Küsimuste kast

◼ Milliseid pöördumisviise soovitatakse koguduse koosolekutel kasutada?

Kui Jeesus õpetas oma järelkäijaid palvetama, andis ta neile juhendi, et nad pöörduksid Jehoova poole kui „meie Isa” poole. Seda mõtet, et kõikide tema järelkäijate vahel valitsevad vaimsed perekonnasuhted, rõhutas ta veelgi, kui ta ütles neile: „Teie kõik olete vennad.” (Matt. 23:8) Jeesuse apostlid ja jüngrid kasutasid palju kordi sõna „vend” väga otseses mõttes. Peetrus viitas Paulusele kui „meie armsale vennale Paulusele” ja Paulus rääkis „oma vennast Tiitusest” ja „meie vennast Timoteosest”. — 2. Peetr. 3:15; 2. Kor. 2:13; Heebr. 13:23.

Seda lähedast vaimset suhet silmas pidades pöörduvad Jehoova tunnistajad üksteise poole tavaliselt sõnadega „vend” ja „õde”. Koguduse koosolekutel teevad nad seda peamiselt koos perekonnanimega. Kui juhataja kasutaks eesnimesid, võib see mõnikord teatud probleeme tekitada. Kui mõni inimene on meie koosolekutel uus ja me ei ole temaga hästi tuttavad, võiks talle tunduda, et me oleme temaga liiga familiaarsed, kui me kutsume teda eesnimepidi, ja seetõttu on kristlikel koosolekutel kombeks kasutada perekonnanimesid.

Kuigi juhataja võiks nimetada väga väikseid lapsi eesnimepidi, peaksid mõned seda, kui ta vanemaid inimesi eesnimepidi kutsuks, lugupidamise puudumiseks. Või mõtle näiteks sellisele võimalusele, et mõne õe abikaasa ei ole tões, kuid tuleb esimest korda koosolekule. Kuidas mees end tunneb, kui ta kuuleb, et üks teine abielus mees tema naist terve koguduse ees eesnimepidi kutsub?

Sellised raskused lahenevad, kui koosolekut juhatavad vennad kasutavad inimeste vastama palumiseks perekonnanimesid. Me ei pöördu vasthuvitatud inimeste poole sõnaga „vend” või „õde”, sest nende puhul ei kehti Jumala perekonna vaimsed suhted. Selle asemel kasuta ees- ja perekonnanime korraga või lisa perekonnanimele ametlikum härra või proua, kui see on sobiv. Teisest küljest kui inimene peatselt ristitakse ja ta peab ennast Jehoova tunnistajaks, ei ole takistust sellele, et perekonnanime ette lisada sõna „vend” või „õde”.

Kui me kasutame oma koguduse koosolekute ajal sõna „vend” või „õde”, viitab see väga õnnistatud suhetele — perekonnasuhetele ühe Isa, Jehoova Jumala all. (Efesl. 2:19b) See on side, mis on palju lähedasem ja kallim kui ükski side, millele osutaks eesnimede kasutamine.