läbi käinud — ning on nii väärtuslik tänapäeva kristlastele!

²⁶ See kiri aitab meil paremini aru saada Piibli peateemast, milleks on Jumala Kuningriik. See hoiatab rangelt, et ülekohtused ei pääse Kuningriiki, ning loetleb rea pahesid, mille tõttu inimene pole kõlblik sinna saama (1. Kor. 6:9, 10). Mis kõige tähtsam, see kiri selgitab seost ülesäratamise ja Jumala Kuningriigi vahel. Kristus kui ”uudsevili” (P 1997) ülestõusnutest ”peab valitsema, kuni ta [Jumal] on pannud kõik vaenlased tema jalge alla”. Pärast seda, kui ta on alistanud kõik vaenlased, surm kaasa arvatud, ”ta annab riigi Jumala ja Isa kätte . . . , et Jumal oleks kõik kõigis”. Viimaks purustab Kristus koos oma ülesäratatud vaimsete vendadega Mao pea, viies nii täide Eedenis antud kuningriigitõotuse. Milline võimas väljavaade: saada üles äratatud kadumatuna, et olla koos Kristus Jeesusega taevases Kuningriigis! Just ülestõusmislootusele tuginedes annabki Paulus nõu: ”Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” (1. Kor. 15:20—28, 58; 1. Moos. 3:15; Rooml. 16:20).

Piibli 47. raamat — 2. kiri korintlastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Makedoonia

Kirjutamine lõpetati: u 55 m.a.j

KÄTTE oli jõudnud 55. aasta hilissuvi või varasügis. Korintose kristlikus koguduses oli ikka veel mõningaid asju, mis apostel Paulusele muret tegid. Ajast, mil ta oli kirjutanud korintlastele oma esimese kirja, oli möödunud mõni kuu. Pärast seda oli Tiitus Korintosesse saadetud, et ta abistaks korintlasi Juudamaa pühade heaks tehtava korjanduse asjus, ja ilmselt ka selleks, et ta jälgiks, millist vastukaja nad Pauluse esimesele kirjale avaldasid (2. Kor. 8:1—6; 2:13). Kuidas oli tema kiri neid mõjutanud? Millist kergendust võis Paulusele küll tuua teadmine, et tema kiri oli pannud neid oma olukorra pärast kurbust tundma ja ajendanud meelt parandama! Selle hea uudise oli Tiitus toonud, naastes Pauluse juurde Makedooniasse, ja nüüd oli apostli süda lausa ülevoolavalt täis armastust oma kallite kaasusklike vastu Korintoses (7:5—7; 6:11).

² Niisiis kirjutas Paulus korintlastele uuesti. Selle südantsoojendava ja jõulise kirja kirjutas ta Makedoonias ning kohale viis selle ilmselt Tiitus (9:2; 8:16—18, 22—24). Üks mure, mis Paulust kirjutama sundis, oli see, et korintlaste seas oli ”ülisuuri apostleid”, keda ta nimetas ka ”valeapostliteks, petisteks töötegijaiks” (11:5, 13, 14). Võrdlemisi noore koguduse vaimne heaolu oli ohus ning Pauluse apostellik autoriteet oli sattunud rünnaku alla. Seega oli tema teise kirja järele terav vajadus.

³ On huvitav, et Paulus ütles: ”Ma olen nüüd kolmandat korda valmis tulema teie juurde” (2. Kor. 12:14; 13:1). Kui ta kirjutas oma esimese kirja, oli ta kavatsenud neid teist korda külastada, aga ehkki ta oli valmis tulema, ei saanud see rõõmus sündmus teoks (1. Kor. 16:5; 2. Kor. 1:15). Nii et tegelikult oli Paulus käinud Korintoses ainult ühe korra — siis, kui ta aastatel 50—52 veetis seal 18 kuud, mille kestel sinna rajati kristlik kogudus (Ap. t. 18:1—18). Mõni aeg hiljem viis Paulus siiski täide oma soovi käia veel korra Korintoses. Kui ta 56. aasta paiku kolm kuud Kreekas oli, viibis ta vähemalt osa aega Korintoses, kuskohast ta kirjutas ka oma kirja roomlastele (Rooml. 16:1, 23; 1. Kor. 1:14).

⁴ Teist kirja korintlastele on alati koos esimesega ja muude Pauluse kirjadega peetud autentseks Piibli kaanoni osaks. Selle kirja kaudu võime taas heita pilgu Korintose koguduses toimunusse ning saada kasu inspireeritud