Surm
Definitsioon: Kogu elutegevuse lakkamine. Pärast hingamise, südame- ja ajutalitluse lakkamist kaob elujõud järk-järgult organismi rakkudest. Surm on elu vastand.
Kas Jumal lõi inimese surelikuks?
Vastupidi, Jehoova hoiatas Aadamat sõnakuulmatuse eest, mis toob kaasa surma. (1. Moos. 2:17) Hiljem hoiatas Jumal iisraellasi ka selliste teguviiside eest, mille tõttu nad võiksid enneaegselt surma saada. (Hes. 18:31) Määratud ajal saatis ta oma Poja surema inimkonna eest, et need, kes sellesse korraldusse usuvad, võiksid saada igavese elu. — Joh. 3:16, 36.
Laulus 90:10 öeldakse, et inimelu kestvus on tavaliselt 70—80 aastat. See pidas paika siis, kui Mooses selle kirjutas, kuid see ei ole olnud nii algusest saadik. (Võrdle 1. Moosese 5:3—32.) Heebrealastele 9:27 on öeldud: „Inimestele on määratud kord surra.” Ka see oli nende sõnade kirjutamise ajal õige. Aga olukord ei olnud selline enne seda, kui Jumal patustanud Aadama üle kohut mõistis.
Miks me vananeme ja sureme?
Jehoova lõi esimese inimpaari täiuslikuna ning neil oli väljavaade elada igavesti. Neile jäeti tahtevabadus. Kas nad on Loojale kuulekad, sest armastavad teda ja hindavad kõike, mis ta nende heaks on teinud? Nad olid selleks täiesti võimelised. Jumal ütles Aadamale: „Hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” Saatan, kes kasutas madu oma eesträäkijana, ahvatles Eevat seda Jehoova käsku rikkuma. Aadam ei noominud oma naist, vaid sõi ka ise keelatud vilja. Nagu Jehoova oli öelnud, mõistis ta Aadama surma, kuid enne selle patuse inimpaari hävitamist lubas Jehoova halastavalt neil lapsi ilmale tuua. — 1. Moos. 2:17; 3:1—19; 5:3—5; võrdle 5. Moosese 32:4 ja Ilmutuse 12:9.
Rooml. 5:12, 17, 19: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud. ... ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud ... tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks.”
1. Kor. 15:22: „Kõik surevad Aadamas.”
Vaata ka peateemat „Saatus”.
Miks väikelapsed surevad?
Laul 51:7: „Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud!” (Vaata ka Iiob 14:4; 1. Moosese 8:21.)
Rooml. 3:23; 6:23: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ... Patu palk on surm.” (Meie kursiiv.)
Jumal ei „võta” lapsi nende vanematelt ära, nagu mõningatele inimestele on räägitud. Kuigi maa annab rohkesti toitu, takistavad omakasupüüdlikud poliitilised ja kaubanduslikud elemendid sageli selle jaotamist neile, kes on kõige suuremas puuduses, ning selle tagajärjeks on alatoitlusest tulenev surm. Mõned lapsed surevad õnnetusjuhtumite tagajärjel nagu täiskasvanudki. Kuid me kõik oleme pärinud patu; me kõik oleme ebatäiuslikud. Me oleme sündinud süsteemis, kus kõik — nii head kui ka kurjad — lõpuks surevad. (Kog. 9:5) Kuid Jehoova ’igatseb’ lapsi nende vanematega uuesti kokku viia surnuist ülesäratamise kaudu, ja ta on selleks armastavalt korraldusi teinud. — Joh. 5:28, 29; Iiob 14:14, 15; võrdle Jeremija 31:15, 16; Markuse 5:40—42.
Kus on surnud?
1. Moos. 3:19: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!”
Kog. 9:10: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas [„Šeolis”, NW; „hauas”, PR; „allmaailmas”, SP], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!”
Milline on surnute olukord?
Kog. 9:5: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.”
Laul 146:4: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted [„mõtted”, SP, KJ; 145:4, Dy; „kogu tema mõtlemine”, NE; „kavatsused”, UT, RS, NAB]!”
Joh. 11:11—14: „’Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!’ ... Jeesus ütles neile lausa: ’Laatsarus on surnud.’ ” (Samuti Laul 13:4.)
Kas mingi osa inimesest elab pärast keha surma edasi?
Hes. 18:4: „Hing [„hing”, PR, SP, NW, RS, NE, KJ; „inimene”, JB; „isik”, TEV], kes teeb pattu, peab surema!”
Jes. 53:12: „Ta tühjendas oma hinge [„hinge”, PR, SP, NW, RS; „elu”, TEV; „iseenda”, JB, Kx, NAB] surmani.” (Võrdle Matteuse 26:38.)
Vaata ka peateemasid „Hing” ja „Vaim”.
Kas surnutel on võimalik elavaid kuidagi aidata või neile kahju teha?
Kog. 9:6: „Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!”
Jes. 26:14: „Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles!”
Mida öelda juttude kohta, mida räägivad need, kes pärast surnuks tunnistamist elustati ja kes on rääkinud mingist teisest elust?
Tavaliselt hakkab elujõud organismi rakkudest järk-järgult kaduma alles mitu minutit pärast seda, kui inimese hingamine ja südametalitlus on lakanud. Kui tema organism on väga külmas keskkonnas, võib see protsess mitu tundi edasi lükkuda. Seetõttu on inimest võimalik südame kaudse massaaži ja kunstliku hingamise abil mõnikord elustada. Sellised inimesed olid kliinilise surma seisundis, kuid nende organismi rakud olid veel elus.
Paljud kliinilise surma seisundist elustatud ei mäleta midagi. Teised ütlevad, et nad tundsid end hõljuvat. Mõned ütlevad, et nad nägid kauneid nägemusi; teisi läbielatu kohutas.
Kas selliseid elamusi on võimalik meditsiiniliselt selgitada?
Ajakirja The Arizona Republic meditsiinirubriigi toimetaja kirjutas: „Kui organismi talitlusvõime on ülimalt nõrk, näiteks anesteesia puhul või haiguse või vigastuse tagajärjel, jääb organismi funktsioonide automaatne kontroll vastavalt nõrgemaks. Seepärast vabanevad närvisüsteemi neurohormoonid ja katehhoolamiinid ning neid eritub kontrollimatul hulgal. Üheks tagajärjeks teiste nähtude hulgas on ka hallutsinatsioon, mida pärast teadvusele tulemist seletatakse sellega, et oldi surnud ja tuldi ellu tagasi.” — 28. mai 1977, lk. C—1; samuti Saksa meditsiiniajakiri Fortschritte der Medizin, nr. 41, 1979; Psychology Today, jaanuar 1981.
Aga kas ei kinnita elustatute tunnistusi need inimesed, kellele on ilmunud ja kellega on rääkinud surnud omaksed?
Palun loe uuesti eeltsiteeritud kirjakohti, mis räägivad surnute olukorrast. Mida Jumala tõe Sõna meile surnute olukorra kohta räägib?
Kes tahab, et inimesed usuksid midagi muud? Kes väitis vastupidist pärast seda, kui Jehoova oli meie esivanemaid hoiatanud, et sõnakuulmatus toob kaasa surma? „Madu [keda Saatan kasutas; vaata Ilmutuse 12:9] ütles naisele: ’Te ei sure kummatigi mitte.’ ” (1. Moos. 3:4) Hiljem Aadam ja Eeva muidugi surid. Kes siis järelikult mõtles välja idee, et inimese vaimne osa jääb pärast keha surma elama? Nagu me juba nägime, Jumala Sõnas seda ei öelda. Muistsele Iisraelile antud Jumala seadus mõistis surnutelt nõu küsimise hukka kui „roojase” ja „jäleda” tegevuse. (3. Moos. 19:31; 5. Moos. 18:10—12; Jes. 8:19) Kas armastav Jumal mõistaks selle teguviisi hukka, kui elavad lihtsalt suhtleksid oma kallite kadunutega? Teisest küljest, kui deemonlikud vaimud esineksid surnud inimestena ja eksitaksid inimkonda, luues nende meeles selliseid kujutluspilte, mis toetavad valet, siis kas ei ole Jumala poolt armastav oma sulaseid sellise pettuse eest kaitsta? — Efesl. 6:11, 12.
Miks Jehoova tunnistajad ei võta osa traditsioonilistest surnute leinamise kommetest?
Kurbus armastatud inimese surma pärast on normaalne asi ja seda on õige väljendada
Pärast oma lähedase sõbra Laatsaruse surma „Jeesus nuttis”. (Joh. 11:35) Mõnikord oli kurbus, mida Jumala sulased kellegi surma korral tundsid, väga suur. — 2. Saam. 1:11, 12.
Aga ülestõusmislootuse pärast on kristlastele öeldud: „Me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust.” — 1. Tess. 4:13.
Jehoova sulased ei hülga kõiki kombeid, mis on seotud surmaga
1. Moos. 50:2, 3: „Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida ... Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub [„kombe järgi”, NW] palsameerimiseks.”
Joh. 19:40, UT: „Nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid linaribade sisse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme.” (Meie kursiiv.)
Need, kes püüavad Jumalale meeldida, väldivad kombeid, mis on tema Sõnaga vastuolus
Mõnede kommetega tahetakse tõmmata teiste tähelepanu oma kurbusele. Kuid Jeesus ütles: „Aga kui te paastute [kurvastuse pärast], siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad; sest nad teevad oma palge näotuks, et rahvas näeks neid paastuvat. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Vaid kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale, et su paastumine ei oleks nähtav inimestele, vaid su Isale, kes on salajas. Ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule.” — Matt. 6:16—18.
Mõned kombed peegeldavad uskumust, et inimesel on surematu hing, mis elab pärast keha surma edasi ja mis teab seetõttu, mida elavad teevad. Kuid Piibel ütleb: „Surnud ei tea enam midagi.” (Kog. 9:5) Ja „hing, kes teeb pattu, peab surema”. — Hes. 18:4.
Paljud kombed tulenevad uskumusest, et surnud vajavad elavate abi, või kartusest, et kui surnuid ei lepitata, võivad nad elavatele halba teha. Kuid Jumala Sõna näitab, et surnud ei tunne ei valu ega rõõmu. „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:4; vaata ka 2. Saamueli 12:22, 23) „Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib!” — Kog. 9:6.
Kui keegi ütleb:
„See on Jumala tahe”
Sa võiksid vastata: „See on üldlevinud uskumus. Kuid ma olen leidnud, et on kasulik järele uurida, mida Jumal ise selle kohta ütleb.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „(Loe 1. Moosese 2:17.) Kui üks isa hoiatab oma poega, et mingi asja tegemine võib talle elu maksta, kas teie arvates tahab see isa, et ta poeg seda teeks?” 2) „Milline on siis tegelikult Jumala tahe inimkonna suhtes? Jeesus ütles: ’See on mu Isa tahtmine, et igaühel, kes Poega näeb [see tähendab: kes saab aru ja tunnistab, et Jeesus on tõesti Jumala Poeg] ja temasse usub, on igavene elu, ja ma äratan tema üles viimsel päeval!’ (Joh. 6:40)”
„Inimesed on alati surnud ja surevad ka edaspidi”
Sa võiksid vastata: „Muidugi on see olnud inimeste osa kuni meie päevini.” Seejärel võid ehk lisada: „Aga pange tähele seda imepärast tõotust, mille Jumal on andnud Ilmutuse 21:3, 4 (või Jesaja 25:8).”
„Inimene sureb, kui tema aeg on täis”
Sa võiksid vastata: „Paljud inimesed mõtlevad samamoodi nagu teiegi. Kas te teate, et paljudel vanaaja kreeklastel oli samasugune seisukoht? Nad uskusid, et on olemas kolm jumalannat, kes määravad iga inimese elu pikkuse. Kuid Piiblis räägitakse elust hoopis teistmoodi.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „(Loe Koguja 9:11 [„saatus” = juhus (NW)].) Näide: ehitise küljest võib murduda betoonikamakas ja tabada jalakäijat. Kas selle põhjustas Jumal? Kui see on nii, siis kas on õige hoone omanikku lohakuses süüdistada? ... Nagu Piibel ütleb, oli tegemist ettekavatsemata ja ettenägematu juhtumiga, kus jalakäija oli just sel hetkel kohal, kui betoonikamakas kukkus.” 2) „Piibel ütleb meile, et kui me hoidume halvast käitumisest, kaitseme sellega oma elu. (Õpet. 16:17) Olen kindel, et kui te olete lapsevanem, siis te rakendate seda põhimõtet ka oma laste juures. Te hoiatate neid kõige eest, mille tõttu nad võiksid elu kaotada. Jehoova hoiatabki tänapäeval samamoodi kogu inimkonda.” 3) „Jehoova teab, mida tulevik toob. Ta räägib meile Piibli vahendusel, kuidas meie võime elust palju kauem rõõmu tunda kui need inimesed, kes tema poolt öeldut ignoreerivad. (Joh. 17:3; Õpet. 12:28)” (Vaata ka peateemat „Saatus”.)