Nüüdisaja jõulude algupära
JÕULUAEG on miljonite inimeste jaoks kõikjal maailmas väga rõõmus periood. See on rikkalike söömaaegade, igipõliste traditsioonide ja pere koosolemise aeg. Jõulupüha on ka aeg, mil sõbrad ja sugulased üksteisele rõõmuga kaarte saadavad ning kingitusi teevad.
Ometi olid jõulud kõigest 150 aastat tagasi sootuks teistsugused pühad. Oma raamatus ”Võitlus jõulude pärast” (”The Battle for Christmas”) kirjutab ajalooprofessor Stephen Nissenbaum: ”Jõulud .. olid suurte joomingute aeg, mil üldtunnustatud käitumisreeglid ühe hetkega hüljati, et saaks lahti minna ohjeldamatu ”karneval”, midagi detsembrikuise Mardi Gras’i [vastlapidustuse] sarnast.”
Neid, kes jõuludesse harda austusega suhtuvad, võib see kirjeldus ehk häirida. Mispärast peaks keegi tahtma labastada au sees olevat püha, millega Jumala Poja sündi tähistatakse? Vastus võib-olla üllatab sind.
Vigane vundament
Jõulude ümber on käinud poleemika neljandast sajandist, nende hakust saati. Näiteks kerkis päevakorda Jeesuse sünnipäeva küsimus. Kuna Piiblis Jeesuse sünni täpset kuud ega päeva kirjas pole, on väljapakutud kuupäevade ring väga lai. Kolmandal sajandil paigutas rühm egiptuse teolooge selle 20. maile, kuid teised jälle eelistasid varasemaid kuupäevi, nagu 28. märts, 2. aprill või 19. aprill. 18. sajandiks oli Jeesuse sündi seostatud juba aasta iga kuuga! Kuidas siis lõpuks 25. detsembrile pidama jäädi?
Enamik õpetlasi on seda meelt, et Jeesuse sünnipäeva määras 25. detsembrile katoliku kirik. Miks valiti just see aeg? ”Kõige tõenäolisemalt on põhjus selles,” ütleb ”The New Encyclopædia Britannica”, ”et varakristlaste sooviks oli ühitada see kuupäev paganliku Rooma pidustusega, millega tähistati ”võitmatu päikese sünnipäeva”.” Aga mispärast kristlased, keda paganad enam kui kaks ja pool sajandit õelalt taga olid kiusanud, ühtäkki oma vaenajatele järeleandmise tegid?
Ilmnema hakkab rikutus
Esimesel sajandil hoiatas apostel Paulus Timoteost, et kristlikku kogudusse lipsab sisse ”kurje inimesi ja petiseid”, kes eksitavad paljusid (2. Timoteosele 3:13). See suur ärataganemine sai alguse pärast apostlite surma (Apostlite teod 20:29, 30). Constantinuse niinimetatud pöördumise järel neljandal sajandil võtsid paganad massiliselt omaks kristluse selle tollasel kujul. Mis oli selle tagajärg? Raamat ”Varakristlus ja paganlus” (”Early Christianity and Paganism”) teatab: ”Võrdlemisi väike grupp tõeliselt siiraid usklikke sulas jäljetult nende rahvamasside sekka, kes kõik end nüüd kristlasteks tunnistasid.”
Kui tõeseks osutusid Pauluse sõnad! Paganlik rikutus oli tõelise kristluse otsekui alla kugistanud. Ning kõige paremini oli see rüvetumine näha just pühade pidamise juures.
Tegelikult on kristlastel kästud pidada vaid üht püha, Issanda õhtusöömaaega (1. Korintlastele 11:23—26). Kuna Rooma pidustuste juurde kuulus ka ebajumalakummardamine, ei võtnud varakristlased neist osa. Seetõttu heitsid kolmandal sajandil elanud paganad kristlastele ette järgmist: ”Vaatemänge te ei külasta; avalikest etendustest pole teil sooja ega külma; rahvale korraldatud söömaajadki põlgate ära ja põlastate pühi võitlusi.” Teisest küljest hooplesid paganad: ”Meie teenime jumalaid ikka elurõõmu, pidusöökide, laulu ja mänguga.”
Neljanda sajandi keskpaigaks nurin vaibus. Kuidas nii? Kuna karja sekka poetus üha enam ja enam võltskristlasi, toodi järjest rohkem sisse ka usku hülgavaid ideid. See viiski Rooma maailmaga kompromisside tegemiseni. Seda kommenteerides ütleb raamat ”Paganlus meie kristluses” (”The Paganism in Our Christianity”): ”Kristluse kindlakujuline poliitika oli võtta üle paganlikud pidustused, mis oma traditsioonidega inimestele armsaks olid saanud, ja anda neile kristlik sisu.” Jah, suure ärataganemise kahjulikku mõju oli juba tunda. Et need niinimetatud kristlased olid valmis paganlikke pidustusi omaks võtma, langes neile osaks ühiskonna mõningane heakskiit. Üsna pea oli kristlastel iga-aastaseid pidustusi niisama palju kui paganatelgi. Nagu arvata võibki, olid jõulud nende hulgas tähelepanuväärseimad.
Rahvusvaheline püha
Kui tollal domineeriv kristluse vorm üle Euroopa levis, laienes ka komme jõule pidada. Katoliku kirik jõudis seisukohale, et Jeesuse sünnipäeva auks rõõmsate pidustuste korraldamine oleks igati sobilik muuta traditsiooniliseks. Nii kuulutaski Tours’i kirikukogu aastal 567 m.a.j. ”12 päeva jõulude ja kolmekuningapäeva vahel pühaks ning pidulikuks ajaks” (”The Catholic Encyclopedia for School and Home”).
Peagi jäid jõuludele külge Euroopa põhjaosas peetavate ilmalike lõikuspühade paljud kombed. Vagadusest tähtsamal kohal oli lõbutsemine, pillerkaaritajad lubasid endale ohjeldamatuid sööminguid ja joominguid. Kirik, selle asemel et lodeva käitumise vastu häält tõsta, hoopis toetas seda. (Võrdle Roomlastele 13:13; 1. Peetruse 4:3.) Aastal 601 m.a.j. kirjutas paavst Gregorius I Mellitusele, kes oli tema saadik Inglismaal, ja käskis tal ”niisuguseid iidseid paganlikke pidustusi mitte lõpetada, vaid need kiriklike riitustega kohandada, muutes vaid nende pidamise paganliku põhjuse kristlikuks”. Nii selgitab asja Arthur Weigall, kes oli kord Egiptuse valitsuse peainspektoriks muinsuste alal.
Kogu keskaja jooksul tundsid reformimeelsed üksikisikud vajadust selliste liialduste vastu protesteerida. Nad andsid ”jõululõbustustega seotud väärnähtuste” vastu välja arvukalt dekreete. Dr Penne Restad ütleb oma raamatus ”Ameerika jõulude ajalugu” (”Christmas in America—A History”): ”Mõned vaimulikud rõhutasid, et langenud inimkond vajab sellist aega, mil vabalt ja ohjeldamatult pidutseda, aga seda võib teha ainult kristliku järelevalve all.” See idee tegi asja veelgi segasemaks. Kuid sellest polnud suurt lugu, sest paganlikud tavad olid jõuludega juba nii tihedalt läbi põimunud, et suurem jagu inimesi polnud neist enam sugugi nõus loobuma. Kirjanik Tristram Coffin väljendas seda nii: ”Rahvas tervikuna tegi ikka seda, mida ta alati oli teinud, ega pööranud moraalijutlustajate väitlustele mingit tähelepanu.”
Ajaks, mil eurooplased Uut Maailma asustama hakkasid, olid jõulud juba teada-tuntud pühad. Kolooniates jõulude pidamine siiski poolehoidu ei leidnud. Puritaanidest reformaatorid pidasid nende pühitsemist paganlikuks kombeks ja nii panidki nad jõulude pidamise aastaiks 1659 kuni 1681 Massachusettsis keelu alla.
Pärast keelu tühistamist hakati kolooniates kõikjal taas jõule pühitsema, seda eriti Uus-Inglismaast lõunas. Kui selle püha ajalugu silmas pidada, siis pole sugugi üllatav, et lõbutsemine nii mõnelegi rohkem huvi pakkus kui Jumala Poja austamine. Üks eriti huligaanne jõulukomme oli pummelungide pidamine. Noored mehed tungisid lärmitsevate kampadena rikaste naabrite majadesse ning nõudsid ähvarduste saatel tasuta süüa ja juua. Kui majaomanik keeldus, kiruti ta tavaliselt maa põhja ja mõnikord rüüstati ta maja.
Professor Nissenbaumi sõnul oli olukord 1820-ndateks aastateks muutunud nii tõsiseks, et ”jõuluaegsest korralagedusest” oli saanud ”terav sotsiaalne hädaoht”. Suurlinnades, nagu New York ja Philadelphia, hakkasid rikkad maaomanikud enda omandi valvamiseks juba vahimehi palkama. Öeldakse isegi, et New Yorgi esimesed professionaalsed politseijõud organiseeriti vastukaaluks ägedale märatsemisele 1827/28. aasta jõulude ajal!
Jõulude ümbersünd
Üheksateistkümnes sajand tõi endaga kaasa enneolematud muudatused. Teede- ja raudteedevõrgu kujunedes hakkasid inimesed, kaubad ja uudised liikuma palju suurema kiirusega. Tööstusrevolutsiooni käigus loodi miljoneid töökohti ning vabrikud vihtusid pidevalt kaupa välja anda. Samuti kaasnesid tööstusliku pöördega uued ja keerukad sotsiaalprobleemid, mis lõppkokkuvõttes ka jõulude pühitsemisele mõju avaldasid.
Inimesed on ammu näinud pühades vahendit perekonnasidemete tugevdamiseks, ja nii on see ka jõulude puhul. Vanu jõulutraditsioone valikuliselt ümber tehes läks jõulude pooldajatel hästi korda metsikud, karnevali meenutavad pidustused perekeskseks pühaks muuta.
Õigupoolest hakati jõuludesse juba 19. sajandi lõpupoole suhtuma kui teatud liiki ravimisse tolleaegse Ameerika ühiskonna hädade leevendamiseks. Dr Restad ütleb: ”Kõigi pühade seast olid just jõulud sobivaimaks kanaliks, mille kaudu religiooni ja religioosseid tundeid kodudesse viia ning avaliku elu ohjeldamatust ning ebaõnnestumisi heaks teha.” Ta lisab: ”Kingituste tegemine, hädaliste aitamine, isegi sõbralikud pühadetervitused ning kogu see kaunistamine ja rõõm igihaljast puust külalistetoas või siis hiljem pühapäevakooli saalis — see kõik lähendas pereliikmeid nii üksteise kui ka kiriku ja ühiskonnaga.”
Samamoodi pühitsevad paljud tänapäevalgi jõule seepärast, et nii saab kinnitada oma armastust üksteise vastu ja kaasa aidata perekonnaühtsuse säilimisele. Muidugi ei saa kahe silma vahele jätta ka selle püha usulist külge. Miljonid inimesed austavad jõulude pühitsemisega Jeesuse sündi. Nad võtavad ehk osa erijumalateenistustest, sätivad koju üles Jeesuse sünniga seotud stseene või esitavad tänupalveid Jeesusele endale. Aga kuidas vaatab sellele kõigele Jumal? Kas ta kiidab taolised kombed heaks? Mõtle selle peale, mida Piibel ütleb.
”Armastage tõtt ja rahu”
Kui Jeesus maa peal oli, ütles ta oma järelkäijatele: ”Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Johannese 4:24). Jeesus elas nende sõnadega kooskõlas. Ta rääkis alati tõtt. Ta jäljendas täiuslikult oma Isa ”Jehoovat, .. tõe Jumalat” (Laul 31:6; Johannese 14:9).
Piibli kaudu on Jehoova selgelt näidanud, et ta vihkab igasugust pettust (Laul 5:7). Kas ei tundu seda silmas pidades paradoksaalne, et nii paljudel jõuludele iseloomulikel asjadel on küljes vale maik? Mõtle näiteks müüdile jõuluvanast. Kas oled sa kunagi püüdnud mõnele lapsele selgitada, miks jõuluvana, selle asemel et ukse kaudu tulla, eelistab läbi korstna käia, nagu seda paljudes maades laialdaselt usutakse? Ja kuidas jõuluvana kõigest ühe õhtuga nii mitut miljonit kodu jõuab külastada? Kuidas on lugu lendava põhjapõdraga? Kui laps aru saab, et teda on petetud ja jõuluvana polegi tegelikult olemas, kas ei õõnesta see mitte tema usaldust oma vanemate vastu?
”The Catholic Encyclopedia” teatab selgelt: ”Paganlikud tavad .. jäid jõuludele külge.” Ent mispärast siis katoliku kirik ja teisedki ristiusu kirikud toetavad jätkuvalt sellise püha pidamist, mille tavad ei ole kristlikku päritolu? Kas ei viita see paganlike õpetuste sallimisele?
Maa peal olles ei õhutanud Jeesus inimesi, et nad teda kummardaksid. Ta hoopis ütles: ”Sina pead Issandat [”Jehoovat”, UM], oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Matteuse 4:10). Samuti andis üks ingel pärast Jeesuse taevast aussetõstmist apostel Johannesele käsu ’kummardada Jumalat’, näidates, et selles osas polnud midagi muutunud (Ilmutuse 19:10). See aga tõstatab küsimuse: kas Jeesus üleüldse kiidab heaks kogu selle harda andumuse, mida jõulude ajal temale, ja mitte tema Isale, osutatakse?
On selge, et faktid nüüdisaja jõule eriti heas valguses ei näita. Suurelt jaolt on see siiski üks väljamõeldud püha, mille musta mineviku kohta leidub palju tõendeid. Nii ongi miljonid kristlased teinud puhta südametunnistusega otsuse jõule mitte pühitseda. Näiteks üks noormees, nimega Ryan, arvab jõuludest järgmist: ”Inimesed on nii elevil, kui pere paaril päeval aastas kokku saab ja kõik õnnelikud on. Aga mis selles siis nii erilist on? Minu vanemad teevad mulle kingitusi terve aasta jooksul!” Teine noor, 12-aastane Danielle, ütleb: ”Ma ei tunne sugugi, et millestki ilma jään. Ma saan kingitusi aasta läbi, mitte üksnes ühel erilisel päeval, kui inimesed tunnevad kohustust kinke osta.”
Prohvet Sakarja õhutas kaasiisraellasi ’armastama tõtt ja rahu’ (Sakarja 8:19). Kui me Sakarja ja teiste vanaaja ustavate meeste kombel ’tõtt armastame’, kas ei peaks me siis hoiduma mistahes valereligiooniga seotud pühadest, mis toovad teotust ”elavale ja tõelisele Jumalale” Jehoovale? (1. Tessalooniklastele 1:9.)
[Pilt lk 7]
”Ma ei tunne sugugi, et millestki ilma jään. Ma saan kingitusi aasta läbi”