Apostellik järgnevus
Definitsioon: Õpetus, mille kohaselt 12 apostlil on järglased, kellele apostlite autoriteet on Jumala poolt määratuna edasi antud. Roomakatoliku kirik ütleb, et kõik piiskopid grupina on apostlite järglased, ja paavst väidetakse olevat Peetruse järglane. Väidetakse, et Rooma paavstid järgnevad vahetult Peetrusele, on tema positsioonil ja täidavad tema ülesandeid, kusjuures Kristus olevat Peetrusele andnud kõrgeima võimu kogu kiriku üle. See õpetus ei põhine Piiblil.
Kas Peetrus oli „kalju”, millele kirik ehitati?
Matt. 16:18, UT: „Mina aga ütlen sulle: sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu.” (Pane tähele, et kaastekstis [salmid 13 ja 20] keskendub vestlus Jeesuse isiku kindlakstegemisele.)
Kes oli apostlite Peetruse ja Pauluse arvates „kalju” ja „nurgakivi”?
Ap. t. 4:8—11: „Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: ’Rahva ülemad ja vanemad! ... Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi seisab see siin teie ees tervena. Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks!’ ”
1. Peetr. 2:3—8: „[Tulge] tema [Issanda Jeesuse Kristuse] juurde ... ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks. ... Sellepärast ongi lugeda Kirjas: ’Vaata, mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes temasse usub, see ei satu häbisse!’ Teile nüüd, kes usute, on ta kallihinnaline; aga uskmatuile on ta ’kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks’, ja ’komistuskiviks ja pahanduskaljuks’.”
Efesl. 2:20, UT: „[Te olete] ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.”
Mida uskus Augustinus (keda katoliku kirik peab pühakuks)?
„Selsamal oma preestriameti perioodil kirjutasin ma Donatuse kirja vastu ka ühe raamatu ... Selle raamatu ühes lõigus ütlesin ma apostel Peetruse kohta: ’Kirik on ehitatud tema kui kalju peale.’ ... Aga ma tean, et hiljem selgitasin ma väga sageli, et Issanda sõnu ’Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku’ tuleb mõista selliselt, et kirik ehitati Tema peale, kellest Peetrus tunnistas sõnadega: ’Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg’; ja nii kujutas Peetrus, kellele anti nimi selle kalju järgi, selle kiriku olemust, mis on ehitatud selle kalju peale ja mis on saanud ’taeva kuningriigi võtmed’. Sest temale öeldi: ’Sina oled Peetrus’, aga mitte: ’Sina oled kalju.’ Kuid ’kalju oli Kristus’, kellest Siimon tunnistas, nagu ka kogu kirik tunnistab, ja seetõttu nimetati ta Peetruseks.” — The Fathers of the Church—Saint Augustine, the Retractations (Washington, D.C.; 1968), tõlkinud Mary I. Bogan, 1. raamat, lk. 90.
Kas teiste apostlite arvates oli Peetrus neist kõige aulisemas seisuses?
Luuka 22:24—26: „Nende [apostlite] seas tõusis vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks. Siis tema ütles neile: ’Rahvaste kuningad valitsevad isandaina nende üle ja nende võimumehi hüütakse armulisiks isandaiks. Kuid teie ärge olge nõnda.’ ” (Kui Peetrus oleks olnud „kalju”, kas oleks siis üldse kerkinud küsimus, „keda neist tuleks arvata suuremaks”?)
Kuna koguduse pea Jeesus Kristus elab, siis kas ta vajabki järglasi?
Heebr. 7:23—25: „Oli ju neid palju, kes said preestreiks [Iisraelis], sellepärast et surm neid keelas jäämast. Aga temal [Jeesusel Kristusel] on selle tõttu, et ta jääb igavesti, preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte. Sellepärast võib ta ka täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.”
Rooml. 6:9: „Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui ta surnuist üles äratati, enam ei sure.”
Efesl. 5:23: „Kristus on koguduse pea.”
Mida kujutasid endast Peetrusele usaldatud „võtmed”?
Matt. 16:19: „Ma annan sinule taevariigi võtmed ja mis sa maa [peal] seod, see on taevas seotud ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud!”
Ilmutusraamatus viitas Jeesus sümboolsele võtmele, mida ta ise kasutab selleks, et avada inimestele teatud eesõigusi ja võimalusi
Ilm. 3:7, 8: „Nõnda ütleb Püha, tõeline, kelle käes on Taaveti võti ja kes avab ja ükski ei sule; kes suleb ja ükski ei ava: ... ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda.”
Peetrus kasutas temale usaldatud „võtmeid” selleks, et avada (juutidele, samaarlastele ja mittejuutidele) võimalus saada Jumala vaimu ning väljavaade pääseda taevasesse Kuningriiki
Ap. t. 2:14—39: „Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: ’Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud ... Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!’ Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: ’Mehed, vennad, mis me peame tegema?’ Aga Peetrus ütles neile: ’Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde.’ ”
Ap. t. 8:14—17: „Kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu. Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.” (Salm 20 näitab, et selle sündmuse eestvõtjaks oli Peetrus.)
Ap. t. 10:24—48: „Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius [üks ümberlõikamata mittejuut] ootas neid ... Siis Peetrus avas oma suu ... Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid!”
Kas taevas oodati Peetruse otsuseid ja järgiti seejärel tema juhtimist?
Ap. t. 2:4, 14: „Nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. ... Siis [pärast seda, kui Kristus, koguduse pea, oli neid püha vaimu abil selleks mõjutanud] Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile.” (Vaata 33. salmi.)
Ap. t. 10:19, 20: „Vaim [ütles] temale [Peetrusele]: ’Vaata, kolm meest otsivad sind! Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata [mittejuut Korneeliuse majja], sest mina olen nad läkitanud!’ ”
Võrdle Matteuse 18:18, 19.
Kas Peetrus on kohtumõistja, kes otsustab, kes on väärt pääsema Kuningriiki?
2. Tim. 4:1: „Kristus Jeesus ... mõistab kohut elavate ja surnute üle.”
2. Tim. 4:8: „Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand [Jeesus Kristus], õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist.”
Kas Peetrus oli Roomas?
Roomat mainitakse Pühakirja üheksas salmis; üheski neist ei öelda, et Peetrus oli seal. 1. Peetruse 5:13 näitab, et ta oli Babülonis. Kas see oli varjatud vihje Roomale? Tema viibimine Babülonis oli kooskõlas temale määratud ülesandega kuulutada juutidele (nagu on näidatud Galaatlastele 2:9), sest muistses Babüloni linnas ja selle ümbruses elas palju juute. Teoses Encyclopaedia Judaica (Jeruusalemm, 1971, 15. köide, 755. veerg) viidatakse Babüloonia Talmudi saamisloost rääkides judaismi „suurtele akadeemiatele Babülonis”, mis olid seal ka meie ajaarvamise ajal.
Kas Peetrusest kuni tänapäeva paavstideni on võimalik tuua ära järglaste katkematu liin?
Jesuiit John McKenzie kirjutas ajal, mil ta oli Notre Dame’i teoloogiaprofessor, järgmist: „Kiriku võimukandjate järglaste katkematu ahela kohta ei ole ajaloolisi tõendeid.” — The Roman Catholic Church (New York, 1969), lk. 4.
New Catholic Encyclopedia tunnistab: „ ... dokumentide vähesuse tõttu on piiskopiameti esialgne areng paljuski selgusetu ... ” — (1967), I köide, lk. 696.
Väited jumalikust ametissemääramisest ei tähenda midagi, kui nende esitajad ei kuuletu Jumalale ja Kristusele
Matt. 7:21—23: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!”
Vaata ka Jeremija 7:9—15.
Kas need, kes väidavad end olevat apostlite järglased, on pidanud ustavalt kinni Jeesuse Kristuse ja tema apostlite õpetustest ning käitumisest?
A Catholic Dictionary väidab: „Rooma kirik on apostellik, sest selle õpetuseks on usk, mis omal ajal ilmutati apostlitele, usk, mida see kaitseb ja selgitab, sinna midagi lisamata või sealt midagi ära võtmata.” (London, 1957, W. E. Addis ja T. Arnold, lk. 176) Kas faktid on sellega kooskõlas?
Jumala isik
„Kolmainsus on termin, mida kasutatakse kristliku religiooni peamise õpetuse tähistamiseks.” — The Catholic Encyclopedia (1912), XV kd., lk. 47.
„Uues Testamendis ei esine ei sõna kolmainsus ega ka selgesõnalist doktriini sellest ... Doktriin arenes välja sajandite jooksul järk-järgult ja suure poleemikaga.” — The New Encyclopædia Britannica (1976), Micropædia, X kd., lk. 126.
„Eksegeedid ja Piibli teoloogid, kaasa arvatud üha kasvav hulk roomakatoliiklasi, tunnistavad, et kolmainsuslusest Uues Testamendis ei saa ilma tõsiste piiranguteta rääkida. Samuti on dogmaajaloolased ja süstemaatilised teoloogid möönnud praktiliselt samamoodi, et kui rääkida piiritlemata kolmainsuslusest, peab siirduma kristluse algperioodist umbes 4. sajandi viimasesse veerandisse.” — New Catholic Encyclopedia (1967), XIV kd., lk. 295.
Vaimulike tsölibaat
Paavst Paulus VI kinnitas oma ringkirjas Sacerdotalis Caelibatus (Preesterlik tsölibaat, 1967), et tsölibaat on vaimulike kohta käiv nõue, kuid ta nentis, et „Uus Testament, mis sisaldab Kristuse ja apostlite õpetust, ... ei nõua pühadelt jumalateenijatelt otseselt tsölibaati ... Jeesus ise ei teinud seda eeltingimuseks nende kaheteistkümne valimisel ega nõudnud seda ka apostlid neilt, kes olid esimeste kristlike kogukondade juhid”. — The Papal Encyclicals 1958—1981 (Falls Church, Va.; 1981), lk. 204.
1. Kor. 9:5: „Kas meil ei ole õigust naiseks kaasa võtta usuõde, nagu muil apostlitel ning Issanda vendadel ja Keefasel?” („Keefas” on Peetrusele antud arameakeelne nimi; vaata Johannese 1:42. Vaata ka Markuse 1:29—31, kus on viidatud Siimona ehk Peetruse ämmale.)
1. Tim. 3:2: „Niisiis tuleb koguduse ülevaatajal [„piiskopil”, Dy] olla ... ühe naise mees [„vaid üks kord abielu sõlminud”, NAB].”
Enne kristlikku ajajärku nõudis budism oma preestritelt ja munkadelt, et nad ei tohi olla abielus. (History of Sacerdotal Celibacy in the Christian Church, London, 1932, neljas parandatud trükk, Henry C. Lea, lk. 6) Babüloonia preesterkonna kõrgematelt vaimulikelt nõuti abielutuks jäämist veelgi varem, nagu sellest räägitakse A. Hislopi raamatus The Two Babylons. — (New York, 1943), lk. 219.
1. Tim. 4:1—3: „Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole, ... ja keelavad abiellumast.”
Maailmast lahusolek
Paavst Paulus VI ütles 1965. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poole pöördudes: „Maailma rahvad pöörduvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kui üksmeele ja rahu viimase lootuse poole; lubage Meil seoses sellega väljendada nii Meie kui ka rahvaste austust ja lootust.” — The Pope’s Visit (New York, 1965), Time-Life’i eriteade, lk. 26.
Joh. 15:19: [Jeesus Kristus ütles:] „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!”
Jak. 4:4: „Eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu?”
Sõjarelvade järele haaramine
Katoliiklik ajaloolane E. I. Watkin kirjutab: „Kui valus seda tunnistada ka ei oleks, ei või me vale meeleülenduse või ebaausa lojaalsuse tõttu eitada või ignoreerida seda ajaloolist tõsiasja, et piiskopid on järjekindlalt toetanud kõiki sõdu, mida nende kodumaa valitsused on pidanud. Ma ei tea tegelikult ühtki juhtumit, kus riigi piiskopkond oleks mingi sõja kui ebaõiglase hukka mõistnud ... Ükskõik milline ametlik teooria ka ei oleks, on katoliku piiskopid sõja ajal tegelikult järginud põhimõtet ’Minu maal on alati õigus’.” — Morals and Missiles (London, 1959), toimetanud Charles S. Thompson, lk. 57, 58.
Matt. 26:52: „Siis ütles Jeesus temale: ’Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!’ ”
1. Joh. 3:10—12: „Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski ... ei ole Jumalast . . . , kes ei armasta oma venda ... Me peame üksteist armastama, mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna.”
Kas need, kes väidavad end olevat apostlite järglased, on eeltoodu valguses tegelikult õpetanud ja rakendanud ellu seda, mida Kristus ja tema apostlid tegid?