2. küsimus: mis juhtub pärast surma?

ROMAN oli umbes 11-aastane, kui tema sõber autoõnnetuses hukkus. „Sõbra kaotus oli mulle kohutav löök,” räägib ta. „Veel aastaid pärast seda õnnetust vaevas mind küsimus, mis juhtub inimesega, kui ta sureb.”

Miks on see küsimus tähtis?

Inimestel on surmaga raske leppida. Ükskõik kui vanad me ka poleks, keegi meist ei taha surra. Paljud mõtlevad hirmuga, mis neid pärast surma ees ootab.

Mida sageli usutakse?

Paljud usuvad, et hing elab pärast surma edasi. Nad usuvad, et head inimesed lähevad taevasse, kurje aga karistatakse oma pattude eest igavesti. On ka neid, kes arvavad, et surmaga inimese eksistents lihtsalt lõppeb ja et mälestus temast kaob viimaks unustuse hõlma.

Millele sellised uskumused viitavad?

Esimene annab mõista, et surres inimene tegelikult ei suregi. Teine viitab sellele, et elu on mõttetu. Neil, kes on viimasel seisukohal, võib kujuneda fatalistlik ellusuhtumine „Söögem ja joogem, sest homme me sureme” (1. Korintlastele 15:32).

Mida ütleb Piibel?

Piibel ei õpeta sugugi, et mingi osa inimesest pärast tema keha surma edasi elab. Jumal lasi kuningas Saalomonil kirja panna sõnad: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Kui surnud „ei tea enam midagi”, pole nad järelikult teadvuse juures. Nad ei tunne midagi ega saa ka midagi teha. Seega pole surnutel võimalik teha elavatele ei head ega kurja.

Vastupidi paljude arvamusele polnud Jumala eesmärk see, et inimesed sureksid. Ta lõi esimese inimese Aadama väljavaatega elada maa peal igavesti. Ainus kord, kui Jumal Aadamale surma mainis, oli siis, kui ta rääkis talle sõnakuulmatusele järgnevast karistusest. Jumal keelas Aadamal süüa ühe puu vilja ning hoiatas, et kui Aadam seda sööb, siis ta sureb (1. Moosese 2:17). Kui Aadam ja Eeva oleksid Jumala sõna kuulanud, siis oleksid nii nemad kui ka nende järeltulijad, kes on Jumalale ustavad, elanud maa peal igavesti.

Aadam otsustas Jumala hoiatust eirata. Jumalale vastu hakates tegi ta pattu ja seetõttu ta suri (Roomlastele 6:23). Tal ei olnud hinge, mis oleks pärast surma edasi elanud. Aadam lakkas eksisteerimast. Jumal oli talle öelnud: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kuna Aadam on kõigi inimeste esiisa, oleme meie patu ja surma temalt pärinud (Roomlastele 5:12).

Kuigi Aadam tegi halva valiku, teeb Jumal oma eesmärgi siiski teoks — ta täidab maa Aadama täiuslike järeltulijatega (1. Moosese 1:28; Jesaja 55:11). Peagi saabub aeg, mil Jehoova äratab ellu enamiku surnuist. Sellele ajale viidates ütles Paulus: „Tuleb nii õigete kui ka ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15).

Eespool tsiteeritud Roman uuris Piiblit ning sai teada, mida see õpetab surma ja Jumal Jehoova kohta. Õpitu mõjutas sügavalt tema elu. Tema lugu on kirjas selle ajakirja artiklis „Piibel muudab inimeste elu”.

Kui soovid rohkem teavet selle kohta, mis juhtub pärast surma, vaata 6. peatükki raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, mida saab alla laadida veebisaidilt www.jw.org/et

Mida ütles Jeesus surma kohta?

Jeesus polnud ühte meelt oma aja usujuhtidega, kes ütlesid, et ülestõusmist ei ole (Luuka 20:27). Samuti ei õpetanud ta, et mingi osa inimesest elab pärast surma edasi. Mida ta siis õpetas?

Surm on nagu uni. Kui Jeesuse sõber Laatsarus suri, ütles Jeesus: „Laatsarus, meie sõber, on läinud magama, aga ma lähen ... teda unest äratama.” Jeesuse jüngrid ei saanud temast õigesti aru ja ütlesid: „Issand, kui ta on läinud magama, siis ta saab terveks.” Jutustus selgitab: „Jeesus aga rääkis tema surmast. Ent nemad arvasid, et ta kõneles tavalisest unest. Seepärast ütles Jeesus siis neile otse: „Laatsarus on surnud”” (Johannese 11:11—14).

Surnud äratatakse ellu. Laatsaruse kodulinna jõudnud, lohutas Jeesus Laatsaruse õde Martat sõnadega: „Sinu vend tõuseb üles.” Seejärel andis ta tähendusrikka tõotuse: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usku üles näitab, saab elavaks, isegi kui ta sureb.” Need ei olnud tühipaljad sõnad. Paljude pealtnägijate silme all äratas Jeesus Laatsaruse ellu, kuigi viimane oli olnud juba neli päeva surnud (Johannese 11:23, 25, 38—45).

Hiljem andis Jeesus apostel Johannesele ilmutuse, milles ta samamoodi tõotas, et surnud äratatakse ellu. Ta rääkis ajast, mil inimesed vabanevad surma vangistavast haardest (Ilmutus 20:13).