Pühad

Definitsioon: Päevad, mis tavaliselt antakse ilmalikust tööst ja koolist vabaks, et tähistada või mälestada mõnda sündmust. Sellisteks päevadeks võivad olla ka perekondlikud või ühiskondlikud pidustused. Osavõtjad võivad pidada neid kui usupühasid või siis kui lihtsalt ühiskondlikke või ilmalikke üritusi.

Kas jõulude pühitsemine põhineb Piiblil?

Pühitsemise aeg

M’Clintocki ja Strongi Cyclopædia ütleb: „Jõulude pidamine ei ole Jumala korraldus ja samuti pole see pärit Uuest Testamendist. Kristuse sündimise päeva ei saa Uue Testamendi ega tegelikult ühegi teise allika alusel kindlaks määrata.” — (New York, 1871), II kd., lk. 276.

Luuka 2:8—11 näitab, et karjased olid Jeesuse sündimise ajal öösel väljal. Raamatus Daily Life in the Time of Jesus öeldakse: „Karjad ... olid talvel uluall; ja ainuüksi sellest võib näha, et traditsiooniline jõuluaeg talv ei saa olla õige, sest evangeelium ütleb, et karjased olid väljal.” — (New York, 1962), Henri Daniel-Rops, lk. 228.

Eesti entsüklopeedia: „[Jõulud on] algselt talvist pööripäeva tähistavad pühad paljudel põhjapoolkera rahvastel. 4. saj. paigutas ristiusu kirik 25. dets-le (Mithra ja Sol Invictus’e [’võitmatu päike’] kultuse eeskujul) Jeesuse Kristuse sünnipäeva.” — (1989), 4. kd., lk. 158.

Leeriõpik Nr:3, Kiriku ajalugu ja teave: „Jõulusid hakati pidama 4. sajandil. Nii nagu paganad pühitsesid oma jumaluste ja sangarite sündimist, nii soovisid kristlasedki pühitseda Jeesuse sünnipäeva. Selle kuupäeva ei teatud, kuid ajaks valiti 25. detsember, mis oli Roomas varemalt päikesejumaluse sünnipüha. Nii anti paganlikule kesktalvepühale kristlik sisu.” — (1990), lk. 27, 28.

New Catholic Encyclopedia möönab: „Kristuse sünniaeg ei ole teada. Evangeeliumid ei näita ära ei seda päeva ega kuud ... Vastavalt hüpoteesile, mille esitas H. Usener ... ja mida enamik õpetlasi tänapäeval tunnustab, viidi Kristuse sünniaeg üle talvise pööripäeva ajale (juuliuse kalendri järgi 25. detsember, egiptuse kalendri järgi 6. jaanuar) sellepärast, et sel päeval, kui päike hakkas põhjataevasse tagasi pöörduma, pühitsesid paganlikud Mithra-kummardajad dies natalis Solis Invicti’t (võitmatu päikese sünnipäeva). Aurelianus kuulutas 274. aasta 25. detsembril impeeriumi peamiseks kaitsjaks päikesejumala ja pühendas temale ühe templi Marsi väljakul. Jõulud on pärit ajast, mil päikesekultus oli Roomas eriti võimas.” — (1967), III kd., lk. 656.

Targad ehk maagid, keda juhtis täht

Need maagid olid tegelikult idamaa astroloogid ehk tähetargad. (Matt. 2:1, 2, NW, UT) Kuigi astroloogia on tänapäeval paljude inimeste hulgas populaarne, mõistetakse see Piiblis karmilt hukka. (Vaata lk. 335, 336 peateema „Saatus” alt.) Kas Jumal oleks juhtinud vastsündinud Jeesuse juurde inimesed, kelle kombed ta hukka mõistab?

Matteuse 2:1—16 näitab, et see täht juhtis astroloogid kõigepealt kuningas Heroodese juurde ja seejärel Jeesuse juurde ning et Heroodes püüdis siis Jeesust surmata. Ei ole ühtki märget, et peale astroloogide oleks veel keegi teine seda „tähte” näinud. Pärast nende lahkumist hoiatas Joosepit Jehoova ingel, kes käskis tal Egiptusse põgeneda, et laps oleks kaitstud. Kas see „täht” oli märk Jumalalt või hoopis kelleltki, kes tahtis, et Jumala Poeg surma saaks?

Pane tähele, et Piibli jutustuses ei öelda, et nad leidsid Jeesus-lapse sõimest, nagu seda jõuluteemalistel piltidel tavaliselt kujutatakse. Kui astroloogid saabusid, elas Jeesus oma vanematega ühes majas. Mis puutub Jeesuse tollasesse vanusesse, siis pidagem meeles, et selle põhjal, mida Heroodes oli astroloogidelt teada saanud, käskis ta Petlemma piirkonnas surmata kõik kuni kaheaastased poeglapsed. — Matt. 2:1, 11, 16.

Kingituste jagamine pühitsemise ajal; lood jõuluvanast jne.

Jõulukinkide jagamise kombe aluseks ei ole see, mida need maagid tegid. Nagu eelpool näidatud, ei saabunud nad Jeesuse sündimise ajal. Pealegi ei jaganud nad kingitusi mitte üksteisele, vaid Jeesus-lapsele, mis oli tollal tähtsate isikute külastamisel kombeks.

Eesti nõukogude entsüklopeedias öeldakse: „[Saturnaalid on] Vana-Rooma pühad, mida peeti Saturnuse auks. ... neid tähistati üldiste söömingute ja vastastikuste kingitustega. S[aturnaali]de kombed kajastuvad ristiusu jõuludes.” (1975, 7. kd., lk. 96) Paljudel juhtudel on jõulukinkide jagamise ajendiks soov vastukinke saada. Taolises kingijagamises peegelduv vaim ei too tõelist rõõmu, sest see rikub näiteks selliseid kristlikke põhimõtteid, mis on kirjas Matteuse 6:3, 4 ja 2. Korintlastele 9:7. Loomulikult võib kristlane oma armastuse väljendamiseks nii sageli kui soovib muul ajal aastas kingitusi jagada.

Olenevalt laste elukohast räägitakse neile, et kingitusi toob jõuluvana, Santa Claus, Püha Nikolaus, Father Christmas, Père Noël, Knecht Ruprecht, maagid, haldjas Jultomten (ehk Julenissen) või La Befana nimeline nõid. (The World Book Encyclopedia, 1984, 3. kd., lk. 414) Muidugi ei ole neist lugudest tegelikult ükski õige. Kas selliste lugude jutustamine kasvatab lastes tõearmastust ja kas selline teguviis austab Jeesust Kristust, kes õpetas, et Jumalat tuleb kummardada tões? — Joh. 4:23, 24.

Kas on selles midagi halba, kui tähistatakse mittekristliku päritoluga pühasid, kui seda vaid ei tehta religioossetel põhjustel?

Efesl. 5:10, 11: „Katsuge, mis on Issandale meelepärane! Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatute tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka!”

2. Kor. 6:14—18: „Mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? ... Sellepärast ’minge ära nende keskelt ja eralduge neist’, ütleb Issand, ’ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ... ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks’, ütleb kõigeväeline Issand [„Jehoova”, NW].” (Ehtne armastus Jehoova vastu ja tugev soov temale meeldida aitab inimesel jätta maha mittekristlikud kombed, mis võisid teda varem emotsionaalselt köita. Inimene, kes Jehoovat tõesti tunneb ja armastab, ei arva, et ta jääks mingil moel rõõmust ilma, kui ta hoidub kommetest, mis austavad ebajumalaid või mis toetavad valesid. Ehtne armastus ei pane teda rõõmustama mitte ülekohtu, vaid tõe üle. Vaata 1. Korintlastele 13:6.)

Võrdle 2. Moosese 32:4—10. Pane tähele, et iisraellased võtsid omaks ühe Egiptuse religioosse kombe, kuid andsid sellele uue nime — „Jehoova püha”. Kuid Jehoova karistas neid selle eest karmilt. Tänapäeval näeme ainult seda, millised kombed on seotud pühadega 20. sajandil. Mõned kombed võivad näida süütutena. Kuid Jehoova on otseselt näinud ka neid paganlikke religioosseid kombeid, millest praegused kombed on pärit. Kas ei peaks tema seisukoht olema tähtis ka meile?

Näide: Oletame, et hulk inimesi tuleb ühe mehe majja, öeldes, et nad hakkavad nüüd tema sünnipäeva pidama. Mehele ei meeldi sünnipäevade pidamine. Talle ei meeldi vaadata, kui inimesed liialt söövad, purju jäävad või lodevalt käituvad. Aga mõned neist teevad seda kõike ja lisaks jagavad nad kõikidele sealviibijatele, välja arvatud temale, kingitusi! Kõige selle tipuks valivad nad sünnipäeva pidamise päevaks ühe selle mehe vaenlase sünnipäeva. Mis tunne sellel mehel oleks? Kas sina tahaksid sellisest peost osa võtta? Jõule pühitsedes just seda tehaksegi.

Kust on pärit lihavõtted ehk ülestõusmispühad ja nendega seotud kombed?

The Encyclopædia Britannica ütleb selle kohta: „Uues Testamendis ja apostellike isade kirjutistes ei ole lihavõtete pidamise kohta ühtki viidet. Mõte mingit konkreetset aega pühaks pidada oli algkristlastele täiesti võõras.” — (1910), VIII kd., lk. 828.

Alexander Hislopi raamatust The Two Babylons loeme: „Mida sõna lihavõtted [inglise keeles „Easter”] üldse tähendab? See ei ole kristlik nimetus. Selle kaldea päritolu võib ära tunda juba esmapilgul. Easter ei ole miski muu kui Astarte, üks taevakuninganna Beltise tiitlitest; see nimi, ... mille leidis Layard assüüria mälestusmärkidelt, on Ištar. ... Selline on lihavõtete ajalugu. Populaarsed kombed, mis nende pühade pidamisega ikka veel kaasas käivad, pakuvad rohket kinnitust ajaloolistele tõenditele nende babülonliku päritolu kohta. Suure reede soojadel risti kujutisega saiakestel ja paasa ehk lihavõtete esimese püha värvitud munadel oli kaldea rituaalides täpselt samasugune osa, nagu neil on tänapäeval.” — (New York, 1943), lk. 103, 107, 108; võrdle Jeremija 7:18.

Eesti nõukogude entsüklopeedia: „Paljudel maadel seostusid l[ihavõtte]d varasemate paganlike kevadpühadega (näit. germaani kevade- ja maajumala Ostara pidustused). L[ihavõtte]id iseloomustavad mitmesug[used] rahvakombed, näit. munade (uue elu ja ülestõusmise sümbol) värvimine, kujutlused l[ihavõtt]ejänestest (sigivuse sümbol).” — (1972), 4. kd., lk. 436—437.

Kas kristlastel on midagi uusaasta pühitsemise vastu?

Eesti nõukogude entsüklopeedia: „U[usaasta]l kui siirdeperioodil olid rahvauskumuste järgi liikvel head ja halvad haldjad, surnute hinged jm. nn. teise maailma olendid. Heade vastuvõtmiseks ja kurjade tõrjumiseks tekkis rohkesti kombeid (tõrjuti kära-müraga, tuledega jms.).” — (1976), 8. kd., lk. 238.

Nii uusaasta tähistamise päev kui ka sellega seotud kombestik on eri maades erisugused. Paljudes paikades on pidustustega seotud pillerkaaritamine ja joomingud. Aga Roomlastele 13:13 annab nõu: „Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses.” (Vaata ka 1. Peetruse 4:3, 4; Galaatlastele 5:19—21.)

Mis on „hingedepäeva” pühitsemise tagapõhi?

The Encyclopædia Britannica 1910. aasta väljaanne teatab: „Hingedepäev . . . , roomakatoliku kirikus on see päev pühendatud ustavate mälestamisele. Selle pühitsemine toetub õpetusele, et nende ustavate hinged, kes pärast surma ei ole saanud puhtaks andestatavatest pattudest või kelle minevikupatte ei ole lepitatud, ei saa õndsusesse ja et neid võib sinna jõuda aidata üksnes palvete ning missaohvritega. ... Mõned üldlevinud uskumused, mis on hingedepäevaga seotud, on paganliku päritoluga ja igivanad. Nii usub paljude katoliiklike maade talurahvas, et surnud tulevad hingedepäeva õhtul oma endisesse kodusse tagasi ja söövad elavate laualt toitu.” — I kd., lk. 709.

The Encyclopedia Americana ütleb: „Kõigi pühakute päeva eelõhtuga seotud kommetes võib leida otseseid jälgi eelkristlike aegade druiidide tseremooniatest. Keltidel olid pidustused kahe peamise jumala auks — päikesejumala ja surnute jumala auks (kelle nimi oli Samhain), kelle püha peeti 1. novembril, keltide uusaasta algul. Need surnutepühad liitusid tasapisi kristlike rituaalidega.” — (1977), 13. kd., lk. 725.

Raamat The Worship of the Dead osutab hingedepäeva päritolule: „Kõigi vanaaja rahvaste mütoloogiatesse on põimunud veeuputusega seotud sündmusi. ... Selle väite paikapidavust näitab tõsiasi, et suurt surnutepüha ei pidanud selle sündmuse mälestuseks mitte ainult üksteisega rohkem või vähem kokkupuutes olnud rahvad, vaid ka rahvad, keda lahutasid kas ookean või paljud sajandid. Peale selle peavad kõik seda püha kas täpselt või ligikaudu samal päeval, mil Moosese aruande kohaselt toimus veeuputus: nimelt teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval — mis vastab ligikaudu meie novembrikuule.” (London, 1904, Colonel J. Garnier, lk. 4) Niisiis hakati neid pühasid pidama selleks, et austada inimesi, kelle Jumal oli nende kurjuse pärast Noa päevil hävitanud. — 1. Moos. 6:5—7; 7:11.

Sellised pühad, mis austavad „surnute vaimusid”, otsekui oleksid need teises maailmas elus, on vastuolus Piibli kirjeldusega, mille kohaselt surm on täieliku teadvusetuse seisund. — Kog. 9:5, 10; Laul 146:4.

Inimhinge surematusse uskumise päritolu kohta vaata lk. 349 peateema „Surm” alt ja lk. 82, 83 peateema „Hing” alt.

Kust on saanud alguse valentinipäev?

Selle kohta annab meile informatsiooni The World Book Encyclopedia: „Valentinipäev on pärit kahe Valentinuse nimelise kristliku märtri auks peetud pühast. Kuid selle päevaga seotud kombed ... tulenevad arvatavasti ühest vanast rooma pühast, mida nimetati luperkaalideks ja mida peeti 15. veebruaril. Selle pühaga austati Junot, rooma naiste ja abielu jumalannat, ning loodusjumalat Paani.” — (1973), 20. kd., lk. 204.

Milline on emadepäeva algupära?

Encyclopædia Britannica ütleb: „See püha on tulenenud emadekultuse kombest vanas Kreekas. Vormikohast emadekultust koos tseremooniatega jumalate Suure Ema Kybele ehk Rhea auks harrastati märtsi iidide ajal [15. märtsil] kogu Väike-Aasias.” — (1959), 15. kd., lk. 849.

Millised Piibli põhimõtted selgitavad kristlaste suhtumist tseremooniatesse, millega tähistatakse mingi rahva poliitilisi ajaloosündmusi?

Joh. 18:36: „Jeesus kostis [Rooma maavalitsejale]: ’Minu riik ei ole sellest maailmast.’ ”

Joh. 15:19: „Kui te [Jeesuse järelkäijad] oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!”

1. Joh. 5:19: „Kõik maailm on tigeda võimuses.” — (Võrdle Johannese 14:30; Ilmutuse 13:1, 2; Taaniel 2:44.)

Teised kohalikud ja üldriiklikud pühad

Neid on palju. Kõiki ei ole võimalik siin käsitleda. Kuid ülaltoodud ajalooline teave näitab, millele ükskõik millise püha juures tähelepanu pöörata, ja äsjaarutletud piiblilised põhimõtted annavad küllaldaselt juhiseid neile, kes soovivad eelkõige teha seda, mis on meelepärane Jehoova Jumalale.