„See on Jehoova lahing”

1999. aastal teatas Prantsuse valitsus, et sealsel harubürool tuleb maksta maksu annetustelt, mida saadi aastatel 1993–1996. Seepeale otsisid meie vennad abi Prantsusmaa kohtutest, kuid tulemusteta. Kui apellatsioonikohus meie kaebust ei rahuldanud, konfiskeeris valitsus harubüroo pangakontolt üle nelja ja poole miljoni euro. Nüüd oli meie ainuke lootus Euroopa inimõiguste kohus. Ent enne asja arutlusele võtmist nõudis kohus, et meie ja valitsuse advokaadid saaksime kokku nende esindajaga, et näha, kas võiksime jõuda kohtuvälisele kokkuleppele.

Me olime üsna kindlad, et kohtu esindaja avaldab meile survet maksta osa valitsuse nõutud summast. Samas mõistsime, et kui maksaksime kasvõi ühe euro, oleks see vastuolus piibli põhimõtetega. Vennad ja õed olid annetanud selle raha kuningriigitöö heaks ja seega ei kuulunud see valitsusele. (Matt. 22:21.) Sellegipoolest olime kokkusaamisel kohal, näitamaks, et austame Euroopa inimõiguste kohtu reegleid.

Saime kokku ühes kenas konverentsiruumis, ent meie vestlus ei alanud hästi. Juba avasõnades kinnitas kohtu esindaja oma ootusi, et Prantsusmaa Jehoova tunnistajad maksaksid mingi osa nõutud summast. Endalegi ootamatult küsisime temalt: „Kas te teate, et valitsus on juba konfiskeerinud meie pangakontolt üle nelja ja poole miljoni euro?”

Kohtu esindaja näost oli näha, et ta ei teadnud seda, ja ta oli šokeeritud, et valitsus midagi sellist oli teinud. Ta väljendas selgelt oma pahameelt ja lõpetas järsult istungi. Mõistsin, et mängus oli Jehoova käsi. Ta sekkus viisil, mida me poleks osanud oodatagi, ja see tõi asjade käiku täieliku pöörde. Lahkusime sealt ülevas meeleolus, vaevu uskudes, mis oli juhtunud.

30. juunil 2011 langetas Euroopa inimõiguste kohus ühehäälse otsuse meie kasuks. See tühistas maksunõude ja kohustas Prantsusmaa valitsust tagastama kogu konfiskeeritud raha ning lisaks maksma ka intressi. See ajalooline kohtuotsus kaitseb Prantsusmaa vendade-õdede õigust vabalt Jehoovat teenida. Küsimus, mida meil polnud kavaski küsida, sai selle kohtulahingu pöördepunktiks. See oli otsekui kivi, mille Taavet vastu Koljati pead lennutas. Meiegi võisime öelda, nagu Taavet ütles Koljatile: „See on Jehoova lahing.” (1. Saam. 17:45–47.)

Muidugi pole see ainus võit, mille oleme saavutanud. Kuigi võimsad valitsused ja religioonid on püüdnud Jehoova teenimist takistada, on mitmes rahvusvahelises kohtus ja 70 riigi kõrgemates kohtutes langetatud meie kasuks 1225 otsust. Tänu neile otsustele oleme saanud paljudes riikides oma religiooni seaduslikult registreerida. Samuti on need aidanud kaitsta meie õigust teha kuulutustööd, mitte osaleda isamaalistel tseremooniatel ja keelduda verest.

Kuidas aga juhtus, et osalesin kohtuasja lahendamisel Euroopas, kuigi teenisin meie peakorteris New Yorgis?

NAKKAV MISJONÄRIIND

Minu vanemad George ja Lucille lõpetasid Gileadi kooli 12. kursuse ja aastal 1956, kui mina sündisin, teenisid nad Etioopias. Innuka esimese sajandi kuulutaja Filippuse järgi panid nad mulle nimeks Philip. (Ap. t. 21:8.) Järgmisel aastal aga keelustas valitsus meie tegevuse. Kuigi ma olin alles väike poisipõnn, mäletan selgesti, kuidas meie pere salaja Jehoovat edasi teenis. See tundus mulle väga põnev. Kahjuks sunniti meid 1960. aastal maalt lahkuma.

Meie pere kolis Ameerikasse Kansase osariiki Wichitasse. Meid oli kokku viis: mu vanemad, mina ning mu vanem õde Judy ja noorem vend Leslie, kes olid samuti Etioopias sündinud. Mu vanemad teenisid Jehoovat edasi samasuguse innuga nagu siis, kui nad misjonärid olid. Isa ja ema õpetasid meid kõiki Jehoovat armastama ning teenima teda kogu südamest. Kui olin 13-aastane, lasin end ristida. Kolm aastat hiljem kolis meie pere Peruusse Arequipasse, kus oli vaja rohkem kuulutajaid.

1974. aastal, kui olin vaid 18-aastane, määras Peruu harubüroo minu ja veel neli venda eripioneerideks. Meid saadeti Kesk-Andidesse, territooriumile, kus polnud kunagi varem kuulutatud. Rääkisime seal head sõnumit ka põliselanikele, kes kõnelesid ketšua ja aimara keelt. Reisisime ringi mootorsõidukiga, mida me selle kuju tõttu Noa laevaks kutsusime. Mul on väga ilusad mälestused ajast, kui sain põliselanikele piiblist näidata, et peagi kõrvaldab Jehoova vaesuse, haigused ja surma. (Ilm. 21:3, 4.) Paljud neist võtsid kuningriigisõnumit kuulda.

PEAKORTERISSE

1977. aastal külastas Peruud juhtiva kogu vend Albert Schroeder, kes õhutas mind täitma peeteli avaldust, et minna teenima meie peakorterisse. Seda ma tegingi ja 17. juunil 1977 algas minu peeteliteenistus Brooklynis. Esimese nelja aasta jooksul töötasin nii koristus- kui hooldusosakonnas.

1978. aasta juunis käisin Louisiana osariigis New Orleansis rahvusvahelisel kokkutulekul, kus kohtusin Elizabeth Avallone’iga. Nagu mina, oli ka tema kasvanud üles innukate Jehoova teenijate peres. Elizabeth oli juba neli aastat pioneer olnud ja ta soovis kogu oma ülejäänud elu Jehoovat täisajaliselt teenida. Õppisime üksteist paremini tundma ja peagi me armusime. Me abiellusime 20. oktoobril 1979 ja hakkasime koos peetelis teenima.

Kõigepealt määrati meid Brooklyni hispaaniakeelsesse kogudusse, kus olid väga südamlikud vennad ja õed. Aastate jooksul oleme teeninud veel kolmes toredas koguduses. Me oleme väga tänulikud kõigile usukaaslastele, kes on meid soojalt vastu võtnud ja innustanud meid peeteliteenistust jätkama. Samuti oleme tänulikud sõpradele ja sugulastele, kes on aidanud meil eakate vanemate eest hoolt kanda.

JURIIDILISSE OSAKONDA

Minu üllatuseks määrati mind 1982. aasta jaanuaris juriidilisse osakonda. Kolm aastat hiljem paluti mul minna ülikooli õigusteadust õppima, et minust võiks saada advokaat. Õpingute ajal arutasime põhjalikult Jehoova tunnistajate kohtuvõite. Mul oli hea meel näha, et need on aidanud nii USA-s kui mujal kaitsta põhiõigusi, mida enamik inimesi peab enesestmõistetavaks.

Aastal 1986, kui ma olin 30-aastane, määrati mind juriidilise osakonna ülevaatajaks. Pidasin suureks auks, et mulle anti niivõrd kaalukas ülesanne, kuigi olin üsna noor. Samas olin ka mures, sest ma ei teadnud veel väga paljut. Mõistsin, et mul ei saa olema kerge.

1988. aastal sai minust advokaat. Kuid ma polnud mõistnud, kui palju oli ülikoolis käimine mõjutanud mu isiksust ja minu suhteid Jehoovaga. Kõrgharidus võib muuta inimese ambitsioonikaks ja panna teda tundma, et ta on teistest parem. Õnneks oli Elizabeth minu päästerõngas. Ta aitas mul taastada hea vaimse tegevuskava, mis mul oli olnud enne ülikooli. Mõne aja möödudes sain ma Jehoovaga taas väga lähedaseks. Võin omast kogemusest öelda, et elus pole kõige tähtsamad mitte teadmised, vaid head suhted Jehoovaga ja sügav armastus tema ja ta rahva vastu.

HEA SÕNUMI KAITSMINE

Pärast ülikooli lõpetamist sain taas keskenduda tööle peeteli juriidilises osakonnas ja meie õiguste kaitsmisele kohtus. Minu töö oli väga põnev, kuid samas ka keeruline, sest organisatsioonis toimus palju muutusi. Näiteks 1990-ndate alguses paluti juriidilise osakonna abi, et lõpetada kaua kestnud tava küsida väljaannete eest annetusi. See muudatus lihtsustas tööd nii peetelis kui kuulutustööpõllul ja aitas vältida maksustamisega seotud küsimusi. Mõned arvasid, et nõnda ei jätku piisavalt raha väljaannete trükkimiseks ja hea sõnum ei jõua nii paljudeni. See kartus oli aga asjatu. Jehoova teenijate arv on alates 1990. aastast rohkem kui kahekordistunud ja vaimne toit on kõigile tasuta. Ma olen näinud, et see ja kõik teised muudatused meie organisatsioonis on läinud korda ainult tänu Jehoova abile ning juhatusele, mida ta ustava ja aruka orja kaudu on andnud. (2. Moos. 15:2; Matt. 24:45.)

Me pole saavutanud nii palju kohtuvõite pelgalt tänu sellele, et meil on nii head advokaadid, vaid ka tänu Jehoova rahva heale käitumisele. See on ajendanud kohtunikke ja valitsusametnikke meie kasuks otsuseid langetama. Näiteks 1998. aastal käisid kolm juhtiva kogu liiget koos abikaasadega kokkutulekutel Kuubas. Nende lahke ja lugupidav hoiak aitas kummutada ametnike eelarvamusi Jehoova tunnistajate kohta paremini kui see, mida meie neile rääkisime.

Vahel aga oleme pidanud ikkagi kohtusse pöörduma, et „head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”. (Filipl. 1:7.) Näiteks ei tunnustanud Euroopa ja Lõuna-Korea võimud aastakümneid meie vendade õigust südametunnistuse alusel sõjaväeteenistusest keelduda. Selle tagajärjel pidi Euroopas umbes 18 000 ja Lõuna-Koreas üle 19 000 venna vanglakaristust kandma.

Viimaks, 7. juulil 2011, langetas Euroopa inimõiguste kohus kohtuasjas „Bajatjan vs. Armeenia” ajaloolise otsuse, mis kohustas kõiki Euroopa riike seadma sisse asendusteenistuse. Samalaadse otsuse langetas ka Lõuna-Korea konstitutsioonikohus 28. juunil 2018. Kui kasvõi mõned vennad oleksid teinud oma põhimõtetes järeleandmisi, poleks neid kohtuvõite saavutatud.

Nii peakorteri kui ka teiste harubüroode juriidilised osakonnad teevad kõvasti tööd, et kaitsta meie õigust Jehoovat teenida ja head sõnumit kuulutada. Meil on au esindada vendi ja õdesid, kes kogevad valitsuse vastuseisu. Ja ükskõik kas võidame kohtuprotsessi või mitte, annab see võimukandjatele tunnistust. (Matt. 10:18.) Kohtunikud, valitsuse esindajad, ajakirjanikud ja teised kuulevad või loevad kirjakohti, mida oma kaitsekõnedes ja dokumentides kasutame. Tänu sellele on nad saanud teada, kes Jehoova tunnistajad on, ja näinud, et meie uskumused põhinevad piiblil. Mõnedest on koguni saanud meie usukaaslased.

AITÄH, JEHOOVA!

Mul on olnud eriline võimalus juba üle 40 aasta teha juriidilistes küsimustes koostööd harubüroodega üle kogu maailma ning seista paljude kohtunike ja kõrgete ametnike ees. Ma pean väga kalliks oma kaastöölisi meie peakorteris ja teistes harubüroodes. Minu elu on olnud tõesti mõttekas ja ma olen kogenud palju õnnistusi.

Minu armas kaasa Elizabeth on mind ustavalt toetanud juba rohkem kui 45 aastat ja seda nii headel kui halbadel aegadel. Ta on teinud seda vaatamata oma haigusele, mis on tema jõuvarusid vähendanud.

Me oleme näinud, kui tõesed on Taaveti sõnad „Jehoova on oma rahva tugevus”. (Laul 28:8.) Kõik meie kohtuvõidud on saadud tänu temale. Seepärast me ei toetu oma jõule, vaid jätame kõik lahingud Jehoova hooleks.