Kui Ida ja Lääs saavad kokku
„OH, IDA on Ida ja Lääs on Lääs, ja eal need kaks kokku ei saa.” Need inglise poeedi Rudyard Kiplingi sõnad tuletavad meile meelde inimkonda lõhestavaid suuri kultuurilisi erinevusi, mis sütitavad tänapäeval kõikjal meie ümber lõkkelelöönud suguharudevahelist, rassilist ja rahvuslikku vihavaenu. Paljud küsivad, kas Jumal saab selle olukorra parandamiseks midagi teha? Saab küll! Juba praegu teeb ta selle heaks midagi! Kiplingi poeemi järgmine rida viitab sellele. Kui kaua on Ida ja Lääne vahel lõhe? Poeet ütleb: „Kuni maa ja taevas peatselt Jumala suure Kohtujärje ees seisavad.”
Jumal on volitanud oma Poega Jeesus Kristust kohut mõistma. (Johannese 5:22—24, 30) Kuid millal see kohtumõistmisaeg algab? Kelle üle mõistetakse kohut ja milline on tulemus? Jeesus kirjeldas prohvetiennustuses maailmasõdasid ja nendega kaasnevaid hädasid, mis hakkasid 1914. aastast alates inimkonda vaevama. Ta ütles, et need on tema nähtamatu „juuresviibimise ja asjadesüsteemi lõpetamise tundemärk”. — Matteuse 24:3—8, NW.
Selle tähtsa prohvetiennustuse haripunktis näitas Jeesus, et meie praegune aeg on kohtumõistmise aeg, öeldes enda kohta: „Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse tema ette kõik rahvad, ja ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta asetab lambad oma paremale käele, aga sikud vasakule käele.” Piltlikult öeldes kogutakse praegu kõiki maa rahvaid Kohtuniku ette ja nad annavad vastust selle kohta, mil moel nad tema päästesõnumile vastukaja osutavad. Kui kohtuotsus peatselt suure viletsuse ajal täide viiakse, „lähevad [sõnakuulmatud sikusarnased inimesed] igavesse karistusse, aga õiged [sõnakuulelikud lambasarnased inimesed] igavesse elusse!” — Matteuse 25:31—33, 46; Ilmutuse 16:14—16.
’Päikesetõusu poolt ja päikeseloojaku poolt’
Tegelikult hakati selle maailma üle kohut mõistma juba Esimese maailmasõja rahututel aastatel. Sel ajal avaldas ristiusumaailma vaimulikkond sõdivatele rühmitustele tulist poolehoidu. See näitas selgelt, et nad on osa sellest rikutud maailmast, mis teenib ära „Jumala viha”. (Johannese 3:36) Kuid mida öelda rahuarmastavate kristlaste kohta, kes näitasid üles usku Jumalasse? Alates 1919. aastast hakati neid Kuningas Kristus Jeesuse poolele koguma.
Nad on tulnud kõigist maakera osadest, esiteks viimased 144000 võitust, kes on kristliku ajastu sajandite jooksul välja valitud. Nendest saavad „Kristuse kaaspärijad” tema taevases Kuningriigis. (Roomlastele 8:17) Jumala prohvet ütleb neile: „Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt! Ma ütlen põhjamaale: anna! ja lõunamaale: ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest, kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning teinud!” — Jesaja 43:5—7.
Kuid see pole veel kõik! Eriti 1930-ndatest aastatest alates on hakatud koguma praeguseks miljonitesse ulatuvat suurt rahvahulka. Need on „lambad”, kellele Jeesus viitas Matteuse 25:31—46. Nii nagu võitud jäänus enne neid, on ka nemad hakanud ’uskuma’ Temasse, kes teatab: „Teie olete minu tunnistajad ja mina olen Jumal!” (Jesaja 43:10—12) Selle suure rahvahulga kogumine toimub samuti ’päikesetõusu ja päikeseloojaku poolt, põhjamaalt ja lõunamaalt ning maailma äärest’.
Need rahuarmastavad lambad sulatatakse praegu üheks rahvusvaheliseks vennaskonnaks. Nad elavad 231 maal ning räägivad nende maade paljusid eri keeli. Siiski on nad Piibli kuningriigisõnumi „puhta keele” õppimises vaimselt ühendatud, „et nad kõik Jehoova nime appi hüüaksid, et teda õlg õla kõrval teenida”. (Sefanja 3:9, NW) Nende uskumuste, eesmärgi ja tegevuse ühtsus annab imepärase tõendi selle kohta, et Suveräänse Issanda Jehoova teenimiseks ja ülistamiseks on tõepoolest saanud Ida kokku Läänega ning inimestega igast ilmakaarest.
Nagu järgnevad teated näitavad, leiab see kogumine mõnedes maades aset ülimalt tähelepanuväärsetes olukordades.