Kirjakohad on juhatatud sisse mõjusalt

KIRJAKOHAD on koguduse koosolekutel jagatava õpetuse alus. Ka põlluteenistuses on piiblitekstid meie jutus kesksel kohal. See aga, kui palju need meie arutelu toetavad, sõltub omakorda sellest, kui mõjusalt need on sisse juhatatud.

On tarvis teha enamat kui vaid viidata kirjakohale ja paluda inimesel seda sinu lugemise ajal jälgida. Kirjakohta sisse juhatades pea silmas kahte asja: 1) ärata huvi ning 2) võta tähelepanu keskmesse teksti kasutamise põhjus. Neid kahte eesmärki võib saavutada mitmel moel.

Esita küsimus. See on kõige mõjusam siis, kui vastus pole kuulajatele juba enne ilmselge. Püüa sõnastada küsimus nõnda, et see paneks inimesed mõtlema. Seda tegi ka Jeesus. Kui variserid templis Jeesuse juurde tulid ja tema arusaamist Pühakirjast avalikkuse ees kontrollisid, küsis Jeesus neilt: ”Mis teie arvate Kristusest, kelle poeg ta on?” Nad vastasid: ”Taaveti!” Siis küsis Jeesus: ”Kuidas siis Taavet hüüab teda vaimus Issandaks?” Seepeale tsiteeris ta kirjakohta Laul 110:1. Variserid olid sunnitud vaikima, rahvas aga kuulas Jeesust heal meelel (Matt. 22:41—46).

Põlluteenistuses võiksid kasutada näiteks selliseid sissejuhatavaid küsimusi: ”Teil ja minul on nimi. Kas Jumalal on nimi? Vastuse võime leida Laulust 83:19.” ”Kas kunagi juhib kogu inimkonda vaid üks valitsus? Pangem tähele, kuidas sellele vastab kirjakoht Taanieli 2:44.” ”Kas Piibel tõesti käsitleb praegusajal eksisteerivaid olusid? Võrrelgem kirjakohas 2. Timoteosele 3:1—5 öeldut teile tuttavate oludega.” ”Kas kannatustele ja surmale tuleb kunagi lõpp? Piibli vastuse võib leida kirjakohast Ilmutuse 21:4, 5.”

Kui valida kõne kirjakohti sisse juhatavaid küsimusi hoolikalt, võib see panna kuulajaid tekste — ehkki juba tuttavaid — värske pilguga nägema. Ent kas ikka paneb? See oleneb sellest, kas sinu tõstatatud küsimused pakuvad neile tõsist huvi või mitte. Kuigi kõneaine võib kuulajaid huvitada, võivad nende mõtted minna rändama, kui loed neile ette tekste, mida nad on juba palju kordi kuulnud. Et seda ei juhtuks, on sul tarvis piisavalt põhjalikult läbi mõelda, kuidas muuta oma ettekanne köitvaks.

Tõstata probleem. Võiksid tõstatada probleemi, seejärel aga juhtida tähelepanu kirjakohale, mis osutab lahendusele. Ära luba kuulajatele rohkemat, kui nad tegelikult saavad. Tihti annab kirjakoht vaid osalise lahenduse. Kuid sa võiksid paluda kuulajatel teksti lugemise ajal mõelda, millist juhatust saab sealt olukorraga toimetulekuks.

Samuti võiksid esitada mingi jumalakartlikku käitumist puudutava põhimõtte, seejärel aga kasutada mõnda piiblilugu, mis näitab, kui tark on seda põhimõtet järgida. Kui kirjakohas on kaks (või enam) arutlusainega seonduvat konkreetset mõtet, paluvad mõned kõnelejad oma kuulajatel neid mõtteid tähele panna. Kui probleem paistab kuulajatele liiga raske olevat, võid ärgitada neid mõtlema, pakkudes välja mitu võimalust ning lastes siis tekstil ja selle rakendamise selgitusel vastata.

Viita Piiblile kui autoriteedile. Kui oled juba äratanud inimestes oma kõneaine vastu huvi ning teinud teatavaks mingit selle aspekti puudutava(d) seisukoha(d), võiksid juhatada kirjakoha sisse lihtsa ütlusega: ”Pangem tähele, mida Jumala Sõna selle kohta ütleb.” See osutab lugemisele tuleva materjali autoriteetsusele.

Jehoova kasutas piibliosade kirjutamisel selliseid mehi nagu Johannes, Luukas, Paulus ja Peetrus. Ent nad olid vaid kirjutajad — Autor on Jehoova. Eriti kui kõnetatavad pole Pühakirja õppijad, pole sellel, kui juhatada tekst sisse sõnadega ”Peetrus kirjutas” või ”Paulus ütles”, ehk samasugust mõjujõudu kui sissejuhatusel, mis viitab tekstile kui Jumala sõnale. Väärib märkimist, et mõnel puhul käskis Jehoova Jeremijal juhatada oma kuulutused sisse sõnadega: ”Kuulge Jehoova sõna” (Jer. 7:2; 17:20; 19:3; 22:2). Kas me siis kirjakohta sisse juhatades Jehoova nime kasutame või mitte, enne vestluse lõpetamist peaksime siiski püüdma tuua välja mõtte, et Piiblisse kirjapandu on tema sõna.

Arvesta kaastekstiga. Enne kui otsustad, kuidas juhatada sisse kirjakoht, peaksid sa teadma selle kaasteksti. Mõningatel juhtudel sa viitad otseselt kaastekstile. Ent kaastekst võib mõjutada räägitavat omamoodi. Näiteks, kas sa juhataksid jumalakartliku Iiobi sõnad sisse samamoodi nagu mõne tema võltslohutaja ütluse? Apostlite tegude raamatu kirjutas küll Luukas, ent ta tsiteerib teiste seas ka Jakoobust, Peetrust, Paulust, Filippust, Stefanost ja ingleid, samuti Gamaalieli ja teisi juute, kes polnud kristlased. Kellele sa omistad tsiteeritava teksti? Ära näiteks unusta, et mitte kõik Laulud pole Taaveti loodud ning mitte kõik Õpetussõnad pole Saalomoni kirjutatud. Kasulik on teada ka seda, kellele konkreetselt piiblikirjutaja kirjutas ja milline oli käsitletav üldteema.

Kasuta taustteavet. See on eriti mõjus siis, kui saad näidata, et piiblijutustuse ajal valitsenud olud sarnanevad nendega, mida sina parajasti käsitled. Muudel juhtudel on taustteave vajalik selleks, et konkreetset teksti mõista. Kui kavatsed lunastust käsitlevas kõnes kasutada näiteks kirjakohta Heebrealastele 9:12, 24, võid leida olevat tarviliku anda enne teksti lugemist lühike selgitus seadusetelgi kõige sisemise ruumi kohta, mis Pühakirja järgi kujutab ette paika, kuhu Jeesus taevasse minnes sisenes. Kuid ära kasuta taustteavet sellisel määral, et see jätab varju sissejuhatatava teksti.

Et saaksid paremini kirjakohti sisse juhatada, analüüsi seda, kuidas talitavad kogenud kõnelejad. Pane tähele erisuguseid meetodeid, mida nad kasutavad. Analüüsi nende meetodite mõjusust. Oma kõnesid ette valmistades tee kindlaks tähtsaimad kirjakohad ning mõtle konkreetselt sellele, milline peaks olema iga teksti otstarve. Kavanda iga sellise teksti sissejuhatust hoolega, nõnda et tekst saavutaks suurima mõjususe. Kogemuste lisandudes rakenda seda meetodit kõigi sissejuhatatavate kirjakohtade puhul. Esituse selle külje täiustudes saad koondada Jumala Sõnale veelgi enam tähelepanu.