Piht

Definitsioon: Pattude teatavakstegemine või ülestunnistamine kas avalikult või eraviisiliselt.

Kas lepitusrituaal, kaasa arvatud kõrvapiht (isiklikult preestrile pihtimine), nagu seda õpetatakse katoliku kirikus, on Pühakirjaga kooskõlas?

Preestri poole pöördumise viis

Traditsiooniline sõnastus, mida ikka veel sageli kasutatakse, on järgmine: „Õnnista mind, Isa, sest ma olen pattu teinud. Minu viimasest pihtimisest on möödas [nii ja nii palju aega].” — Ajakiri U.S. Catholic, oktoober 1982, lk. 6.

Matt. 23:1, 2, 9: „Jeesus ... ütles: ... ’Ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas.’ ”

Patud, mida võidakse andeks anda

„Kirik on alati õpetanud, et iga patu, ükskõik kui tõsine see ka poleks, saab andeks anda.” — The Catholic Encyclopedia (millel on katoliku kiriku heakskiitev trükiluba nihil obstat ja imprimatur), R. C. Broderick (Nashville, Tenn.; 1976), lk. 554.

Heebr. 10:26: „Kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest.”

Mark. 3:29: „Kes iganes on pilganud Püha Vaimu, sellel ei ole andekssaamist iialgi, vaid ta on süüdlane igaveses patus!”

Kuidas tuleb ilmutada patukahetsust

Sageli annab pihiisa korralduse, et patukahetseja kordaks kindlal arvul meieisapalveid ja „Ave Mariasid”.

Matt. 6:7: „Kui te palvetate, siis ärge palju lobisege [see tähendab, ärge korrutage mõttetult], nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu.”

Matt. 6:9—12: „Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! ... anna meile andeks meie võlad.” (Meie kursiiv.) (Piiblis ei ole meil kusagil kästud paluda Maarjat või Maarja kaudu. Vaata Filiplastele 4:6, samuti lk. 224 peateema „Maarja” alt.)

Rooml. 12:9: „Armastus ärgu olgu silmakirjalik. Hoiduge kurjast eemale, kiinduge heasse!”

Kas Jeesus ei volitanud oma apostleid patte andeks andma?

Joh. 20:21—23: „’Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!’ Ja kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: ’Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud!’ ”

Kuidas apostlid sellest aru said ja seda ellu rakendasid? Piiblis ei ole ülestähendusi mitte ühestki juhtumist, kus keegi oleks mõnele apostlile eraviisiliselt patte pihtinud, mille järel apostel oleks talle patud andeks andnud. Kuid Piiblis on esitatud mõõdupuud selle kohta, mille alusel Jumal patte andeks annab. Apostlid suutsid püha vaimu juhtimisel mõista, kas üksikisikud vastavad sellistele nõuetele, ja võisid selle alusel kuulutada, kas Jumal oli neile andestanud või mitte. Vaata näidetena Apostlite teod 5:1—11, samuti 1. Korintlastele 5:1—5 ja 2. Korintlastele 2:6—8.

Vaata ka peateemat „Apostellik järgnevus”.

Õpetlastel on kõrvapihi päritolu kohta eri arvamusi

R. C. Broderick väidab teoses The Catholic Encyclopedia: „Kõrvapiht on neljandast sajandist alates olnud heakskiidetud meetod.” — lk. 58.

New Catholic Encyclopedia ütleb: „Paljud praegusaja katoliiklikud ja protestantlikud ajaloolased on seisukohal, et erapiht on võrsunud Iirimaa, Walesi ja Briti kirikute üldlevinud korraldusest, kus sakramente, kaasa arvatud pihtijate kuulamist, viisid tavaliselt läbi kloostri abt ja tema preestermungad. Näib, et kloostrites tavaks saanud pihtimise ning avaliku ja eraviisilise vaimse juhendamise eeskujul laienes korduv pihtimine ja usutunnistuse lugemine ka ilmikutele. ... Aga alles 11. sajandil hakati salajasi patte andestama pihi ajal ja enne täielikku patukahetsust.” — (1967), XI kd., lk. 75.

Ajaloolane A. H. Sayce teatab: „Rituaalsed tekstid näitavad, et Babüloonias oli kombeks nii avalikult kui ka eraviisiliselt pihtida. Näib tõesti, et erapiht on olnud vanem ja tavalisem meetod.” — The Religions of Ancient Egypt and Babylonia (Edinburgh, 1902), lk. 497.

Millised on Jehoova tunnistajate tõekspidamised pihtimise küsimuses?

Kui inimene patustab Jumala vastu

Matt. 6:6—12: „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas . . . : meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi ... ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” (Meie kursiiv.)

Laul 32:5: „Oma patu ma andsin sulle [Jumalale] teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: ’Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!’ Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” (Meie kursiiv.)

1. Joh. 2:1: „Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.”

Kui keegi oma ligimesele ülekohut teeb või kui temale endale on ülekohut tehtud

Matt. 5:23, 24: „Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and.”

Matt. 18:15: „Kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all.”

Luuka 17:3: „Kui su vend pattu teeb, siis noomi teda; ja kui ta kahetseb, anna talle andeks.”

Efesl. 4:32: „Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.”

Kui keegi saab süüdlaseks tõsises üleastumises ja soovib vaimset abi

Jak. 5:14—16: „Kui keegi teie seast on [vaimselt] haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale [Jumala poolt] andeks. Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks.”

Õpet. 28:13: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!”

Mida teha siis, kui patustanu ei otsi abi?

Gal. 6:1: „Vennad, kui inimene ka satuks mingisse eksitusse, siis teie, vaimulikud [„kes olete vaimselt võimekad”, NW], parandage niisugust jälle tasase vaimuga; ja valva sa iseennastki, et ka sind ei kiusataks.”

1. Tim. 5:20: „Kes pattu teevad, neid noomi kõikide ees [see on: nende ees, kes konkreetsest asjast teadlikud on], et ka teistel oleks hirm.” (Meie kursiiv.)

1. Kor. 5:11—13: „Teil ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kas hooraja või ahne või ebajumala kummardaja või pilkaja või joodik või anastaja; niisugusega ärge ühes söögegi. ... Lükake siis kurjategija endi seast välja.”