimusele, miks on nii palju kurjust.
Mind ergutatakse Piiblit uurima
Ühel päeval tuli mulle külla mu vanim vend John, kellest oli saanud Jehoova tunnistaja. „Kas sa tead, miks need halvad asjad juhtuvad?” küsis ta. „Ei tea,” vastasin. Ta avas Piibli ja näitas mulle kirjakohta Ilmutuse 12:7–12. Mõistsin nüüd, et peamiselt on kogu selle kurjuse taga Saatan ja tema deemonid. Võtsin venna nõu kuulda ja hakkasin peagi Piiblit uurima. Ent inimkartus sai minust võitu ja ma ei lasknud end ristida (Õpet. 29:25).
Minu õest Dorothyst oli samuti saanud Jehoova tunnistaja. Kui ta New Yorgi rahvusvaheliselt konvendilt (1953) koos oma tulevase mehe Bill Robertsiga naasis, ütlesin neile, et ka mina olen Piiblit uurinud. Bill küsis: „Kas sa vaatasid raamatust järele kõik kirjakohad? Kas sa tõmbasid raamatus vastustele jooned alla?” Minu eitava vastuse peale kostis ta: „Siis ei saa seda küll päris uurimiseks pidada! Võta selle õega ühendust ja hakka otsast peale!” Umbes sel ajal hakkasid mind deemonid ründama. Mäletan, et palusin Jehooval end kaitsta ja vabastada mind nende mõju alt.
Pioneeritöö Šotimaal ja Iirimaal
Mind ristiti 16. jaanuar 1954. Maikuus lõpetasin haiglas oma töö meditsiiniõena ja juunis hakkasin pioneeriks. Kaheksa kuud hiljem määrati mind teenima eripioneerina Grangemouth’i Šotimaal. Sel kõrvalisel territooriumil kogesin, kuidas Jehoova inglid on ’leerina [minu] ümber’ (Laul 34:8).
1956. aastal paluti mul minna Iirimaale kuulutustööd tegema. Mind määrati koos kahe õega Galwaysse. Kohe esimesel päeval sattusime katoliku preestri ukse taha kuulutama. Hetke pärast oli kohal politsei, kes viis mind kaaslasega politseijaoskonda. Kui ta oli saanud teada meie nimed ja aadressi, läks ta otsejoones telefoni juurde. Kuulsime, kuidas ta ütles: „Jah, Isa. Mul on nende aadress.” Mõistsime, et preester oli meile politsei kutsunud! Majaomanikul kästi meile üürituba üles öelda ning harubüroo soovitas meil sealt paigast lahkuda. Ärasõidupäeval jäime raudteejaama kümme minutit hiljaks, kuid rong oli veel jaamas ja üks mees pidas valvet, et me maha ei jääks. See juhtus kõigest kolm nädalat pärast seda, kui olime Galwaysse saabunud.
Järgmisena määrati meid Limericki linna, kus katoliku kirik omas samuti tohutut mõjujõudu. Sageli karjusid rahvahulgad meie peale. Paljud kartsid meile ust avada. Aasta varem oli üks vend lähedal olevas Cloonlara linnas vaeseomaks pekstud. Seetõttu oli meil eriliselt hea meel kohata sissejuhatuses mainitud Christopheri, kes palus meil tagasi tulla ja vastata teda huvitavatele piiblilistele küsimustele. Kui me siis teda külastasime, marssis sisse preester, kes käskis tal meid minema saata. Christopher polnud sellega päri ja sõnas: „Mina kutsusin need naised enda juurde ja nad koputasid enne sisenemist. Teid pole aga keegi kutsunud ja te ka ei koputanud.” Preester kõndis vihaselt minema.
Me ei teadnud, et preester oli kutsunud kokku suure meestejõugu, kes ootas meid Christopheri maja ees. Kuna Christopher teadis, et need mehed on väga vihased, käitus ta nii, nagu alguses kirjeldasin. Ta lasi meil enda juures olla seni, kuni see jõuk laiali läks. Hiljem saime teada, et talle perega avaldati survet sealt paikkonnast lahkuda ja nad kolisid Inglismaale.
Saan kutse Gileadi
Mul oli juba kindel plaan sõita 1958. aastal New Yorki rahvusvahelisele „Jumala tahte” kokkutulekule, kui sain kutse võtta osa Gileadi kooli 33. kursusest. Selle asemel et pärast kokkutulekut koju sõita, teenisin kuni kooli alguseni 1959. aasta jaanuaris Collingwoodis, mis asub Kanadas Ontarios. Kokkutulekul kohtasin Eric Connelli. Ta kuulis tõde 1957. aastal ja alustas pioneeritööd 1958. aastal. Pärast kokkutulekut kirjutas ta mulle iga päev, kui viibisin Kanadas ja hiljem Gileadi koolis. Mõtlesin omaette, mis meist küll saab pärast kooli lõppu.
Gileadi koolis õppimine oli mu elu kõrgpunkte. Dorothy koos abikaasaga oli samal kursusel. Neid määrati misjonäridena teenima Portugali. Minu suureks üllatuseks määrati mind Iirimaale. Olin nii pettunud, et mind ei määratud õega samasse kohta. Küsisin ühelt õpetajalt, kas siin on toimunud mingi eksitus. Ta vastas: „Ei, sina ja Eileen Mahoney olite ju valmis minema mistahes paika maailmas.” Ja see „mistahes paik maailmas” tähendas Iirimaad.
Tagasi Iirimaal
Saabusin Iirimaale 1959. aasta augustis ja mind määrati Dun Laoghaire’i kogudusse. Eric oli vahepeal samuti naasnud Inglismaale ja tal oli hea meel, et olen talle nii ligidal. Temagi soovis saada misjonäriks. Ta arutles, et kuna Iirimaale saadetakse ikka veel misjonäre, jätkab ta seal pioneeritööd. Eric kolis Dun Laoghaire’i ja me abiellusime 1961. aastal.
Kuus kuud hiljem juhtus Ericuga ränk mootorrattaõnnetus. Tal oli koljumurd ja arstid polnud kindlad, kas ta jääb ellu. Ta oli kolm nädalat haiglas ja pärast seda põetasin mina teda viis kuud kodus, kuni ta terveks sai. Tegin sel ajal nii palju kuulutustööd, kui jaksasin.
1965. aastal määrati meid looderanniku sadamalinna Sligosse. Sealses koguduses oli kaheksa kuulutajat. Kolm aastat hiljem läksime põhja poole Londonderry linna, kus oli ka väike kogudus. Kord teenistusest naastes tõkestas meie koduteed okastraadist aed. Olid alanud Põhja-Iirimaa rahutused. Noortejõugud panid autosid põlema. Linn jagunes protestantide ja katoliiklaste vahel ning ühest linnaosast teise minek oli ohtlik.
Elu ja tunnistuse andmine rahutuste ajal
Selleks et kuulutustööd teha, tuli aga meil kõikjal ringi liikuda. Jälle kord tundsime, kuidas inglid on leerina meie ümber. Kui sattusime kuhugi, kus puhkes märul, lahkusime sealt kiiresti ja läksime sinna tagasi alles siis, kui olukord oli maha rahunenud. Ühe märuli ajal langesid kõrvalolevast värvipoest meie korteri aknaplekile põlevad materjalid. Olime terve öö üleval, kuna kartsime, et kortermaja võib põlema minna. 1970. aastal kolisime Belfasti. Hiljem kuulsime, et ühest süütepommist oligi värvipoes tulekahju tekkinud ja maja, kus me varem elasime, põles maha.
Kord jällegi ühe õega teenistuses olles märkasime ühe maja aknaplekil mingit imelikku torujuppi. Kõndisime edasi. Mõni minut hiljem see plahvatas. Tänavale välja tulnud inimesed arvasid, et meie olime selle pommi pannud! Just siis aga kutsus õde, kes sealkandis elas, meid enda juurde sisse. See rahustas naabreid, kinnitades neile, et me pole süüdi.
1971. aastal käisime Londonderrys ühel meie kristlikul õel külas. Kui kirjeldasime oma teekonda ja teel olnud kontrollpunkte, küsis ta: „Kas kontrollpunktis polnud kedagi?” Ütlesime, et oli küll, aga nad ei teinud meist välja. See pani teda imestama, kuna just eelmisel päeval oli juhtunud selline lugu, et ühelt arstilt ja politseinikult rööviti auto ning pisteti põlema.
1972. aastal kolisime Corki. Hiljem teenisime veel Naasis ja Arklow’s. 1987. aastal määrati meid Castlebari, kus oleme praeguseni. Siin avanes meil erakordne eesõigus aidata kuningriigisaali ehitada. 1999. aastal haigestus Eric tõsiselt. Ent Jehoova ning koguduse armastava toega suutsin olukorraga toime tulla ja aidata Ericul terveks saada.
Oleme Ericuga kahel korral osalenud pioneeride teenistuskoolis. Eric teenib siiani kogudusevanemana. Ma põen rasket liigesepõletikku ning mu puusa- ja põlveliigesed on asendatud. Kuigi olen kogenud ägedat usulist vastupanu ning elanud poliitiliste ja sotsiaalsete rahutuste ajal, on mulle üheks suurimaks raskuseks olnud see, et ma ei saa enam autot juhtida. See on olnud mulle tõeline katsumus, kuna olen jäänud ilma oma iseseisvusest. Kogudus on mulle aga suureks abiks ja toeks olnud. Käin praegu jalutuskepiga ja kasutan pikemateks otsadeks kolmerattalist elektrijalgratast.
Oleme koos Ericuga teeninud eripioneeridena kokku 100 aastat, 98 aastat neist Iirimaal. Meil pole mõtteski kõrge ea tõttu seda tööd maha panna. Me ei usu imedesse, vaid sellesse, et Jehoova võimsad inglid on „leerina nende ümber”, kes teda kardavad ja ustavalt teenivad.