Kas me vajame igavesti sõjavägesid?
SÕJAVÄGEDE tarbeks on kulunud tohutul hulgal inimkonna varasid ning armeed on purustanud paljude inimeste õnne. Mõned on sellepärast huvi tundnud: kas inimkond saavutab kunagi sellise ülemaailmse julgeoleku, mis võimaldab sõjaväed laiali saata? See küsimus on üha pakilisem, kuna massihävitusrelvadega võib praegu hävitada elu kogu maakeral. Kas on realistlik oodata aega, mil maailmas pole enam ühtki sõjaväge?
Hulk näiteid kinnitab, et kui heade rahvusvaheliste suhetega kaasneb usaldus, võib see viia mõningase desarmeerimiseni. Kanada ja Ameerika Ühendriikide vahelised üldiselt sõbralikud suhted on teinud võimalikuks selle, et nendevaheline 5000 kilomeetri pikkune piir on juba poolteist sajandit olnud sõjaväelise kaitseta. Samasuguse kooskõla on saavutanud Norra ja Rootsi ning paljud teised riigid. Kui jõutaks kokkuleppele kõigi riikide vahel, kas tähendaks see ilma sõjavägedeta maailma? Selline idee saavutas Esimese maailmasõja aegsete õuduste järel enneolematu populaarsuse.
Pärast seda, kui 1918. aastal sõlmiti rahu, seati üheks Versailles’ rahulepingu eesmärgiks ”üldine relvastuse vähendamine kõikides riikides”. Järgnevate aastate kestel muutus populaarseks patsifism. Mõned patsifistid arutlesid, et sõda on üldse halvim, mis rahvast võib tabada, ning on seetõttu hullem kui lüüasaamine. Patsifismi vastased väitsid vastu, et näiteks juudid osutasid läbi sajandite suurtel territooriumidel kallaletungijatele vähe relvastatud vastupanu, kuid julmad püüded neid hävitada jätkusid ikkagi. Aafrika elanikel oli vähe võimalusi panna vastu nende orjastajatele, kes neid Ameerikasse viisid, sellegipoolest koheldi neid sajandeid halvasti.
Teise maailmasõja puhkedes leidsid aga paljud patsifistid, et riigid vajavad kaitset. Kui siis pärast Teist maailmasõda rajati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, polnud rõhk mitte niivõrd desarmeerimisel, kuivõrd rahvusvahelisel koostööl agressiooni ärahoidmiseks. Liikmesriigid lootsid, et nõnda saavutatav julgeolek annab riikidele kindluse desarmeeruda.
Järjest selgemalt kerkis esile üks teine probleem. Ühe riigi jõupingutused saavutada julgeolek panid pahatihti naaberriigi end ebakindlalt tundma. Selline nõiaring põhjustas võidurelvastumise. Hiljem on aga suhted suurriikide vahel paranenud ning see on tugevdanud lootust desarmeerimisele. Sellest ajast edasi on aga Lahesõda ja hädad endises Jugoslaavias purustanud paljude lootused desarmeerimisele. Umbes viis aastat tagasi kommenteeris ajakiri ”Time”: ”Kuigi külm sõda on läbi, pole maailm muutunud sugugi ohutumaks, vaid pigem ohtlikumaks paigaks.”
Soov ülemaailmse ”politseiniku” järele
Paljud vaatlejad on tulnud järeldusele, et inimkond vajab ühtainust ülemaailmset valitsust, piisavalt võimsa armeega, kaitsmaks keda tahes. Kuna ei ÜRO ega ka maailma juhtivad sõjalised jõud pole selleks võimelised, arvavad mõned, et tulevik on üsna tume. Kui sa aga nõustud, et Piibel on Jumala Sõna, oled ehk mõelnud, kas Kõigeväeline Jumal rahuldab selle pakilise vajaduse.
Kas tema, Piibli sõnul ”armastuse ja rahu Jumal”, kasutaks õigluse jaluleseadmiseks sõjaväge? Kui see on nii, siis millist? Paljud tänapäeva armeed väidavad, et Jumal toetab neid. Kas nad aga tõepoolest viivad täide Jumala tahet? Või on Jumalal mõni teine viis, kuidas ta sekkub sellesse küsimusse ning toob rahu ja julgeoleku? (2. Korintlastele 13:11.)
Kõigeväeline Jumal lahendas esimese vastuhaku sellega, et ajas Aadama ja Eeva Eedeni aiast välja ning pani keerubid vahipostile valvama, et nad tagasi ei saaks pöörduda. Samuti teatas ta oma eesmärgist purustada kõik, kes mässavad tema suveräänsuse vastu (1. Moosese 3:15). Kas see tähendab, et Jumal võib kasutada sõjaväge?
Piibel räägib juhtumitest, mil Jumal kasutas sõjavägesid oma kohtuotsuse täideviimiseks. Näiteks oli Kaananimaa kuningriikide elanikel seksuaalvahekordi loomadega, nad ohverdasid lapsi ning pidasid sadistlikke sõdu. Jumal otsustas nad täielikult hävitada ning kasutas selle karistuse täideviimiseks Joosua sõjaväge (5. Moosese 7:1, 2). Sarnaselt viis kuningas Taaveti sõjavägi täide Jumala kohtuotsuse vilistite vastu, eelpildina sellest, kuidas ta hävitab viimsel kohtupäeval kogu kurjuse.
Need olid õpetlikud sündmused. Jehoova näitas, et inimestele julgeoleku tagamiseks võib ta kasutada sõjaväge. Tõesti, Jehooval on ainulaadne sõjavägi, mis lahendab tema valitsuse vastase üleuniversumilise mässu.
”Vägede Jehoova”
Piibel kasutab väljendit ”vägede Jehoova” rohkem kui 250 korda. See väljend viitab peaasjalikult Jumala positsioonile hiigelsuurte inglivägede juhina. Ühel juhtumil lausus prohvet Miika kuningas Ahabile ja kuningas Joosafatile: ”Ma nägin Jehoovat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool” (1. Kuningate 22:19). Siin viidatakse inglitest sõjaväele. Jehoova kasutas seda, et kaitsta oma rahvast. Kui vallutati Dotani linn, kaotas Eliisa teener sootuks lootuse. Kuid Jumal andis talle kinnituseks imepärase nägemuse oma vaimolenditest sõjaväest. ”Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid” (2. Kuningate 6:15—17).
Kas sellised sündmused tähendavad, et Jehoova toetab tänapäeva sõjavägesid? Mõned ristiusumaailma armeed võivad väita, et nad teenivad Jumalat. Paljud on palunud vaimulikel oma armeesid õnnistada. Ent needsamad ristiusumaailma sõjaväed võitlevad tihtilugu üksteise, siis oma kaasusklike vastu. Selle sajandi kaks maailmasõda said alguse sõjavägede vahel, kes väitsid end olevat kristlikud. See ei saa olla Jumala tahe (1. Johannese 4:20). Sellised relvajõud võivad küll väita end võitlevat rahu eest, kas aga Jeesus õpetas oma järelkäijaid, et maailmarahu kaitsmise nimel tuleb selliseid sõjavägesid luua?
Tõeliseks murranguks suhtumises rahusse sai juhtum, mil relvastatud rahvajõuk pani käe Jeesuse külge aias, kus ta parasjagu ühes oma jüngritega oli palvetanud. Üks jünger lõi mõõgaga üht meest rahvajõugust. Jeesus selgitas selle vahejuhtumi varal tähtsat põhimõtet. Ta ütles: ”Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka! Või arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta läkitab mulle kohe enam kui kaksteist leegioni ingleid?” Jeesuse käsutuses oli hiiglaslik sõjavägi, kuid Peetrust ei arvatud selle sõdurite hulka, nagu ka mitte ühtki teist inimest. Peetrus ja teised Jeesuse järelkäijad pidid olema hoopis ”inimeste püüdjad” (Matteuse 4:19; 26:47—53). Mõned tunnid hiljem selgitas Jeesus olukorda Pilaatusele. Ta ütles: ”Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36). Erinevalt maa peale rajatud Taaveti kuningriigist asub see Kuningriik, mille Jumal andis Jeesusele, taevas, ning see toob maa peale rahu.
Jumala sõjaväed asuvad võitlusse
Jumala sõjaväed hakkavad varsti tegutsema. Eelseisvat kokkupõrget kirjeldades ütleb Ilmutusraamat, et Jeesuse nimeks on pandud ”Jumala Sõna”. Me loeme: ”Sõjaväed taevas järgisid teda valgete hobuste seljas ja olid riietatud valge ja puhta lõuendiga. Ja tema suust tuli välja terav mõõk, et sellega lüüa rahvaid.” Piibel ütleb, et see kokkupõrge teeb lõpu ’ilmamaa kuningatele ja nende sõjavägedele’. Nende kohta, kes ei ilmuta Jumalale lojaalsust, lisab ennustus: ”Teised tapeti mõõgaga, mis lähtus selle suust, kes istus hobuse seljas.” Koguni Kurat-Saatan kõrvaldatakse tegevusest. Tänu sellele on maa peal tõesti võimalik rahu, ilma et siin oleks mingeid sõjavägesid (Ilmutuse 19:11—21; 20:1—3).
Kujutle sõdadeta maailma
Kas sa võid oma silme ette manada nii turvalist maailma, kus pole vaja sõjavägesid? Piibli laulus on kirjas: ”Tulge ja vaadake Jehoova tegusid, kes saadab jubedused [”hämmastavad sündmused”, UM] maa peale, kes lõpetab sõjad maailma otsani” (Laul 46:9, 10).
Missugune kergendus see küll on! Kujutle, missuguseid võimalusi see inimühiskonnale loob, kui see viimaks vabastatakse kurnavatest maksudest sõjaväe ja selle varustuse tarbeks! Inimesed saavad suunata oma energia elamistingimuste parandamisele, maa puhastamisele ja haljastustöödele. Sellises maailmas avanevad uued võimalused leiutada asju, mis on inimkonnale tõeliselt kasulikud.
Ülemaailmselt läheb täide tõotus: ”Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamisest ja hävitusest su rajades” (Jesaja 60:18). Pole enam selliseid olukordi, kus miljonid meeleheitel inimesed peaksid pagema sõjapiirkonnast, olles sunnitud jätma oma kodu ja vara ning elama haletsusväärsete tingimustega laagrites. Pole enam rahvastevahelisi konflikte, kus inimesi sandistatakse või lausa tapetakse, nii et lähedased jäävad neid taga nutma. Jehoova taevane Kuningas rajab maailmas püsiva rahu. ”Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast” (Laul 72:7, 14).
Kuipalju meeldivam on elu nende inimeste keskel, kes pole õppinud vihkama, vaid jäljendama Jumala armastuse teed. Jumala Sõna ennustab: ”Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja!” Mis tunne võib küll olla elada selliste inimeste keskel, kes tunnevad ja armastavad Jehoovat! Sama raamat ennustab prohvetlikult: ”Õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek! Ja mu rahvas elab rahu eluasemes, kindlais elamuis ning segamatuis hingamispaigus” (Jesaja 11:9; 32:17, 18).
Inimesed, kelle usk rajaneb Piibli tundmisel, teavad, et Jumala sõjaväed on valmis puhastama maad kõigist rahu vaenlastest. See teadmine annab neile kindluse tegutseda nii, nagu Piibli sõnul ”viimseil päevil sünnib”. Seega: ”Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:2—4).
Paljudest rahvustest inimesed, kes on saanud Jehoova tunnistajateks, keelduvad juba praegu sõdima õppimast. Nad on kindlad, et Jumala taevased sõjaväed kaitsevad neid. Kui uurid koos nendega Piiblit, võid leida samasuguse kindlustunde.
[Pildi allikaviide lk 28]
U.S. National Archives foto