Kuulajatele õpetlik

ET MUUTA oma ettekanne kuulajatele õpetlikuks, tuleb teha midagi enamat kui vaid käsitleda olulist ainet. Küsi endalt: ”Miks on just sellel kuulajaskonnal tarvis kuulda midagi sellest ainevaldkonnast? Mida sellist ma võiksin kõnelda, mis laseb kuulajatel tajuda, et nad on arutelust tõesti kasu saanud?”

Kui sulle on koolis antud ülesandeks näidata, kuidas inimesele tunnistust anda, siis on sinu kuulajaks korterivaldaja. Muul juhul kõneled sa ehk kogudusele tervikuna.

Mida sinu kuulajad teavad. Küsi endalt: ”Mida minu kuulajad käsitletava aine kohta teavad?” See peaks otsustama, millest lähtuda. Kui kõneled kogudusele, kuhu kuulub palju küpseid kristlasi, siis ära piirdu enamikule neist tuttavate põhitõdede kordamisega. Kõnele neid põhitõdesid aluseks võttes. Kui kohal viibib ka palju vasthuvitatuid, tuleb sul muidugi arvestada mõlema grupiga.

Kohanda oma ettekande tempo kuulajate teadmistele. Kui su kõnes on üksikasju, millega enamik neist on tõenäoliselt tuttavad, siis käsitle neid võrdlemisi kiiresti. Ent aeglusta tempot, kui esitad mõtteid, mis võivad olla uued suuremale osale kuulajatele, nõnda et nad võiksid neid selgelt mõista.

Mis on õpetlik. Olla õpetlik ei tähenda öelda alati midagi uut. Mõned kõnelejad oskavad esitada tuntud tõdesid sedavõrd lihtsalt, et paljud kuulajad saavad esimest korda neist täielikult aru.

Põlluteenistuses ei piisa sellest, kui vaid mainida mingit uudist, mis näitlikustab seda, et me elame viimseil päevil. Kasuta Piiblit, et näidata selle sündmuse tähendust. See on korterivaldajale tõepoolest õpetlik. Ka mingit loodusseadustega või taime- ja loomamaailmaga seotud üksikasja mainides ei tohiks sul olla sihiks esitada köitvaid teaduslikke fakte, mida korterivaldaja varem kuulnud pole. Sinu sihiks peaks hoopis olema seostada tõendeid loodusest Piiblisse kirjapanduga, näitamaks, et on olemas Looja, kes meid armastab. See aitab korterivaldajal hakata vaatama asjadele uue nurga alt.

Esitada kuulajatele ainet, mida nad on juba palju kordi kuulnud, võib olla tõsine ülesanne. Kuid et võiksid mõjusalt õpetada, on sul tarvis õppida seda edukalt tegema. Kuidas seda teha?

Abi on uurimistööst. Selle asemel et lülitada oma kõnesse vaid pähetulevaid fakte, kasuta lehekülgedel 33—38 käsitletud uurimise abivahendeid. Mõtle seal toodud ettepanekutele, milliste eesmärkide poole sa peaksid püüdlema. Uurimistöö käigus võid sattuda näiteks mingile vähetuntud ajaloolisele sündmusele, mis seondub otseselt sinu teemaga. Ka võib sulle jääda silma mõni värske uudis, mis piltlikustab mõtet, mida plaanid arutada.

Materjali uurides erguta oma mõttetegevust, esitades endale näiteks küsimusi mis? miks? millal? kus? kes? ja kuidas? Näiteks: miks see on tõsi? Kuidas ma saan seda tõestada? Millised üldlevinud uskumused raskendavad mõnel inimesel selle Piibli tõe mõistmist? Miks see on tähtis? Kuidas võiks see mõjutada inimese elu? Milline näide osutab selle rakendamisest tulenevale kasule? Mida näitab see Piibli tõde Jehoova isiksuse kohta? Olenevalt arutletavast materjalist, võiksid küsida: millal see toimus? Kuidas me saame seda materjali tänapäeval ellu rakendada? Ka võiksid sa muuta esituse elavamaks, esitades oma kõnes mõningaid küsimusi ja vastates siis ise neile.

Sinu kõne võib eeldada selliste kirjakohtade kasutamist, millega kuulajad on tuttavad. Kuidas sa saaksid neid õpetlikul viisil käsitleda? Ära piirdu nende ettelugemisega — selgita neid.

Tuttavat teksti saab õpetlikumalt käsitleda, jagades selle osadeks, valides sealt välja kõne teemaga seonduva ning siis seda selgitades. Kaalugem näiteks, milliseid võimalusi pakub tekst Miika 6:8 Uue Maailma Tõlkes. Mis on ”õige”? Kelle õigusnorme siin käsitletakse? Kuidas piltlikustada seda, mida on mõeldud väljendiga ”teeksid, mis on õige” või väljendiga ”armastaksid lahkust”? Mis on tagasihoidlikkus? Kuidas rakendada seda materjali eaka inimese puhul? Muidugi mõista peaksid kasutatava materjali määrama ära sellised tegurid nagu teema, eesmärk, kuulajate koosseis ja käsitlemiseks ettenähtud aeg.

Tihti on abi terminite lihtsast defineerimisest. Näiteks võib mõnedele olla üllatav saada teada, mida tähendab Matteuse 6:10 mainitud ”riik”. Definitsiooni mainimine võib aidata ka kauaaegsel kristlasel mõista täpsemalt, mida tekst tegelikult ütleb. See saab ilmsiks, kui loeme kirjakohta 2. Peetruse 1:5—8 ning seejärel defineerime neis salmides toodud eri aspekte: usku, vooruslikkust, tunnetust, taltumust, kannatlikkust, jumalakartust, vennaarmastust ja armastust. Kui kaastekstis kasutatakse kattuva tähendusega sõnu, aitab defineerimine neil vahet teha. See kehtib ka kirjakohas Õpetussõnad 2:1—6 kasutatud sõnade tarkus, tunnetus, mõistus ja aru kohta.

Kui tood otseseks põhjenduseks piibliteksti, võivad kuulajad tajuda selle õpetlikkust. Paljud inimesed on üllatunud, kui nad saavad teada, et kirjakohas 1. Moosese 2:7 öeldakse Aadama kohta ”elav hing” ning et tekstis Hesekieli 18:4 öeldakse, et hing sureb. Kord üllatas Jeesus sadusere viitega kirjakohale 2. Moosese 3:6, mida nad väitsid end uskuvat, ning siis selle seosele ülestõusmisega (Luuka 20:37, 38).

Mõnikord on õpetlik juhtida tähelepanu kirjakoha kaastekstile, kirjapanduga seonduvatele oludele ning kõneleja või kuulaja isikule. Variseridele oli Laul 110 küll hästi teada, ent Jeesus juhtis nende tähelepanu ühele olulisele detailile esimeses salmis. Ta küsis: ” ”Mis teie arvate Kristusest, kelle poeg ta on?” Nad ütlesid temale: ”Taaveti!” Tema ütles neile: ”Kuidas siis Taavet hüüab teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb: Issand on öelnud minu Issandale: istu mu paremale käele, kuni ma sinu vaenlased panen su jalge alla? Kui nüüd Taavet teda nimetab Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?” ” (Matt. 22:41—45). Kui sinagi arutled Pühakirja põhjal nagu Jeesus seda tegi, saad aidata inimestel lugeda Jumala Sõna hoolsamini.

Kui kõneleja teeb teatavaks mingi piibliraamatu kirjutamise või mõne sündmuse aja, võiks ta kirjeldada ka sel ajal valitsenud tingimusi. Seeläbi mõistavad kuulajad selgemini selle raamatu või sündmuse tähtsust.

Räägitav võib muutuda õpetlikumaks tänu võrdlustele. Võiksid näiteks vastandada mingi üldlevinud vaate ja Piiblis avaldatu. Või siis võiksid kõrvutada kahte paralleelset piiblilugu. Kas neis on lahknevusi? Miks? Mida me neist õppida võime? Seda tehes võid anda oma kuulajatele värske vaatenurga käsitletava kohta.

Kui sulle on antud ülesandeks arutada mingit kristliku teenistuse külge, võiksid ettekande rikastamiseks alustada sellekohase ülevaatega. Arutle, mida on tarvis teha, miks seda on tarvis teha ning kuidas see seondub meie kui Jehoova tunnistajate üldeesmärkidega. Seejärel selgita, kus, millal ja kuidas seda tööd teha.

Kuidas toimida siis, kui sinu kõne eeldab mõningate ”Jumala sügavuste” käsitlemist? (1. Kor. 2:10.) Kui sa kõigepealt määratled ja selgitad selle ainevaldkonna võtmetegureid, siis saadakse üksikasjadest kergemini aru. Ja kui sa teed lõpuks materjalist lühiülevaate, võivad kuulajad tunda rahuldust, et nad on tõesti midagi õppinud.

Anna nõu kristliku elu kohta. Eriti saavad sinu kuulajad kasu sellest, kui sa aitad neil mõista, kuidas puudutab sinu kõnes sisalduv informatsioon nende elu. Ülesantud materjali kirjakohti uurides küsi endalt: ”Miks on see info talletatud Piiblisse meie päeviks?” (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11.) Mõtle sellele, millised on sinu kuulajate eluolud. Kaalu neid eluolusid Pühakirja nõuannete ja põhimõtete valguses. Põhinedes oma kõne arutlustes Pühakirjal, näita, kuidas see võib aidata inimesel selliste oludega targalt toime tulla. Hoidu üldsõnalisusest. Käsitle konkreetseid hoiakuid ja tegusid.

Esmalt rakenda kõnet ette valmistades ühte-kahte eeltoodud nõuannetest. Kogemuste lisandudes rakenda ka teisi nõuandeid. Aja jooksul võid näha, et kuulajad hakkavad sinu kõnesid huviga ootama, olles veendunud, et nad kuulevad midagi tõesti kasulikku.