Õpetlikud näited

NÄIDETE toomine on jõuline õpetamismoodus. Tavapäraselt köidavad näited tähelepanu ja hoiavad seda ülal märkimisväärse mõjususega. Need ärgitavad mõtlema. Need kaasavad tundeid, suutes ehk seeläbi puudutada südametunnistust ja südant. Mõnikord võib näiteid kasutada eelarvamuste kummutamiseks. Ka pakuvad need meelespidamisel tõhusat abi. Kas sina kasutad neid teisi õpetades?

Kõnekujund on näitlikustamise moodus, milleks tavaliselt läheb tarvis vaid mõnda sõna; ometi võib selle abil maalida värvikaid mõttepilte. Kui need on hoolikalt valitud, on nende tähendus enamasti iseenesest selge. Ent lisades lühikese selgituse, võib õpetaja nende väärtust veelgi tõsta. Piiblis on hulgaliselt näiteid, millest õppida.

Alusta võrdlustest ja metafooridest. Võrdlus on lihtsaim kõnekujund. Kui sa alles õpid näiteid kasutama, oleks ehk hea alustada võrdlustest. Tihti juhatavad neid sisse näiteks sõnad ”otsekui” või ”nagu”. Võrreldes kahte üpris erisugust asja, rõhutatakse midagi neile mõlemale ühist. Piibel kasutab väga palju kõnekujundeid, kus kasutatakse loodusobjekte — taimi, loomi ja taevakehasid — ning ka inimtegevust. Laul 1:3 räägib meile sellest, kuidas inimene, kes loeb korrapäraselt Jumala Sõna, on ”otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde”, puu, mis annab vilja ja mille lehed ei närtsi. Õela kohta öeldakse, et ta on ”nagu lõukoer”, kes varitseb saaki (Laul 10:9). Jehoova tõotas Aabrahamile, et tema sugu tehakse paljuks ”nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres” (1. Moos. 22:17). Oma lähedaste suhete kohta Iisraeli rahvaga ütles Jehoova Jumal: ”Nagu vöö kinnistub mehe niudeil, nõnda ma kinnistasin enesele kogu Iisraeli soo ja kogu Juuda soo” (Jer. 13:11).

Ka metafoor keskendub kahe täiesti erineva asja sarnasusele, ent on veelgi jõulisem. See kõneleb asjast ülekantud tähenduses, omistades mingi selle omaduse teisele objektile. Jeesus ütles oma jüngritele: ”Teie olete maailma valgus” (Matt. 5:14). Iseloomustades kahju, mida võib tekitada talitsemata kõne, kirjutas jünger Jakoobus: ’Keel on tuli’ (Jak. 3:6). Taavet laulis Jehoovale: ”Sina oled mu kalju ja mu mäelinnus” (Laul 31:4). Tavapäraselt vajab hästivalitud metafoor vähe või üldsegi mitte selgitust. Selle mõjujõu tagab lühidus. Metafoor võib aidata kuulajatel jätta mõtet meelde viisil, mida pelgalt fakti mainimine ei suudaks.

Hüperbool on liialdus, mida tuleks kasutada ettevaatlikult, et seda vääriti ei mõistetaks. Jeesus maalis selle kõnekujundi abil meeldejääva mõttepildi, küsides: ”Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?” (Matt. 7:3). Alusta kõnekujundite mõjusat kasutamist võrdlustest ja metafooridest.

Too näiteid. Kõnekujundi asemel võid kasutada õpetuse tõhustamiseks kas väljamõeldud lugusid või tõsielukogemusi. Need võivad kergesti hõivata ülemäära tähtsa koha, seepärast tuleb neid kasutades olla ettevaatlik. Selliseid näiteid tuleks kasutada vaid tõesti tähtsate mõtete toetamiseks ning vaid nõnda, et meelde jääb õpetlik iva, aga mitte lihtsalt lugu ise.

Olgugi et mitte kõik näited ei pea olema võetud tegelikust elust, peaksid neis kajastuma tõsielulised hoiakud või olukorrad. Näiteks, kui Jeesus õpetas seda, kuidas tuleks suhtuda meelt parandanud patustanutesse, näitlikustas ta oma mõtet jutustusega mehest, kes rõõmustas oma kadunud lamba leidmise üle (Luuka 15:1—7). Vastates mehele, kes ei suutnud täielikult taibata, mida tähendab Seaduse käsk armastada oma ligimest, rääkis Jeesus loo samaarlasest, kes andis haavatud mehele abi, samas kui preester ja leviit polnud seda teinud (Luuka 10:30—37). Kui õpid teraselt jälgima inimeste hoiakuid ja tegusid, võid sinagi seda õppemeetodit mõjusalt kasutada.

Et noomida kuningas Taavetit, kirjeldas prohvet Naatan üht kujuteldavat olukorda. Lugu oli mõjus, sest see hoidis ära olukorra, mis oleks pannud Taavetit end õigustama. Lugu räägib rikkast mehest, kellel oli väga palju lambaid, ning vaesest mehest, kellel oli vaid üks utetall, kelle eest ta hellalt hoolitses. Ka Taavet oli olnud karjane, seepärast võis ta mõista talle omaniku tundeid. Ta väljendas õigustatud meelepaha rikka mehe üle, kes oli vaeselt mehelt kalli talle ära võtnud. Siis ütles Naatan Taavetile otsekoheselt: ”See mees oled sina!” Noomimine läks Taavetile südamesse ning ta kahetses siiralt oma tegu (2. Saam. 12:1—14). Tänu praktikale võid sinagi õppida käsitlema tundeelulisi küsimusi meeldival viisil.

Hulgaliselt õpetamiseks sobilikke näiteid võib leida Pühakirja talletatud sündmustest. Jeesus viitas neile vaid mõne sõnaga, lausudes: ”Mõtelge Loti naisele!” (Luuka 17:32). Käsitledes üksikasjalikult oma juuresoleku tundemärki, viitas Jeesus ”Noa päevadele” (Matt. 24:37—39). Heebrealastele 11. peatükis mainis apostel Paulus nimepidi 16 meest ja naist kui usu eeskujusid. Kui saad Piibliga hästi tuttavaks, oskad tuua jõulisi näiteid sündmuste ja inimeste kohta Pühakirja lehekülgedelt (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11).

Mõnikord oleks sul ehk kasulik lisada õpetatavale mõjusust mingi tõsielukogemusega nüüdisajast. Kuid seda tehes ole hoolas kasutama vaid kogemusi, mis on leidnud kinnitust, samas aga väldi selliseid, mis võiksid valmistada mõnele kuulajale piinlikkust või juhiksid tähelepanu mingile vaidlusi tekitavale küsimusele, millel pole käsitletava teemaga pistmist. Samuti pea meeles seda, et kogemus peaks täitma oma eesmärki. Ära jutusta tarbetuid üksikasju, mis juhivad kergesti tähelepanu sinu ettekande eesmärgist kõrvale.

Kas seda mõistetakse? Iga näide, mida sa kasutad, peaks saavutama mingi kindla eesmärgi. Kas see teostub, kui sa jätad selgitamata näite seose käsitletava teemaga?

Viidanud oma jüngritele kui ”maailma valgusele”, tõi Jeesus mõne lisamõtte selle kohta, milleks lampi kasutatakse ning millise kohustuse see jüngritele seab (Matt. 5:15, 16). Näitele kadunud lambast lisas ta mõtte selle kohta, kuidas meelt parandanud patustanu üle taevas rõõmustatakse (Luuka 15:7). Jutustanud loo ligimesearmastajast samaarlasest, esitas Jeesus oma kuulajale rõhutatud küsimuse ning lisas sellele otseseid nõuandeid (Luuka 10:36, 37). Seevastu tähendamissõnu erisugusest pinnasest ja umbrohust väljal ei selgitanud Jeesus mitte suurele rahvahulgale, vaid neile, kes olid piisavalt alandlikud, et esitada küsimusi (Matt. 13:1—30, 36—43). Kolm päeva enne surma rääkis Jeesus tähendamissõna mõrvarlikest viinamäeaednikest. Ta ei lisanud mingit selgitust — seda polnud tarviski. ”Ülempreestrid ja variserid .. mõistsid .., et ta neist rääkis” (Matt. 21:33—45). Niisiis, selle, kas ja kui palju selgitust on vaja, määrab nii näite laad, kuulajate suhtumine kui ka taotletav eesmärk.

Arendada oskust kasutada näiteid mõjusalt võtab küll aega, ent on vaeva väärt. Oskuslikult valitud näited avaldavad mõju nii mõistusele kui ka tunnetele. Tulemuseks on see, et sõnum antakse edasi mõjususega, mida pelgalt fakti mainimisega tavaliselt ei saavutata.