3. ÕPPETUND
Õige hääldus
MITTE kõik kristlased pole saanud head ilmalikku haridust. Ka apostleid Peetrust ja Johannest iseloomustati kui ”kirjatundmatuid ja õppimatuid” (Ap. t. 4:13). Siiski on oluline vältida seda, et tähelepanu kanduks Piibli tõelt kõrvale sõnade kehva hääldamise tõttu.
Millega tuleb arvestada. Eri keeltel on erisugused hääldusreeglid. Paljudes keeltes kasutatakse alfabeetilist kirja. Lisaks ladina tähestikule on olemas näiteks araabia, heebrea, kreeka ja slaavi tähestikud. Hiina kirjas kasutatakse tähestiku asemel paljudest elementidest koosnevaid kirjamärke. Tavaliselt tähistavad need kirjamärgid sõna või sõnaosa. Ehkki jaapanlased ja korealased kasutavad hiina kirja, võivad needsamad märgid tähistada neil hoopis teistsuguseid häälikuid ning olla teise tähendusega.
Keeltes, kus kasutatakse alfabeetilist kirja, eeldab õige hääldus iga tähe või tähekombinatsiooni puhul õigete häälikute moodustamist. Kui sellises keeles — nagu hispaania, kreeka ja suulu keeles — kehtivad kindlad reeglid, polegi seda nii raske teha. Ent keelde võib olla tulnud teiste keelte mõjul ka võõrapärase hääldusega sõnu. Sellest tulenevalt võidakse mingit tähte või täheühendit mitmeti või mõnikord ka üleüldse mitte hääldada. Võid erandid meelde jätta ning seejärel neid oma kõnes kasutada. Hiina keeles eeldab õige hääldus tuhandete kirjamärkide meeldejätmist. Mõnes keeles teiseneb koos toonimuutusega ka sõna tähendus. Kui keele sellele aspektile ei pöörata piisavalt tähelepanu, võidakse anda edasi hoopis valesid mõtteid.
Kui mingis keeles koosnevad sõnad silpidest, on oluline kasutada õiget pearõhku. Paljudel sellise struktuuriga keeltel on küllaltki kindlad hääldusreeglid. Eesti keeles on pearõhk enamasti sõna alguses, kuid laen- ja võõrsõnades säilib enamasti algkeele rõhk. Selle kohta, millisel silbil on rõhk Piibli nimedes, ei ole eesti keeles ühtseid, väljakujunenud reegleid.
Mõnes keeles on tähtsaks teguriks diakriitilised märgid, mis mõjutavad sõna hääldust. Need märgid võivad olla tähestikus toodud ära nii tähtede kohal kui all, näiteks: è, é, ô, ñ, ō, ŭ, č, ç. Kui sulle antakse ülesandeks lugeda ette tekst, kus on diakriitiliste märkidega sõnu, oleks hea nende hääldus järele uurida.
Hääldamisel varitsevad meid ka ohud. Kui ollakse ülemäära täpne, võib see paista võltsina või ka snooblikuna. Seesama kehtib hääldusviisi kohta, millest üldiselt on ehk juba loobutud. Tagajärjeks on see, et tähelepanu kandub kõnelejale. Samas tuleks vältida teist äärmust, kus ollakse kõnelemise ja hääldamise suhtes hoolimatu. Seda teemat on juba osaliselt käsitletud peatükis ”Sõnad on selgesti välja öeldud”.
Ühe keele sõnade õige hääldusviis võib eri maades ning ka sama maa eri osades erisugune olla. Teiselt maalt tulnud inimene võib rääkida kohalikku keelt tugeva aktsendiga. Sõnaraamatud võivad anda ühe sõna kohta mitu hääldusviisi. Eriti just siis, kui inimese ilmalik haridus on napp või kui tema praegune keel pole talle emakeel, tuleb talle suureks kasuks see, kui ta kuulab hoolega neid, kes kohalikku keelt hästi kõnelevad, ning võtab nende hääldusviisi endale eeskujuks. Meie kui Jehoova tunnistajad soovime kõnelda nõnda, et see vääristaks kuulutatavat sõnumit ning teeks selle meie piirkonna inimestele kergesti arusaadavaks.
Igapäevases kõnes on sul tavaliselt kõige parem kasutada sõnu, millega oled hästi tuttav. Tavavestluses polegi hääldamine üldjuhul probleemiks. Ent teistele ette lugedes võid kohata sõnu, mida sa igapäevakõnes ei kasuta. Pealegi on kuuldavalt lugemisel Jehoova tunnistajate tegevuses tähtis koht. Me loeme inimestele tunnistust andes Piiblit. Mõnedel vendadel palutakse ”Vahitorni” uurimise ja koguduse raamatu-uurimise ajal lugeda ette tekstilõike. On tähtis, et me loeksime korrektselt ega kahandaks sõnumi väärtust, hääldades sõnu valesti.
Kuidas saab edeneda. Paljud ei teagi, et neil on hääldamisraskusi. Võta vastu kooli ülevaataja lahke abi, kui ta juhib sinu tähelepanu hääldusaspektidele, mis vajaksid korrigeerimist. Kuidas ilmnenud probleemist üle saada?
Kui sulle on tehtud ülesandeks kuuldavalt lugeda, võta kõigepealt aega sõnaraamatu uurimiseks. Otsi välja sulle võõrad sõnad. Kui sul puuduvad sõnaraamatu kasutamise kogemused, otsi esilehekülgedelt selgitust kasutatud märkide kohta või palu vajaduse korral kelleltki abi. Sõnaraamatust selgub, kus on mitmesilbilise sõna pearõhk, pikema sõna puhul ka kaasrõhk. Sealt võib näha, kuidas sõnas sisalduvaid täis- ja kaashäälikuid hääldada. Mõnel juhul võib üht sõna sõltuvalt kontekstist hääldada mitmeti. Enne kui sulged sõnaraamatu, ütle järelevaadatud sõna mitu korda kuuldavalt.
Hääldamist saad korrigeerida ka lugedes teksti ette kellelegi teisele, kellel on hea hääldus, ning paludes tal sinu vigu parandada.
Kolmas tee hääldamise parandamiseks on hoolega kuulata häid kõnelejaid. Kui sinu keeles on olemas Piibli või ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” helikassette, kasuta nende abi. Kuulates pane tähele, milliseid sõnu hääldatakse teisiti, kui sinul on tavaks. Kirjuta need üles ning harjuta neid. Aja jooksul saad oma hääldusvigadest lahti, see aga suurendab sinu kõne väärtust tunduvalt.