Esivanemate kultus

Definitsioon: Surnud esivanemate austamine (kas kombetalituste kaudu või mõnel muul moel), mis põhineb uskumusel, et nad on nähtamatus maailmas teadvuse juures ja võivad elavaid kas aidata või neile kahju teha, mistõttu neid on tarvis lepitada. See õpetus ei põhine Piiblil.

Kas surnud esivanemad on elavate tegemistest teadlikud ja võivad neid aidata?

Kog. 9:5: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.”

Iiob 14:10, 21: „Kui inimene hinge heidab — kus on ta siis? Kas ta lapsi austatakse — tema ei saa seda teada.”

Laul 49:11, 18—20: „Sest ... targad surevad, albid ja totrad saavad ühtlasi otsa ning jätavad oma varanduse teistele! ... Kui ta sureb, siis ta ei võta midagi kõigest sellest enesega kaasa; ta au ei lähe alla temale järele! ... [Sa] lähed ... siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust!”

Kas pole tõsi, et altarile või hauale pandud toit jääb puutumata? Kas see ei näita, et surnud ei saa sellest mingit kasu?

Vaata ka peateemat „Spiritism”.

Kas on põhjust karta, et meie surnud esivanemad võivad meile halba teha?

Kog. 9:5, 6: „Niihästi nende [surnute] armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!”

Kas inimesel on olemas mingi vaimne osa, mis jääb pärast keha surma elama?

Hes. 18:4: „Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing — need on minu! Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Ja ka 20. salm.)

Laul 146:3, 4: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale ... Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!”

Teadlased ja kirurgid ei ole leidnud ühtki tõendit, mis näitaks, et pärast keha surma jääks inimesest mingisugune teadvuse juures olev osa ellu.

Vaata ka lk. 348—350 peateema „Surm” alt.

Kas sulle meeldiks rohkem, et sinu lapsed ja lapselapsed osutaksid sulle lugupidamist ja armastust sinu eluajal või et nad sooritaksid pärast sinu surma sinu haual rituaale?

Efesl. 6:2, 3: „’Austa oma isa ja ema!’ — see on esimene käsusõna, millel on tõotus: ’Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!’ ” (Lapsed, kellele on õpetatud Piibli põhimõtteid, osutavad vanematele nende eluajal sellist austust, mis nende südant rõõmustab.)

Õpet. 23:22: „Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!”

1. Tim. 5:4: „Kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile [„ja vanavanemaile”, NW]. Sest see on meelepärane Jumala ees.”

Kust on tegelikult pärit need sõnumid, mis meediumide sõnul on saadud surnutelt?

Jes. 8:19: „Kui teile öeldakse: küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid?” (Kas oleks Jumal meid sellise tegevuse eest hoiatanud, kui me võiksime selle kaudu tõesti oma armastatud omastega ühendusse astuda?)

Ap. t. 16:16: „Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim [„ennustamisdeemon”, NW]. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega.” (Meie kursiiv.)

Vaata ka lk. 341—343 peateema „Spiritism” alt.

Keda me peaksime kummardama?

Luuka 4:8: „Jeesus vastas ning ütles temale: ’Kirjutatud on: sina pead Issandat [„Jehoovat”, NW], oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!’ ”

Joh. 4:23, 24: „Tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!”

Kas on mingit lootust, et surnud perekonnaliikmed võivad elavatega kunagi jälle kokku saada?

Joh. 5:28, 29: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.”