Lugejate küsimusi

Mõnele Jehoova tunnistajale on pakutud tööd, mis on seotud religioossete ehitiste või muu sedalaadi omandiga. Kuidas vaatab sellisele tööle Pühakiri?

Selle küsimuse ees võivad seista kristlased, kes tahavad siiralt rakendada ellu 1. Timoteosele 5:8 nõuannet, kus rõhutatakse kodakondsete materiaalsete vajaduste eest hoolitsemise tähtsust. Kuigi kristlastel tuleb kindlasti seda nõuannet järgida, ei õigusta see mistahes töö vastuvõtmist. Kristlased peavad vajalikuks võtta hoolega arvesse ka teisi Jumala tahte avaldusi. Näiteks see, et mees soovib pidada ülal oma perekonda, ei anna talle õigust astuda üle sellest, mida Piibel ütleb ebamoraalsuse ja mõrva kohta. (Võrdle 1. Moosese 39:4—9; Jesaja 2:4; Johannese 17:14, 16.) Samuti on ülitähtis, et kristlased tegutseksid kooskõlas käsuga minna välja Suurest Baabülonist, ülemaailmsest valereligiooni impeeriumist (Ilmutuse 18:4, 5).

Jumala teenijate tööleidmisvõimalused on maailma eri paigus erisugused. Meil pole mõtet ega ka voli üles lugeda kõiki võimalusi ning teha kategoorilisi reegleid (2. Korintlastele 1:24). Mainigem siiski mõningaid tegureid, mille peale kristlased võiksid töökohavalikuga seotud otsuseid tehes mõelda. Need tegurid tuuakse lühidalt välja 1982. aasta 15. juuli ingliskeelse ”Vahitorni” artiklis, kus on juttu sellest, kuidas me võime saada kasu Jumala antud südametunnistusest. Kastis tõstatatakse kaks võtmeküsimust, misjärel loetletakse veel teisigi kasulikke tegureid.

Esimene võtmeküsimus on selline: kas see töö on Piiblis hukka mõistetud? Seda kommenteerides märkis ”Vahitorn”, et Piiblis on hukka mõistetud varastamine, vere väärkasutamine ja ebajumalakummardamine. Kristlane peaks vältima tööd, mis on otseselt seotud tegevusega, mida Jumal heaks ei kiida, nagu näiteks mõni äsjamainitutest.

Teine küsimus on järgmine: kas selle töö tegijast saaks hukkamõistetud tegevuse kaasosaline? Inimene, kes töötab mängupõrgus, abordikliinikus või lõbumajas, on kahtlemata pühakirjavastase tegevuse kaasosaline. Isegi kui tema igapäevaseks tööks oleks seal üksnes põrandapühkimine või telefonile vastamine, annaks ta oma panuse tegevusse, mille Jumal hukka mõistab.

Paljud töökohavalikul otsust langetama pidanud kristlased on leidnud, et juba üksnes nende küsimuste analüüsimine on aidanud neil otsust teha.

Näiteks on nende kahe küsimuse abil võimalik mõista, miks tõeline jumalateenija ei saa olla mõne valereligiooni organisatsiooni töötaja ning töötada kirikus või kiriku heaks. Kirjakohas Ilmutuse 18:4 on käsk: ”Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks.” Inimene saaks Suure Baabüloni tegude ja pattude osaliseks, kui ta oleks koosseisuline töötaja usundis, mis õpetab Jumalat valesti kummardama. Isegi kui ta töötaks aedniku, majahoidja, remondimehe või arvepidajana, edendaks tema töö kummardamist, mis on õige religiooniga vastuolus. Pealegi võiksid inimesed, kes näevad seda töötajat kirikut kaunistamas, remontimas või sealsele religioossele tegevusele kaasa aitamas, teda põhjendatult seostada selle religiooniga.

Ent kuidas on lood isikuga, kes ei ole kiriku või usuorganisatsiooni koosseisuline töötaja? Võib-olla kutsutakse ta välja vaid hädaolukorras, et parandada katkist veetoru kiriku keldris. Kas olukord oleks erinev siis, kui ta pakuks end lepingulisele tööle, näiteks katma kiriku katust sindlitega või paigaldama sellele isolatsiooni?

Jällegi võib kujutada ette tohutul hulgal erilaadseid olukordi. Vaadelgem viit lisategurit, mille see ”Vahitorn” välja toob:

1. Kas see töö on lihtsalt mingi sotsiaalteenus, mis iseenesest ei ole Pühakirjaga vastuolus? Võtame näiteks kirjakandja. Vaevalt küll, et tema postijagamise töö tähendaks kaasaaitamist hukkamõistetud tegevusele, kui tema teeninduspiirkonnas on ka kirik või abordikliinik. Jumal laseb päikesevalgusel paista sisse kõigi hoonete, kaasa arvatud kiriku ja abordikliiniku akendest (Apostlite teod 14:16, 17). Kirjakandjana töötav kristlane võib ehk otsustada, et ta pakub seda sotsiaalteenust päevast päeva kõigile. Samas olukorras võib olla ka operatiivteenuseid osutav kristlane — torumees, kes kutsutakse kirikusse uputust peatama, või kiirabitöötaja, kes kutsutakse jumalateenistusel kokku varisenud inimesele abi andma. Ta võib pidada seda lihtsalt juhuslikuks abiosutamiseks kaasinimesele.

2. Mil määral on töötajal autoriteeti tegevust suunata? Vaevalt et kristlasest poeomanik nõustuks tellima ja müüma ebajumalakujusid, spiritistlikke amulette, sigarette või verivorsti. Temal kui omanikul on voli sellest keelduda. Inimesed võivad talle küll peale käia, et ta müüks suitsu või ebajumalakujukesi ning teeniks selle pealt kasumit, kuid ta võib tegutseda Pühakirjal põhinevate veendumuste kohaselt. Seevastu võib olla suures toidupoes töötavale kristlasele antud ülesandeks töötada kassas, poleerida põrandaid või teha raamatupidamistöid. Tema ei otsusta, millist kaupa tellitakse ja müüakse, isegi kui mingi osa sellest on talle vastuvõetamatu, nagu näiteks sigaretid või religioossete pühadega seotud kaubad.a (Võrdle Luuka 7:8; 17:7, 8.) See seostub järgmise punktiga.

3. Kui palju on inimene problemaatilise tööga seotud? Pöördugem tagasi poe näite juurde. Tõenäoliselt tegeleb töötaja, kes on kassapidaja või täidab riiuleid, vaid vahetevahel sigarettide või religioosse kaubaga — see on vaid väike osa kogu tema tööst. Kuivõrd erinev on aga tema töö sama poe tubakaletis töötaja omast! Selle inimese kogu töö keskendub päevast päeva millelegi, mis on kristlike veendumustega vastuolus (2. Korintlastele 7:1). Kõnealune näide selgitab, miks on töökohavaliku küsimuste üle otsustamisel vaja kaaluda ka seda, kui palju tuleb problemaatilise tööga seotud olla.

4. Kes maksab palka ja kus tehakse tööd? Mõelgem kahe olukorra peale. Et parandada üldsuse silmis oma mainet, otsustab abordikliinik palgata ühe mehe ümbruskonna tänavaid koristama. Mees saab oma palga abordikliinikult, kuid ta ei tööta seal ja keegi ei näe teda päev läbi kliinikus. Pigem nähakse teda tegemas ühiskonnakasulikku tööd, mis iseenesest ei ole Pühakirjaga vastuolus, ükskõik kes siis talle selle eest maksab. Nüüd aga vastandolukord. Riigis, kus prostitutsioon on seaduslik, palkab tervisekaitsetalitus meditsiiniõe tööle bordellidesse, et teostada tervisekontrolli, mille eesmärgiks on vähendada sugulisel teel edasikanduvate haiguste levikut. Kuigi ta saab palka tervisekaitsetalituselt, toimub kogu ta töö lõbumajades, aidates ebamoraalset käitumist turvalisemaks ja vastuvõetavamaks muuta. Need näited illustreerivad seda, miks tuleb arvestada sellega, kes maksab palka ja kus tehakse tööd.

5. Milline mõju on selle töö tegemisel: kas kahjustab see töötegija enda südametunnistust või paneb komistama teisi? Meil tuleb arvestada nii enda kui teiste südametunnistusega. Isegi kui mingi töö (kaasa arvatud see, kus tehakse tööd ja kes palka maksab) näib olevat enamikule kristlastele vastuvõetav, võib mõni inimene tunda, et see tekitaks temas süümepiinu. Apostel Paulus, kes jättis meile hea eeskuju, ütles: ”Me oleme veendunud selles, et meil on hea südametunnistus ja me tahame kõiges käituda kaunisti” (Heebrealastele 13:18). Meil tuleks vältida sellise töö tegemist, mille tõttu tunneksime süümepiinu, kuid samas ei peaks me olema kriitilised nende suhtes, kellel on teistsugune südametunnistus. Teisest küljest, kristlasele võib küll tunduda, et kui ta teeb teatavat tööd, ei ole see mingil viisil vastuolus Piibliga, ent samas ta mõistab, et see häiriks päris tugevasti paljusid nii koguduses kui ka ümbruskonnas. Pauluse sõnades peegeldub tema õige hoiak: ”Me ei anna üheski asjas mingit põhjust pahanduseks, et meie ametit ei laidetaks, vaid kõiges me näitame endid kui Jumala abilised” (2. Korintlastele 6:3, 4).

Pöördugem nüüd tagasi meie põhiküsimuse juurde, mis puudutas kirikuhoones tehtavat tööd, nagu näiteks uute akende paigaldamine, vaipade puhastamine või ahju parandamine. Kuidas võiksid sellega seostuda eelmainitud tegurid?

Tuletagem meelde autoriteediga seotud aspekti. Kas kristlane on firmaomanik või -juht, kes võib otsustada, kas sellist tööd võetakse kirikus ette või mitte? Kas tahaks sellist autoriteeti omav kristlane end tööle pakkudes või lepingut sõlmides teha koostööd Suure Baabüloniga ja aidata mõnel religioonil edendada valekummardamist? Kas poleks see võrdne otsusega müüa enda poes sigarette ja ebajumalakujusid? (2. Korintlastele 6:14—16.)

Kui kristlane on töötaja, kellel ei ole sõnaõigust selles suhtes, milliseid töid ette võetakse, tuleb kaaluda teisi tegureid, nagu näiteks töö tegemise koht ja selle tööga seotuse ulatus. Kas palutakse töötajal vaid korra toimetada kohale või paigaldada uued toolid või osutada mingit sotsiaalteenust, nagu kirikus kahjutule kustutamine enne selle mujale levimist? Paljude meelest erineb see olukorrast, mille korral töölepingu sõlminud töötaja kulutab märkimisväärselt aega kiriku värvimisele või korrapärastele aiatöödele, et kirikut rahvale ligitõmbavamaks muuta. Selline regulaarne või pikaajaline kontakt suurendaks tõenäosust, et paljud hakkavad seda kristlast seostama religiooniga, mida ta enda väitel heaks ei kiida, nii et see võib saada neile komistuseks (Matteuse 13:41; 18:6, 7).

Oleme teinud juttu tervest reast tähtsatest kaalumist väärivatest asjaoludest, mis on seotud töökohavalikuga. Need on toodud välja ühenduses valereligiooni puudutava eriküsimusega. Kuid samamoodi võib neid kaaluda seoses muud laadi töökohtade valikuga. Igal juhul tuleks asjaolusid palvemeelselt analüüsida, võttes arvesse konkreetsele olukorrale eriomaseid — ja ehk ka ainulaadseid — aspekte. Eeltoodud tegurid on juba aidanud paljudel siirastel kristlastel teha südametunnistusest lähtudes otsuseid, mis peegeldavad nende soovi käia sirgjooneliselt ja ausameelselt Jehoova ees (Õpetussõnad 3:5, 6; Jesaja 2:3; Heebrealastele 12:12—14).

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

Kas sulle meeldis lugeda ”Vahitorni” viimaseid numbreid? Proovi, kas oskad vastata järgmistele küsimustele.

◻ Miks sobib Pauluse väljendit ”saadikud Kristuse asemel” kasutada võitud kristlaste kohta (2. Korintlastele 5:20, UM)?

Muistsel ajal läkitati saadikud teele peamiselt vaenuajal, et sõda ära hoida (Luuka 14:31, 32). Kuna patune inimmaailm on Jumalast võõrdunud, on Jumal läkitanud oma võitud saadikud tegema inimestele teatavaks oma lepitustingimusi, kutsudes neid üles otsima rahu Jumalaga. (15/12, lk. 18.)

◻ Millised neli tegurit tugevdasid Aabrahami usku?

Esiteks näitas ta oma usku Jehoovasse sellega, et ta kuulas, kui Jehoova rääkis (Heebrealastele 11:8); teiseks oli ta usk tihedalt seotud tema lootusega (Roomlastele 4:18); kolmandaks rääkis ta tihti Jehoovaga ja neljandaks toetas Jehoova Aabrahami, kui see järgis jumalikku juhatust. Samad tegurid võivad tugevdada praegu ka meie usku. (1/1, lk. 17, 18.)

◻ Mida on mõeldud väljendiga ”ära saada meid kiusatusse” (Matteuse 6:13)?

Me palume selle eest, et Jumal aitaks meil kindlaks jääda, kui meid ahvatletakse talle sõnakuulmatud olema. Jehoova võib juhatada meid nii, et me ei anna alla, ning et Saatan, ”kuri”, ei saa meie üle võitu (1. Korintlastele 10:13). (15/1, lk. 14.)

◻ Mida peab tegema see, kes tahab, et Jumal talle süüteo andestaks?

Lisaks Jumalale süü ülestunnistamisele peab ka kahetsema ja kandma ”õiget meeleparanduse vilja” (Luuka 3:8). Kahetsev hoiak ja soov halba heastada peaks ajendama teda ka otsima vaimset abi kristlikelt kogudusevanematelt (Jakoobuse 5:13—15). (15/1, lk. 19.)

◻ Miks püüda olla alandlik?

Alandlik inimene on kannatlik ja pikameelne, ta ei mõtle endast liiga palju. Inimese alandlikkus tõmbab ligi tõelisi sõpru, kes teda armastavad. Mis veelgi tähtsam, see toob Jehoova õnnistuse (Õpetussõnad 22:4). (1/2, lk. 7.)

◻ Milline oluline erinevus oli Jeesuse ja Aadama surma vahel?

Aadam oli surma ära teeninud, sest ta astus tahtlikult üle oma Looja käsust (1. Moosese 2:16, 17). Jeesus aga polnud surma millegagi ära teeninud, sest tema ”ei teinud pattu” (1. Peetruse 2:22). Seega, kui Jeesus suri, oli tal midagi ülimalt hinnalist, mida patusel Aadamal surres polnud, nimelt õigus täiuslikule inimelule. Järelikult oli Jeesuse surmal inimkonda lunastav ohvriväärtus. (15/2, lk. 15, 16.)

◻ Mida kujutab linn Hesekieli prohvetlikus nägemuses?

Kuna linn asub pühitsemata (mittepüha) maa peal, peab ta olema midagi maist. Selle põhjal võib arvata, et linn kujutab maist juhtimist, mis toob kasu kõigile neile, kes kuuluvad õiglasesse maisesse ühiskonda. (1/3, lk. 18.)

◻ Miks pesi Jeesus aastal 33 m.a.j. paasapüha tähistamise ajal oma jüngrite jalgu?

Jeesus ei seadnud sellega sisse jalgade pesemise rituaali. Ta hoopis aitas oma apostlitel omandada uut meelelaadi — alandlikkust ja valmisolekut teenida vendi ka kõige alamat sorti ülesandeid täites. (1/3, lk. 30.)

◻ Mis on teiste õpetamisel tähtsamad kui meie sünnipärased võimed?

Need on meie omadused ja vaimsed harjumused, mida oleme arendanud ning mida õpilased võiksid jäljendada (Luuka 6:40; 2. Peetruse 3:11). (15/3, lk. 11, 12.)

◻ Kuidas võiksid avaliku kõne pidajad parandada Pühakirja lugemise oskust?

Nad võivad harjutada, lugeda sama teksti valjult niikaua, kuni see tuleb soravalt välja. Kui on antud välja Piibli helikassetid, kuula lugeja mõtterõhku ja modulatsiooni ning pane tähele nimede ja võõramate sõnade hääldust. (15/3, lk. 20.)

◻ Mis mõttes ’läheb vaim Jumala juurde’, kui inimene sureb (Koguja 12:7)?

Kuna vaim on elujõud, siis ta ”läheb Jumala juurde” selles mõttes, et selle inimese lootus tulevasele elule oleneb täielikult Jumalast. Ainult Jumal võib vaimu ehk elujõu tagasi anda ja niiviisi inimese ellu tagasi tuua (Laul 104:30). (1/4, lk. 17.)