Hoidu ”epikuurlastest”

”Ta on nii kena inimene! Ta on väga moraalsete eluviisidega. Ta ei suitseta, ei tarvita narkootikume ega ropenda. Tegelikult on ta isegi parem kui mõni, kes väidab, et on kristlane!”

KAS sa oled kuulnud kellegi suust sellist mõttearendust, õigustamaks oma kohatuid sõprussuhteid? Kas see kannataks ka Pühakirja valguses vaatlemist? Ühe varase kristliku koguduse näide heidab valgust sellele küsimusele.

Apostel Paulus hoiatas 1. sajandil Korintose kogudust: ”Ärge eksige! Halvad sõbrutsemised laostavad korralikke kombeid!” Võib-olla käisid mõned kristlased tihedalt läbi inimestega, keda oli mõjutanud kreeka filosoofia, ka epikuurlaste oma. Kes olid epikuurlased? Miks ohustasid nad vaimselt Korintose kristlasi? Kas ka tänapäeval on nendesarnaseid inimesi, kelle suhtes me peaksime valvsad olema? (1. Korintlastele 15:33, UT.)

Kes olid epikuurlased?

Epikuurlased olid aastatel 341—270 e.m.a. elanud kreeka filosoofi Epikurose järelkäijad. Ta õpetas, et naudingud on elus ainus või peamine hüve. Kas see tähendab, et epikuurlased elasid skandaalset, põhimõttelagedat elu ja tegelesid kõlvatustega, otsides pidevalt lõbusat ajaviidet? Üllatav küll, kuid Epikuros ei õpetanud oma järelkäijaid sel viisil elama! Ta õpetas hoopis, et parimaid naudinguid saadakse siis, kui elatakse arukalt, vapralt, ennast valitsedes ja õiglaselt. Ta ei propageerinud mitte koheselt saadavaid ja hetkelisi naudinguid, vaid naudinguid, mis kestavad kogu elu. Seega võisid epikuurlased paista vooruslikena, võrreldes nendega, kes elasid täiesti patuselt. (Võrdle Tiitusele 1:12.)

Kas see sarnanes kristlusega?

Kui sina oleksid varase Korintose koguduse liige olnud, kas oleksid epikuurlased ka sind köitnud? Mõned neist võisid mõelda, et oma näiliselt kõrge eetika tõttu on epikuurlased kristlastele ohutud kaaslased. Edasisi õigustusi otsides võisid korintlased märgata näilisi sarnasusi epikuurlaste põhimõtetes ja Jumala Sõnas.

Näiteks olid epikuurlased naudinguid taotledes mõõdukad. Nad hindasid vaimseid naudinguid rohkem kui meelelisi. See, mida keegi sõi, polnud nii tähtis kui tema suhted inimesega, kellega koos ta seda sõi. Epikuurlased hoidusid koguni poliitikasse sekkumisest ja salajastest väärtegudest. Kui kerge oleks küll olnud väita: ”Nad on paljus nagu meie!”

Aga kas olid epikuurlased tõesti algkristlaste sarnased? Mitte sinnapoolegi. Need, kelle tajuvõimed olid hästi treenitud, võisid tähelepanuväärseid erinevusi märgata (Heebrealastele 5:14). Kas sina märkad? Vaadelgem epikuurlaste õpetusi lähemalt.

Epikureismi pahupool

Et aidata inimestel saada üle hirmust jumaluste ja surma ees, õpetas Epikuros, et jumalad ei tunne inimkonna vastu vähimatki huvi ega sekku inimeste asjadesse. Epikurose väitel ei loonud jumalad universumit ja elu tekkis juhuslikult. Kas polnud see otseses vastuolus Piibli õpetusega, et on olemas ”üks Jumal”, Looja, ja et ta hoolib oma inimloodutest? (1. Korintlastele 8:6; Efeslastele 4:6; 1. Peetruse 5:6, 7.)

Epikuros õpetas ka seda, et pärast surma ei saa olla mingit elu. See oli muidugi vastuolus Piibli ülestõusmisõpetusega. Kui apostel Paulus rääkis Areopaagil, olid tõenäoliselt ka epikuurlased nende hulgas, kes vaidlesid temaga ülestõusmisõpetuse pärast (Apostlite teod 17:18, 31, 32; 1. Korintlastele 15:12—14).

Võib olla, et kõige ohtlikum element Epikurose filosoofias oli ka kõige varjatum. Kuna ta eitas surmajärgset elu, jõudis ta järeldusele, et inimene peab elama võimalikult õnnelikult selle lühikese aja jooksul, mis tal kasutada on. Nagu oleme näinud, ei mõelnud ta, et elada tuleks tingimata patuselt, vaid hoopis nautida käesolevat hetke, kuna praegu on selleks ainus võimalus.

Epikuros taunis salajasi väärtegusid selleks, et vältida vahelejäämise hirmu, mis otseselt häirib käesolevat õnnetunnet. Ta soosis mõõdukust, vältimaks liialdamisest tulenevaid tagajärgi, mis samuti takistavad käesoleval hetkel end õnnelikuna tundmast. Ka soovitas ta teistega häid suhteid hoida, sest kui nad samaga vastavad, tasub see ära. Muidugi on see iseenesest suurepärane, kui hoidutakse salajastest väärtegudest, ollakse mõõdukas ja luuakse sõprussuhteid. Aga miks siis oli Epikurose filosoofia kristlastele ohtlik? Sellepärast, et tema nõuanded lähtusid uskmatust ellusuhtumisest: ”Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (1. Korintlastele 15:32).

On kindel, et Piibel näitab inimestele, kuidas juba praegu õnnelikult elada. Sealjuures aga annab see nõu: ”Hoidke endid Jumala armastuses ja oodake meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks” (Juuda 21). Jah, Piibel paneb igavesele tulevikule suuremat rõhku kui üürikesele käesolevale hetkele. Kristlane on peamiselt huvitatud Jumala teenimisest ja tunneb, et kui ta paneb Jumala esikohale, on ta õnnelik ja rahul. Samuti toimis ka Jeesus — selle asemel, et olla liigselt hõivatud oma isiklike huvidega, kasutas ta oma energiat omakasupüüdmatult Jehoova teenimiseks ja inimeste aitamiseks. Ta õpetas oma jüngritele, kuidas teistele head teha, kuid mitte selleks, et need pärast samaga vastaksid, vaid ehtsast armastusest teiste vastu. Selge on see, et epikureismi ja kristluse põhimotiivid erinevad täielikult (Markuse 12:28—31; Luuka 6:32—36; Galaatlastele 5:14; Filiplastele 2:2—4).

Varjatud oht

On paradoksaalne, et kuigi epikuurlased pidasid õnne niivõrd tähtsaks, oli nende õnn parimal juhul vaid piiratud. Kuna Epikurosel puudus ”rõõm Jehoovast”, nimetas ta elu ”mõruks kingituseks”. (Nehemja 8:10.) Kui õnnelikud olid temaga võrreldes küll algkristlased! Jeesus ei soovitanud elada õnnetut lihasuretaja elu. Tegelikult teeb tema eluviisi jäljendamine kõige õnnelikumaks (Matteuse 5:3—12).

Kui mõned Korintose koguduse liikmed arvasid, et nad võivad oma usku ohustamata suhelda nendega, keda oli mõjutanud epikureistlik mõtteviis, siis nad eksisid. Ajal, mil Paulus kirjutas oma esimese kirja korintlastele, olid mõned neist juba kaotanud usu ülestõusmisse (1. Korintlastele 15:12—19).

Kas epikureismi esineb ka tänapäeval?

Kuigi epikureism kadus 4. sajandil m.a.j., on tänapäevalgi neid, kes võtavad omaks sarnase nüüd-või-mitte-kunagi-suhtumise. Need inimesed usuvad Jumala igavese elu tõotust pealiskaudselt või ei usu seda üldse. Aga sellegipoolest on mõnel neist suhteliselt kõrged käitumisnormid.

Kristlane võib sattuda kiusatusse luua selliste inimestega lähedased suhted, mõeldes ehk, et nende sündsad omadused õigustavad sõprussuhteid. Kuigi me ei pea ennast teistest paremaks, tuleb meil siiski meeles pidada, et igasugused ”halvad sõbrustamised” — ka need, mille mõju on varjatum — ”laostavad korralikke kombeid”.

Nüüd-või-mitte-kunagi-filosoofia tuleb esile ka mõningates äriseminarides, nõuanderaamatutes, romaanides, filmides, teleprogrammides ja muusikas. Kuigi see uskmatu suhtumine ei pruugi otseselt patust käitumist propageerida, kas võib see meid ehk varjatult mõjutada? Kas me võime näiteks niivõrd süüvida iseenda heaolu taotlemisse, et kaotame silmist Jehoova suveräänsuse vaidlusküsimuse? Kas võime ehk lasta end meelitada ”võtma asja rahulikult”, selle asemel et olla ”innukad Issanda töös”? Või laseme end eksitada kahtlema Jehoova normide õigsuses ja kasulikkuses? Meil tuleb olla valvel, et mitte sattuda otsese ebamoraalsuse, vägivalla ja spiritismi mõjusfääri, aga ka nende suhtes, keda mõjutavad ilmalikud seisukohad! (1. Korintlastele 15:58; Koloslastele 2:8.)

Seepärast seltsigem eelkõige nendega, kes kogu südamest järgivad Jehoova juhtimist (Jesaja 48:17). Selle tulemusena kinnistuvad meie kasulikud harjumused. Meie usk saab tugevamaks. Me võime elada õnnelikult, ja seda mitte üksnes praegu, vaid kogu eeloleva igaviku jooksul (Laul 26:4, 5; Õpetussõnad 13:20).

[Pilt lk 24]

Epikuros õpetas, et jumalad ei tunne inimkonna vastu vähimatki huvi

[Allikaviide]

Loa andnud: The British Museum