Kas lapsed peaksid saama usulist õpetust?

„Meie usk on küllalt suur, et panna meid teisi vihkama, kuid liialt vähene, et panna meid üksteist armastama.” (INGLISE KIRJANIK JONATHAN SWIFT)

SWIFT ütles selle mõtte 18. sajandil, kuid ka tänapäeval on paljud sama meelt. On isegi neid, kes arvavad, et lapsevanematel ei peaks olema õigust oma lastele Jumalast rääkida. Nende meelest on usklikus peres kasvavad lapsed mingis mõttes ebasoodsas olukorras.

Mida sina sellest arvad? Milline järgmistest väidetest on kõige mõistlikum?

● Vanemad ei tohiks üldse oma lastele Jumalast rääkida.

● Vanemad võiksid oma lastega usuteemasid arutada alles siis, kui lapsed on suureks kasvanud.

● Vanematel tuleks oma lastele juba maast-madalast usulisi tõekspidamisi edasi anda. Kui lapsed suuremaks saavad, peaksid vanemad ergutama neid usuasjades ise järeldusi tegema.

● Lapsed peaksid oma vanemate tõekspidamised vastuvaidlemata omaks võtma.

Kas usk mõjub lastele halvasti?

Ükski hea lapsevanem ei taha oma lapsele halba. Ent kas faktid toetavad väidet, et usuline kasvatus mõjub lastele halvasti? Teadlased on juba aastakümneid põhjalikult uurinud, millist mõju vanemate usulised tõekspidamised lastele avaldavad. Millisele järeldusele on nad jõudnud?

Teadlased on leidnud, et religioonil on laste arengule pigem positiivne kui negatiivne mõju. Aastal 2008 ajakirjas „Social Science Research” avaldatud uurimistöösa öeldakse järgmist: „Religioon mõjutab positiivselt nii ema kui ka isa sidet lapsega.” Samuti märgitakse seal: „Religioonil ja vaimsusel näib olevat paljude laste elus oluline koht ning mõlemad on olulised ka headeks peresuheteks.” Need uurimistulemused harmoneeruvad Jeesus Kristuse sõnadega „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et neil on vaimsed vajadused” (Matteuse 5:3).

Mida arvata väitest, et lapsed peaksid kõigepealt suureks kasvama ja alles siis Jumala ja usu kohta õpetust saama? Need, kes on sellisel seisukohal, ei arvesta tõsiasjaga, et lapse mõistus on nagu tühi ämber, mis ootab täitmist. Tegelikult on vanemad valiku ees, kas täita see ämber niisuguste moraalipõhimõtete ja tõekspidamistega, mida nad ise õigeks peavad, või lasta teistel lapse meel ja süda oma tõekspidamistega täita.

Kuidas saavutada häid tulemusi?

Ajalugu näitab, et religioon võib külvata kitsarinnalisust ja vihkamist. Kuidas saaksid lapsevanemad vältida tagajärge, millest rääkis Jonathan Swift? Kuidas õpetada lastele tõekspidamisi, mis aitaksid neil kaasinimesi armastada?

Oluline on leida vastus kolmele küsimusele. 1) Mida tuleks lastele õpetada? 2) Kes peaks lapsi õpetama? 3) Millised õppemeetodid annavad parimaid tulemusi?

[Allmärkus]