Peatselt saabub sõdadeta maailm!

NOOR briti sõdur Jim Prince läks 1914. aasta 24. detsembril üle eikellegimaa, et rääkida ühe saksa jalaväelasega. „Mina olen saks. Sina oled anglosaks. Mispärast me sõdime?” küsis sakslane temalt. Aastaid hiljem tunnistas Prince: „Ma ei tea siiani vastust sellele küsimusele.”

Ühel harukordsel nädalal 1914. aastal käisid Briti ja Saksa armee sõdurid vennalikult üksteisega läbi, mängisid jalgpalli ning andsid üksteisele isegi jõulukingitusi. Loomulikult oli see ajutine vaherahu mitteametlik. Kindralid ei tahtnud, et nende väeüksused saaksid teada, et „vaenlane” polegi tegelikult selline tige koletis, nagu sõjapropaganda seda kujutas. Briti sõdur Albert Moren meenutas hiljem: „Kui relvarahu oleks kestnud nädal aega kauem, oleks olnud väga raske sõda uuesti alustada.”

See sundimatu relvarahu näitab, et isegi paljud väljaõppe saanud sõdurid igatsevad rahu, mitte sõda. Enamik sõdureid, kes on saanud tunda lahinguõudusi, tunnistaksid õigeks Hispaania vanasõna: „Las see hakkab sõdima, kes ei tea, mis sõda on.” Kahtlemata paljastaks üldsuse hulgas läbiviidav ülemaailmne küsitlus, et valdav enamus eelistab sõjale rahu. Aga kuidas seda üleüldist rahusoovi tegelikkuses teoks teha ja sõdadeta maailma saavutada?

Enne kui sõdimisele võib lõpp tulla, peab muutuma inimeste suhtumine. ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni põhikirjas öeldakse: „Kuna sõdade lähtekohaks on inimeste mõistus, tuleb rahu kaitsmist just sealt alustadagi.” Kuid tänapäeval, mil umbusaldus ja vihkamine on nii laialt levinud, ei muutu ühiskond mitte rahumeelsemaks, vaid järjest vägivaldsemaks.

Sellele vaatamata tõotas Jumal, et kord saabub aeg, mil õiglaselt meelestatud inimeste mõistuses valitseb rahu. Oma prohveti Jesaja kaudu lausus ta: „Tema [Jumal] mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” — Jesaja 2:4.

Edenda rahuarmastavat mõtteviisi

Kas võib mõtteviis sedavõrd muutuda? Kas õpivad inimesed kunagi sõja ülistamise asemel rahu hoidma? Vaatle Wolfgang Kusserow’ näidet. Sellepärast et ta ’ei õppinud sõdima’, raiusid natsid 1942. aastal sellel noorel 20-aastasel sakslasel pea maha. Miks ta eelistas surra? Kirjalikus avalduses tsiteeris ta selliseid Pühakirja põhimõtteid nagu: „armasta oma ligimest nagu iseennast” ja „kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka”. (Matteuse 22:39; 26:52) Seejärel küsis ta tabavalt: „Kas meie Looja pani selle kõik kirja puude jaoks?”

Piiblisse kirja pandud Jumala sõna on „vägev”, ning see mõjutas seda noort Jehoova tunnistajat taotlema rahu, olenemata tagajärgedest. (Heebrealastele 4:12; 1. Peetruse 3:11) Kuid Wolfgang Kusserow ei olnud ainuke, kes niimoodi rahu taotles. Oma raamatus The Nazi Persecution of the Churches 1933—1945 (Kirikute tagakiusamine natside poolt aastatel 1933—1945) tsiteerib J. S. Conway natside arhiividest leitud ametlikke dokumente, mis tõendavad, et Jehoova tunnistajate rühmitus tervikuna keeldus relva kätte võtmast. Nagu Conway näitab, tähendas selline julge seisukoht praktiliselt oma surmaotsusele allakirjutamist.

Tänapäeval taotlevad Jehoova tunnistajad oma rassist või rahvusest olenemata jätkuvalt rahu. Miks? Sest nad on õppinud Piiblist, et Jumala tõelised sulased peavad taguma oma mõõgad sahkadeks. Argentina noormees Alejandro, kes immigreerus 1987. aastal Iisraeli, võib isiklikult tunnistada, et see on õige.

Kolm aastat elas Alejandro kibutsis, õppides samal ajal ülikoolis ning töötades mitmetes hotellides ja restoranides. Sel ajal hakkas ta lugema Piiblit ning tahtis leida elu mõtet. Üle kõige ihkas ta näha maailma, kus inimesed võiksid tunda rõõmu rahust ja õiglusest. Alejandro, kes ise oli juut, töötas koos juutide ja araablastega, kuid ta pidas paremaks mitte kumbagi poolt eelistada.

Alejandro sõber, kes õppis Jehoova tunnistajatega Piiblit, kutsus teda 1990. aastal Haifas toimunud ühepäevasele kokkutulekule. Ta oli üllatunud, kui nägi 600 juuti ja araablast kokkutulekul õnnelikult üksteisega seltsimas, ning mõtles endamisi: „Just nõnda peavad inimesed elama.” Kuue kuu pärast sai ka temast tunnistaja ning praegu pühendab ta enamuse oma ajast Piibli rahusõnumi kuulutamisele.

Kuidas Jumal toob rahu

Kui liigutavad need näited ka ei oleks, on need tänapäeva maailmas pigem erand kui reegel. Ehkki praegune maailm räägib kõlavaid sõnu rahust, kastab ta sõjaseemneid. Kas sa sooviksid elada tänavas, mille elanikud kulutavad ligikaudu 7 kuni 16 protsenti oma sissetulekust relvade ja koduste turvasüsteemide peale? Tegelikult on riigid viimastel aastatel just nii suuri sõjalisi kulutusi teinudki. Niisiis pole üllatav, kui Jesaja prohvetiennustus näitab, et kogu inimkond tervikuna ei tao kunagi oma mõõku sahkadeks, kuni Jumal ükskord ’seab asjad korda paljude rahvaste suhtes’. Kuidas ta seda teeb?

Jehoova Jumala Kuningriik on peamine vahend asjade kordaseadmiseks. Prohvet Taaniel ennustas, et ’taeva Jumal püstitab kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks’. Ta lisab, et see Kuningriik „lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid [maailma valitsused], aga ta ise püsib igavesti”. (Taaniel 2:44) Need sõnad näitavad, et Jumala Kuningriik võtab kontrolli maa üle kindlalt enda kätte. Kõrvaldades riigipiirid, kaotab Kuningriik vaenutsemise. Lisaks on selle alamate rahu „suur”, kuna kõik nad on „Jehoova õpilased”. (Jesaja 54:13) Pole siis ka ime, et Jeesus õpetas meid Jumala poole palvetama: „Sinu riik tulgu”! — Matteuse 6:10.

Religioossete takistuste kõrvaldamine

Jumal kõrvaldab rahu teelt ka religioossed takistused. Religioon põhjustas ajaloo kõige kauem kestnud relvastatud konflikti — ristisõjad ehk „Pühad sõjad”, mis puhkesid paavst Urbanus II juhtimisel aastal 1095 m.a.j.a Meie sajandil on vaimulikkond inimesi tähelepanuväärsel määral sõdu toetama õhutanud, sealhulgas isegi neid sõdu, millel ei ole religiooniga mitte mingit seost.

Viidates nimikristlike kirikute osale Esimeses maailmasõjas, kirjutas ajaloolane Paul Johnson: „Vaimulikud ei suutnud, ja enamasti ei soovinudki, seada kristlikku usku natsionalismist kõrgemale. Paljud valisid kergema vastupanu tee ja võrdsustasid kristluse patriotismiga. Kõiki usutunnistusi esindavaid kristlikke sõdureid õhutati üksteist oma Päästja nimel tapma.”

Religioon on ennemini sõdu lõkkele puhunud, kui rahu edendanud. Tegelikult kujutab Piibel valereligiooni ’hoorana’, kes rahuldab maailma valitsejate ihasid. (Ilmutuse 17:1, 2) Jumal peab teda peasüüdlaseks kõikide maa peal tapetud inimeste vere valamises. (Ilmutuse 18:24) Niisiis kõrvaldab Jehoova Jumal igaveseks ajaks selle takistuse rahu teelt. — Ilmutuse 18:4, 5, 8.

Isegi selliste lõhesid tekitavate elementide kõrvaldamisega, nagu seda on poliitika ja valereligioon, ei saaks rahu kunagi olla püsiv, kui ei kaotataks kõige suuremat sõjaõhutajat — Kurat-Saatanat. See ongi viimane ülesanne, mille Jumala Kuningriik oma kava kohaselt täide viib, et tuua maa peale täielik rahu. Piibli Ilmutusraamat selgitab, et Saatan ’võetakse kinni’ ja ’seotakse ahelaisse’ ning ’heidetakse sügavikku’, et „ta enam ei eksitaks rahvaid”. Seejärel hävitatakse ta täielikult. — Ilmutuse 20:2, 3, 10.

Piibli tõotus, et sõdadele saabub lõpp, ei ole tühipaljas unistus. Jehoova Jumala rahukorraldused on juba jõusse astunud. Tema Kuningriik on taevastes rajatud ning see on valmis astuma edasisi samme ülemaailmse rahu tagamiseks. Samal ajal on miljonid Jehoova tunnistajad, kes toetavad seda taevast valitsust, õppinud rahus elama.

Seega on meil kindel alus uskuda, et sõjad ei ole paratamatus. Me võime koguni suunata oma pilgud ettepoole peatselt saabuvasse aega, mil Jehoova kaotab sõdimise igaveseks ajaks. (Laul 46:10) Tema hoolitseb selle eest, et peatselt saabub sõdadeta maailm.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Sa võid elada uues, sõdadeta maailmas