Miks Jeesus ei sekkunud poliitikasse?
ON AASTA 32 m.a.j. Päev on veerenud õhtusse. Jeesus, ennustatud Messias, on juba tuntuks saanud haigete tervendamise ja koguni surnute ülesäratamisega. Tänagi on ta tekitanud tuhandetes imestust oma võimsate imetegudega ja õpetustega. Nüüd jaotab ta nälga tundva rahvahulga väikesteks rühmadeks. Ta palvetab Jehoova poole ja toidab ime kaudu neid kõiki. Pärast seda laseb ta ülejäänud toidu kokku koguda, et midagi raisku ei läheks. Kuidas rahvahulk reageerib? (Johannese 6:1–13.)
Näinud Jeesuse imesid ning seda, kui osavalt ta rahvahulki juhib ja nende vajaduste eest hoolitseb, järeldavad inimesed, et temast saaks täiuslik kuningas (Johannese 6:14). Rahva reageering pole üllatav. Kuna juutide armastatud kodumaad valitseb rõhuv võõrvõim, ihkavad nad väga head ja võimekat valitsejat. Seetõttu avaldavad nad Jeesusele survet liituda poliitilise tegevusega. Vaatleme kõige selle valguses nüüd Jeesuse reaktsiooni.
„Jeesus aga, teades, et nad kavatsevad tulla ja ta kinni võtta, et teha temast kuningas, läks jälle ära mäele üksindusse,” ütleb Johannese 6:15. Enam selgemalt polnud võimalik oma seisukohta väljendada. Jeesus keeldus resoluutselt oma kodumaa poliitikasse sekkumast. Tema suhtumine ei muutunud kunagi. Ta ütles, et tema järelkäijad võtavad sama seisukoha (Johannese 17:16). Miks tal oli niisugune suhtumine?
Miks oli Jeesus erapooletu?
Jeesuse erapooletus selle maailma poliitika suhtes tugineb kindlalt Pühakirja põhimõtetele. Vaatleme neist kaht.
„Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Selliselt võtab Piibel kokku inimvalitsuste ajaloo. Jeesus oli eksisteerinud taevas vaimolendina juba kaua enne seda, kui ta tuli inimesena maa peale (Johannese 17:5). Seega Jeesus teadis, et isegi heade kavatsustega inimene pole võimeline hoolitsema miljonite kaasinimeste vajaduste eest; pealegi Jumal ei loonudki teda seda tegema (Jeremija 10:23). Samuti teadis ta, et inimkonna probleemide lahendus tuleb mujalt, mitte inimvalitsustelt.
„Kogu maailm on Kurja võimuses” (1. Johannese 5:19). Kas see väide tundub hämmastav? Paljudele küll, kui nad mõtlevad nendele siirastele inimestele, kes tahavad maailma paremaks ja turvalisemaks muuta. Ka siiraimad valitsejad ei suuda isegi kõige parema tahtmise juures hoiduda Saatana mõjust, keda Jeesus nimetas „selle maailma valitsejaks” (Johannese 12:31; 14:30). Seetõttu ütles Jeesus ühele võimukandjale: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma” (Johannese 18:36). Jeesus oli Jumala taevase valitsuse tulevane kuningas. Kui Jeesus oleks sekkunud poliitikasse, poleks ta enam olnud lojaalne oma Isa valitsusele.
Kas Jeesus õpetas siis, et tema järelkäijatel pole maiste valitsuste ees mingeid kohustusi? Hoopiski mitte. Ta õpetas neile, kuidas leida tasakaalu oma kohustuste vahel seoses nii Jumala kui ka ilmalike valitsustega.
Jeesus pidas valitsusvõimudest lugu
Kui Jeesus oli templis õpetamas, püüdsid vastased teda nurka suruda küsimusega, kas makse tuleb maksta. Kui Jeesus oleks vastanud eitavalt, siis oleks võinud seda pidada võimule vastuhakkamiseks ja isegi mässu õhutamiseks rõhutud rahva seas, kes igatses vabaneda Rooma ikke alt. Ent kui Jeesus oleks vastanud jaatavalt, oleksid paljud võinud tunda, et ta vaatab läbi sõrmede ebaõiglusele, millega nad kokku puutuvad. Jeesus andis suurepärase ja tasakaaluka vastuse. Ta ütles: „Makske tagasi keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Luuka 20:21–25). Seega on tema järelkäijatel kohustusi nii Jumala kui ka keisri, see tähendab ilmalike võimude ees.
Valitsused aitavad mingil määral korda hoida. Nad ootavad õigustatult oma kodanikelt ausust, maksude maksmist ja seaduste järgimist. Kas Jeesus maksis „keisrile, mis kuulub keisrile”? Jeesust kasvatasid vanemad, kes kuuletusid seadusele isegi siis, kui see polnud kerge. Näiteks Joosep ja tema lapseootel naine Maarja võtsid ette umbes 150-kilomeetrise reisi Petlemma, kui seda nõudis Rooma rahvaloenduse määrus (Luuka 2:1–5). Nagu nemad, oli ka Jeesus seaduskuulekas, makstes isegi makse, mida ta tegelikult valitsusele ei võlgnenud (Matteuse 17:24–27). Samuti oli ta hoolikas, et ei ületaks oma võimupiire sellega, et oleks sekkunud ilmalikesse asjadesse (Luuka 12:13, 14). Seega pidas Jeesus maistest valitsustest lugu, kuigi keeldus poliitikas osalemast. Kuid mida mõtles Jeesus sõnadega makske „Jumalale, mis kuulub Jumalale”?
Kuidas Jeesus andis „Jumalale, mis kuulub Jumalale”
Kord küsiti Jeesuselt, milline Jumala antud seadus on kõige suurem. Kristus vastas: „„Sa pead armastama Jehoovat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega.” See on suurim ja esimene käsk. Teine, selle sarnane, on see: „Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast.”” (Matteuse 22:37–39). Et maksta „Jumalale, mis kuulub Jumalale”, on esmatähtis Jumalat armastada, nagu Jeesus õpetas. See armastus sisaldab endas täielikku südamest tulevat truudust.
Kas selline armastus saab olla jagatud? Kas ustavust saab jagada Jehoova Jumala ja tema taevase valitsuse ning maiste valitsuste vahel? Jeesus ütles järgmise põhimõtte: „Keegi ei saa orjata kahte isandat, sest ta kas hakkab vihkama üht ja armastama teist või hoidma ühe poole ja põlgama teist” (Matteuse 6:24). Kuigi ta rääkis siin enda jagamisest Jumala ja rikkuse vahel, mõistis ta, et sama põhimõte kehtib ka poliitikasse sekkumise puhul, ja seda taipasid tema esimese sajandi järelkäijadki.
Vanimad olemasolevad ülestähendused näitavad, et algkristlased ei osalenud mingilgi määral poliitikas. Kuna nad kummardasid ainult teda, keda ka Kristus kummardas, keeldusid nad vandumast truudust Rooma riigile ja selle keisrile, nad ei astunud sõjaväeteenistusse ega töötanud riigiametis. Seetõttu kogesid nad kõikvõimalikku vaenu. Nende vaenlased süüdistasid neid mõnikord inimsoo vihkamises. Kas säärastel süüdistustel oli alust?
Tõelised kristlased hoolivad inimestest
Meenuta Jeesuse sõnu tähtsuselt teise Jumala käsu kohta – „Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast”. On selge, et ükski siiras Kristuse järgija ei vihka kedagi. Jeesus armastas inimesi, ta tegi nende heaks palju ning aitas neid isegi puhtpraktiliste ja igapäevaste probleemide korral (Markuse 5:25–34; Johannese 2:1–10).
Kuid mille poolest oli Jeesus eelkõige tuntud? Teda ei kutsutud tuhandete toitjaks, isegi mitte surnute ülesäratajaks, kuigi ta tegi selliseid imetegusid. Inimesed kutsusid teda Õpetajaks, ja täiesti õigustatult (Johannese 1:38; 13:13). Jeesus selgitas, et tema maa peale tuleku peamine põhjus oli anda inimestele õpetust Jumala kuningriigist (Luuka 4:43).
Just seepärast on Jeesuse tõelised järelkäijad pühendunud samale tööle, millega oli hõivatud nende Isand maa peal olles, Jumala kuningriigi hea sõnumi kuulutamisele. Jeesus Kristus andis kõigile tõelistele kristlastele ülesande jagada selle kohta ülemaailmselt õpetust (Matteuse 24:14; 28:19, 20). See hävitamatu taevane valitsus hakkab armastuse seaduse järgi valitsema kõigi Jumala loodute üle ja viib täide Jumala tahte ning teeb koguni lõpu kannatustele ja surmale (Matteuse 6:9, 10; Ilmutus 21:3, 4). Pole siis üllatav, et Piibel viitab Kristuse sõnumile kui „heale sõnumile” (Luuka 8:1).
Seega, kuidas siis tänapäeval kindlaks teha, kes on Jeesus Kristuse tõelised järelkäijad? Kas nad sekkuvad selle maailma poliitikasse? Või on nende missioon sama, mis oli Jeesusel – osaleda Jumala kuningriigi kuulutus- ja õpetustöös?
Kas sa tahaksid rohkem teada Jumala kuningriigist ja sellest, kuidas see võib su elu juba praegu mõjutada? Miks mitte võtta ühendust kohalike Jehoova tunnistajatega või vaadata nende ametlikku veebisaiti www.watchtower.org.
[Kast/pildid lk 24, 25]
Mida teevad Jehoova tunnistajad ühiskonna heaks?
Jehoova tunnistajad on poliitiliselt erapooletud, kuid nad teevad siiski väga palju, et aidata eri rassist, rahvusest või taustaga inimesi. Vaatleme mõningaid fakte.
◼ Jehoova tunnistajatest vabatahtlikke on rohkem kui seitse miljonit ja nad teevad igal aastal üle 1,5 miljardi tunni õpetustööd. Nad räägivad Piiblist ja sellest, kuidas see raamat võib aidata vabaneda halbadest harjumustest ja tegudest, muuta pereelu õnnelikumaks ja parandada elu muulgi moel.
◼ Nad trükivad ja levitavad kirjandust tasuta rohkem kui 500 keeles, kaasa arvatud mõnes sellises keeles, milles pole välja antud muud kirjandust.
◼ Nad korraldavad kõnekursusi, et aidata miljonitel õppida end selgelt ja taktitundeliselt väljendama.
◼ Nad organiseerivad kirjaoskuskursusi, mis on aidanud kümnetel tuhandetel inimestel üle maailma lugema ja kirjutama õppida.
◼ Nad on loonud kogu maailmas üle 400 regionaalse ehituskomitee, et anda ehitusalast väljaõpet vabatahtlikele töölistele piiblihariduskeskuste rajamiseks. Viimase kümne aasta jooksul on ehitatud rohkem kui 20 000 jumalateenimiskoda ehk kuningriigisaali.
◼ Nad on kõikjal abiks ka looduskatastroofide korral, aidates nii Jehoova tunnistajaid kui ka teisi. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriike tabasid hiljaaegu orkaanid, ehitasid Jehoova tunnistajatest vabatahtlikud kahe aasta jooksul uuesti üles üle 90 kuningriigisaali ja 5500 kodu.
[Pilt lk 23]
Kui inimesed avaldasid Jeesusele survet sekkuda poliitikasse, läks ta „ära mäele üksindusse”