Endised nunnad on nüüd meie usuõed

Felisa: Ma olen pärit väga usklikust perest. Meie sugulastest 13 olid preestrid või mõne katoliku ordu liikmed. Mu ema nõbu oli preester ja õpetaja ühes katoliku koolis ning pärast tema surma kuulutas paavst Johannes Paulus II ta õndsaks. Mu vanemad tegid lihtsat tööd: isa oli sepp ja ema töötas põllul. Mina olin meie pere kaheksast lapsest vanim.

Kui ma olin 12-aastane, puhkes Hispaania kodusõda. Pärast sõda pandi mu isa vangi, sest tema liberaalsus ei meeldinud diktaatorlikule valitsusele. Mu ema nägi kõvasti vaeva, et peret ära toita. Seepärast soovitas üks sõber emale, et ta saadaks mu kolm nooremat õde – Araceli, Lauri ja Ramoni – Bilbao nunnakloostrisse, sest seal ei peaks nad vähemalt nälga tundma.

Araceli: Me olime siis vaid 14-, 12- ja 10-aastased ning lahusolek perekonnast oli meile väga raske. Bilbao kloostris oli meie ülesandeks koristamine. Kahe aasta pärast viidi meid üle suurde nunnakloostrisse Zaragozas, kus hoolitseti eakate eest. Seal oli meie tööks köögi koristamine, mis oli teismelistele tüdrukutele väga kurnav.

Felisa: Kui mu õed läksid Zaragozasse, otsustasid mu ema ja kohalik preester, kes oli ühtlasi mu onu, et ka mina peaksin minema tööle samasse nunnakloostrisse. Nad tahtsid mind hoida eemal ühest kohalikust poisist, kes oli hakanud minu vastu huvi tundma. Kuna ma olin väga usklik, siis meeldis mulle mõte elada mõnda aega kloostris. Mul oli tavaks käia iga päev missal ja ma olin isegi mõelnud hakata kunagi misjonäriks nagu üks mu nõbu, kes oli munk Aafrikas.

Nunnad ei õhutanud minus kuidagi soovi teenida Jumalat teistes maades ja ma tundsin, et kloostrielu vangistab mind. Seega otsustasin aasta hiljem koju tagasi minna, et hoolitseda oma preestrist onu eest. Lisaks kodutööde tegemisele lugesin igal õhtul koos temaga roosipärja palvet. Mulle meeldis ka hoolitseda kirikus lillede eest ning neitsi Maarja ja pühakute kujude eest.

Araceli: Mingil ajal meie elu kloostris muutus. Pärast seda, kui olin andnud esialgsed tõotused, otsustasid nunnad meid üksteisest lahutada. Ramoni jäi Zaragozasse, Lauri läks Valenciasse ja mind saadeti Madridi, kus andsin järgmised nunnaks saamise tõotused. Madridi klooster pakkus majutust tudengitele, eakatele ja muudele külastajatele, seega oli seal väga palju tööd. Mina töötasin kloostri haiglas.

Ausalt öelda olin oodanud nunnaelult midagi enamat. Ma arvasin, et saan palju Piiblit lugeda ja õpin seda hästi tundma. Ent mitte keegi ei rääkinud Jumalast ja Jeesusest ning me ei kasutanud Piiblit. Ma õppisin veidi ladina keelt, uurisin pühakute elulugusid ja kummardasin Maarjat. Kogu ülejäänud aja tegin rasket füüsilist tööd.

Mind valdas stress ja ärevus ning ma otsustasin rääkida nunnakloostri ülemaga. Ütlesin, et mulle ei tundu mõistlik rassida selle nimel, et teised saaksid oma taskuid täita, samas kui mu oma pere vajab mu abi. Ta lukustas mind kongi, lootes et see muudab mu meelt ja ma heidan peast plaani kloostrist lahkuda.

Kolm korda lasti mind kongist välja, lihtsalt selleks, et uurida, kas ma ikka veel soovin lahkuda. Kuna ma ei muutnud meelt, kästi mul kirjutada avaldus: „Ma lahkun, sest eelistan teenida pigem Saatanat kui Jumalat.” See nõue jahmatas mind ja kuigi soovisin meeleheitlikult kloostrist lahkuda, ei suutnud ma selliseid sõnu kirjutada. Viimaks palusin abi pihiisalt ja rääkisin talle, mis toimub. Ta korraldas minu üleviimise Zaragoza kloostrisse, kus olin ka varem olnud. Pärast mõnda seal veedetud kuud lubati mul lahkuda. Üsna pea lahkusid kloostrist ka Lauri ja Ramoni.

KEELATUD RAAMAT LAHUTAB MEID

Felisa: Mõne aja pärast ma abiellusin ja kolisin Kantaabriasse. Käisin ikka regulaarselt missal. Ent ühel pühapäeval öeldi kantslist rabav teade. Preester karjus vihaselt: „Vaadake seda raamatut!” ja osutas raamatule „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Preester jätkas: „Kui keegi on andnud teile selle raamatu, siis tooge see minule või visake minema!”

Mul polnud seda raamatut, kuid tahtsin seda kohe saada. Mõne päeva pärast juhtuski nii, et kaks Jehoova tunnistajat koputasid mu uksele ja pakkusid mulle seda keelatud raamatut. Samal õhtul lugesin selle läbi, ja kui need naised uuesti tulid, nõustusin ma nende pakutud piibliuurimisega.

Tõde puudutas peagi mu südant. Mu varasema harda religioossuse asemel lõi lõkkele sügav armastus Jehoova vastu ja innukus kuulutustöös. Mind ristiti aastal 1973. Kuigi mul oli vähe võimalusi rääkida tõest oma perekonnale, tegin oma parima. Nagu artikli alguses selgitasin, seisid pereliikmed mu uskumustele ägedalt vastu, iseäranis mu õde Araceli.

Araceli: Negatiivsed kogemused seoses kloostrieluga olid mind kibestanud. Ent ma käisin ikka pühapäeviti missal ja lugesin iga päev roosipärja palveid. Minu soov mõista Piiblit polnud kuhugi kadunud ja ma palusin Jumalalt abi. Kui aga mu õde Felisa mulle oma uutest uskumustest rääkis, tegi ta seda nii kirglikult, et ma pidasin teda fanaatikuks. Ma ei suutnud temaga kuidagi nõustuda.

Mõni aasta hiljem läksin ma töö pärast tagasi Madridi ja abiellusin. Muutusin aja jooksul äärmiselt skeptiliseks. Panin tähele, et inimesed, kes käisid korrapäraselt missal, ei elanud Jeesuse õpetuste järgi. Seepärast tegin kirikuskäimisele lõpu. Ma ei uskunud enam pühakutesse ega põrgutulle ning sellesse, et pihil käies saab patud andeks. Viskasin isegi kõik oma pühakujud ära. Ma ei teadnud, kas toimin õigesti. Olin pettunud, kuid palvetasin alatasa Jumala poole: „Ma soovin sind tundma õppida. Aita mind!” Mäletan, et Jehoova tunnistajad käisid korduvalt minu ukse taga, kuid ma ei avanud neile kunagi. Ma ei usaldanud ühtegi religiooni.

1980-ndate alguses hakkasid mu õed Lauri ja Ramoni, kellest üks elas Prantsusmaal ja teine Hispaanias, Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ma arvasin, et nad on eksiteele viidud nagu Felisagi. Mõni aeg hiljem tutvusin ühe oma naabri Angelinesega, kellest sai minu hea sõbranna. Temagi oli Jehoova tunnistaja. Angelines ja tema abikaasa pakkusid mulle korduvalt piibliuurimist. Nad mõistsid, et minu skeptitsismi taga on suur janu Piibli tõdede järele. Viimaks ütlesin neile: „Olgu, ma nõustun teiega uurima, kuid ainult sel juhul, kui saan kasutada oma Piiblit!”, pidades silmas oma Nácari-Colunga piiblitõlget.

VIIMAKS PIIBEL ÜHENDAB MEID

Felisa: Kui mind 1973. aastal ristiti, oli Hispaania Kantaabria provintsi pealinnas Santanderis umbes 70 kuulutajat. Meil oli tohutu kuulutustööterritoorium. Sõitsime oma provintsi risti-põiki läbi kõigepealt bussi ja hiljem autoga, kuulutades külast külla ning jõudes nii inimesteni sadades külades.

Aastate jooksul olen juhatanud paljusid piibliuurimisi ja 11 minu õpilast on lasknud end ristida. Enamik neist olid enne katoliiklased. Kuna olin ise olnud väga harras usklik, teadsin, et mul tuleb olla nendega kannatlik ja mõistev. Sain aru, et mul tuleb anda neile aega, et nad suudaksid lahti lasta sügavale juurdunud uskumustest, ning et vaid siis, kui Piibel ja Jehoova püha vaim puudutavad nende südant, mõistavad nad tõde. (Heebr. 4:12.) Minu abikaasa Bienvenido, kes oli varem politseinik, ristiti aastal 1979, ja mu ema hakkas Piiblit uurima veidi enne surma.

Araceli: Olin äärmiselt umbusklik, kui hakkasin koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ent nädalate möödudes märkasin, et mu kibedus on haihtunud. Kõige enam avaldas mulle muljet see, et Jehoova tunnistajad järgisid ise oma elus seda õpetust, mida nad kuulutasid. Minu skeptitsism asendus usuga ja ma olin palju rõõmsam. Isegi mõned naabrid ütlesid mulle: „Araceli, jätka sama teed!”

Mäletan, et palvetasin: „Tänan sind, Jehoova, et sa ei kandnud mind maha ja et andsid mulle nii palju võimalusi leida, mida ma otsisin – õige arusaamise Piiblist.” Palusin oma õel Felisal mulle andestada kõik need sõnad, millega olin talle haiget teinud. Meie vaidlused asendusid nüüd elavate aruteludega Piibli üle. Mind ristiti aastal 1989, kui olin 61-aastane.

Felisa: Praegu olen ma 91-aastane ja lesk ning mul pole enam seda jõudu, mis varem. Ent ma loen iga päev Piiblit, käin koosolekutel, kui mu tervis lubab, ning osalen teenistuses nii palju kui võimalik.

Araceli: Ilmselt seepärast, et olin varem nunn, meeldib mulle kuulutada kõigile preestritele ja nunnadele, keda kuulutustööl kohtan. Olen saanud anda neile palju väljaandeid ja mul on olnud nendega huvitavaid vestlusi. Mäletan üht preestrit, kes pärast minu mitut külastust lausus: „Araceli, ma nõustun sinuga täielikult, kuid kuhu ma oma vanuses peaksin minema? Mida ütleks minu kogudus ja mu perekond?” Ma küsisin vastu: „Aga mida ütleb Jumal?” Ta noogutas kurvalt, kuid sel ajal polnud tal veel julgust oma elus muudatusi teha.

Mäletan üht erilist hetke oma elus, kui mu abikaasa esimest korda ütles, et soovib koos minuga koosolekule tulla. Kuigi tal oli turjal juba üle 80 aasta, ei jätnud ta edaspidi ühtegi koosolekut vahele. Ta uuris Piiblit ja temast sai ristimata kuulutaja. Meenutan heldimusega, kuidas me koos kuulutamas käisime. Ta suri umbes kaks kuud enne seda päeva, mil pidi ristimisele minema.

Felisa: Üks suurimaid rõõme minu elus on see, et olen saanud näha, kuidas mu kolm nooremat õde, kes algul olid minu usule vastu, said minu vaimseteks õdedeks. Oleme väga nautinud meie koosolemisi, rääkides meie kallist Jumalast Jehoovast ja tema sõnast. Nüüd viimaks oleme oma lihaste õdedega ka tõelised usuõed!a