KAS panevad mõned väljendid sind komistama, kui sa kuuldavalt loed? Või on sul kuulajate ees kõnega esinedes tihtilugu raskusi õigete sõnade leidmisega? Kui see on nii, siis on ehk sinu probleemiks soravuse puudumine. Soraval lugemisel ja kõnelemisel voolavad inimese sõnad ja mõtted sujuvalt, selgesti tajutava sundimatusega. See ei tähenda, et ta lakkamatult või kiirtempos või läbimõtlematult kõneleks. Tema kõne on meeldiv ja nauditav. Teokraatlikus teenistuskoolis pööratakse soravusele erilist tähelepanu.

Soravuse puudumine võib olla tingitud mitmetest teguritest. Ehk on sul tarvis pöörata mõnele neist tähelepanu? 1) Teistele ette lugedes võivad sind panna komistama mõned võõrad sõnad. 2) Liiga sagedased väiksed pausid võivad tingida katkendliku esitusviisi. 3) Probleem võib olla tingitud puudulikust ettevalmistusest. 4) Teiste ees kõneldes on soravuse puudumise sagedaseks põhjuseks see, et materjal pole seatud loogilisse järjestusse. 5) Piiratud sõnavara võib panna kõneleja õigeid sõnu otsides takerduma. 6) Soravus võib minna kaduma, kui rõhutatakse liiga paljusid sõnasid. 7) Probleem võib tuleneda viletsast grammatikareeglite tundmisest.

Kui sul jääb puudu soravusest, ei kõnni kuulajad kuningriigisaalist otseselt minema, küll aga võivad nende mõtted uitama minna. Tagajärjeks on see, et suur osa sinu jutust võib minna kaduma.

Teisest küljest peab olema hoolas, et jõulise ja soravana kavandatud kõne ei muutuks võimukaks, pannes publiku ehk koguni ebamugavust tundma. Kui teistsuguse kultuurilise taustaga inimesed peavad sinu kõnemaneeri taktituks või ebasiiraks, võib see nurjata kõne eesmärgi. Väärib märkimist, et kuigi apostel Paulus oli kogenud kõnemees, pöördus ta korintlaste poole ”nõtruses ja kartuses ja suures väristuses”, et mitte tarbetult endale tähelepanu tõmmata (1. Kor. 2:3).

Millest tuleb hoiduda. Paljudele inimestele on omane maneer teha kõneldes selliseid liigseid häälitsusi nagu ”ää” või ”mm”. Mõned alustavad tihtilugu oma mõtet näiteks sõnaga ”noh” või kubiseb nende kõne täitesõnadest ”nii(siis)”, ”nagu”, ”eks ole”, ”tead”, ”tähendab” vm. Võib-olla sa ei teagi, kui sageli sa sedalaadi väljendeid kasutad. Võiksid korraldada praktilise õppuse, mille käigus keegi sind kuulab ning kordab taolisi väljendeid iga kord, kui sa neid ütled. Tulemus võib sind üllatada.

Mõned inimesed teevad lugedes ja kõneldes arvukaid tagasipõikeid. See tähendab, nad alustavad lauset, siis aga katkestavad selle poole pealt ning kordavad mingit osa öeldust taas.

On ka neid, kes kõnelevad küllaltki tempokalt, kuid alustavad lauset ühe, lõpetavad aga teise mõttekäiguga. Ehkki sõnad voolavad vabalt, kahjustavad soravust ootamatud mõttepöörded.

Kuidas end parandada. Kui sul on tihtilugu raskusi õige sõna leidmisega, tuleb sul end tõsiselt pingutada, et laiendada oma sõnavara. Erilist tähelepanu pööra tundmatutele sõnadele ajakirjades ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning teistes väljaannetes, mida sa loed. Otsi need sõnaraamatust üles, selgita välja nende tähendus ning liida mõned neist oma sõnavarasse. Kui ühtki sõnaraamatut pole saada, palu abi kelleltki, kes seda keelt hästi kõneleb.

Paranemisele aitab kaasa ka see, kui regulaarselt harjutada kuuldavalt lugemist. Pööra tähelepanu rasketele sõnadele ning ütle neid kuuldavalt mitu korda.

Et soravalt lugeda, tuleb kindlasti mõista lause sõnaseoseid. Autori mõtete edasiandmiseks tuleb tavapäraselt lugeda sõnarühmasid. Pööra neile sõnarühmadele erilist tähelepanu. Märgi need ära, kui sellest abi on. Sinu eesmärgiks pole pelgalt sõnade korrektne lugemine, vaid ka selgete mõtete edasiandmine. Analüüsi järjest igat lauset, kuni oled uurinud läbi kogu lõigu. Tee endale selgeks mõttearendus. Siis harjuta kuuldavalt lugemist. Loe lõiku korduvalt, kuni suudad teha seda komistamata ning vales kohas pause pidamata. Seejärel võta käsile järgmine lõik.

Edasi tõsta lugemise tempot. Kui oled hakanud mõistma lause sõnaseoseid, suudad haarata korraga rohkem sõnu ning näha ette järgnevat. See aitab lugemise tõhususele tublisti kaasa.

Väärtuslikuks treeninguks võib olla võõra teksti regulaarne lugemine. Näiteks loe ilma eelneva ettevalmistuseta kuuldavalt päevateksti ja selle kommentaari; tee seda regulaarselt. Tee endale harjumuseks haarata pilguga tervikmõtteid väljendavaid sõnarühmasid, mitte ainult üht sõna korraga.

Et vestlus oleks sorav, tuleb enne mõelda kui öelda. Juuruta seda oma igapäevaellu. Tee endale selgeks, milliseid mõtteid sa tahad edasi anda ning millises järjekorras kavatsed neid esitada; siis alles hakka kõnelema. Ära kiirusta. Püüa väljendada tervikmõtet, ilma et peatuksid või mõtte katkestaksid ja teisele mõttele üle läheksid. Abi võiks olla lühikeste, lihtsate lausete kasutamisest.

Kui sa tead täpselt, mida tahad öelda, peaksid ka sõnad tulema kuuldavale endastmõistetavalt. Üldiselt pole tarvis valida konkreetseid sõnu, mida kasutada. Harjutamiseks oleks sul hea lihtsalt veenduda selles, et mõte on sulle täiesti selge, ning alles kõneldes mõelda sõnadele. Kui sa seda teed ning keskendud mõttele, aga mitte öeldavatele sõnadele, tulevad ka sõnad enam-vähem automaatselt, nii et saad oma mõtteid väljendada nõnda, nagu süda tunneb. Ent sinu jutt võib takerduda niipea, kui sa hakkad mõtlema sõnadele, aga mitte mõtetele. Tänu harjutamisele võid tublisti arendada soravust, mõjusa kõnelemise ja lugemise tähtsat omadust.

Kui Moosesele tehti ülesandeks esindada Jehoovat Iisraeli rahva ja Egiptuse vaarao ees, tundis ta, et pole selleks võimeline. Miks? Ta ei olnud hiilgav kõnemees — ehk oli tal mingi kõnepuue (2. Moos. 4:10; 6:12). Mooses palus end sellest kohustusest vabastada, ent Jumal ei nõustunud sellega. Jehoova andis küll Moosesele Aaroni kui eestkõneleja kaasa, ent aitas ka Moosesel endal kõnelda. Mooses rääkiski korduvalt ja mõjusalt nii üksikisikute, väikeste gruppide kui ka terve rahva ees (5. Moos. 1:1—3; 5:1; 29:1; 31:1, 2, 30; 33:1). Kui annad Jehoovale lootes hoolsalt oma osa, võid ka sina tuua oma kõnega Jumalale au.

OLULINE on, et kõnes oleksid pausid õigel kohal. See kehtib nii ettekannet tehes kui ka üksikisikuga kõneldes. Ilma sobivate pausideta jutt võib kõlada selgete mõtteväljenduste asemel sõnamulinana. Kohased pausid annavad sinu kõnele arusaadavuse. Neid saab kasutada ka selleks, et peamised mõtted kuulajatele kauaks meelde jääksid.

Kuidas teha kindlaks, millal peaks pausi tegema? Kui pikad peaksid pausid olema?

Paus kirjavahemärgi tähisena. Kirjavahemärgid on kujunenud kirjasõna oluliseks osaks. Need võivad tähistada jutustava, hüüd- või küsilause lõppu. Mõnes keeles eraldatakse nendega tsitaate. On kirjavahemärke, mis osutavad lauseosa seosele teiste lauseosadega. Kui inimene teksti loeb, näeb ta ka kirjavahemärke. Ent teistele ette lugedes tuleb tal anda oma häälega edasi kõike seda, mida tekstis esinevad kirjavahemärgid tähistavad. (Üksikasju selle kohta võib leida 1. õppetunnist ”Korrektne lugemisviis”.) Kui pause ei tehta kirjavahemärkide kohaselt, võib kuulajatel olla loetust raske aru saada või läheb neil teksti mõte koguni kaduma.

Lisaks kirjavahemärkidele määrab pauside kohasuse ka lauses väljendatud mõtete laad. Üks kuulus muusik lausus kord: ”On palju pianiste, kes ei mängi noote sugugi halvemini kui mina. Kunst seisneb hoopis nootidevaheliste pauside pidamises.” Seesama kehtib kõnelemisel. Kohaste pauside kasutamine teeb hästi ette valmistatud materjali veelgi nauditavamaks ja mõtestatumaks.

Valmistudes teistele ette lugema, võib olla abiks loetavasse trükiteksti märkide tegemine. Tõmba väike vertikaalkriips sinna, kus tuleks teha lühike paus — võib-olla vaid väike viivitus. Pikema pausi puhul kasuta kahte kõrvutist vertikaalkriipsu. Kui leiad, et mingi lausung tekitab sulle probleeme ning sa teed korduvalt vales kohas pausi, ühenda pliiatsijoonega kõik raskesse fraasi kuuluvad sõnad. Seejärel loe see fraas algusest lõpuni läbi. Nõnda toimivad paljud kogenud kõnemehed.

Pauside tegemine igapäevakõnes ei ole üldiselt probleemiks, sest sa ju tead, milliseid mõtteid sa tahad edasi anda. Ent kui sul on sõltumata sellest, kas mõte seda eeldab või mitte, maneeriks teha kindlate ajavahemike tagant pause, jääb sinu jutus puudu jõulisusest ja selgusest. Kasulikke nõuandeid tuuakse 4. õppetunnis ”Sorav esitusviis”.

Paus ühelt mõttelt teisele siirdumisel. Kui lähed ühelt peamiselt mõttelt teisele üle, võib paus võimaldada kuulajatel öeldu üle rahulikult järele mõelda, kohaneda, suunamuutust tunnetada ning järgmist esitatavat mõtet paremini haarata. Ühelt mõttelt teisele siirdumisel on paus sama tähtis kui auto kiiruse mahavõtmine enne teisele tänavale keeramist.

Üheks põhjuseks, miks mõned kõnelejad rutuga ja pausi tegemata ühelt mõttelt teisele suunduvad, on see, et nad üritavad käsitleda liiga palju materjali. Mõnedel peegeldub see harjumus igapäevakõnes. Võib-olla räägivad kõik ümbruskonnas samamoodi. Ent nõnda pole võimalik mõjusalt õpetada. Kui sul on öelda midagi, mis väärib kuulamist ja meeldejätmist, siis varu piisavalt aega selleks, et mõte selgelt esile tuleks. Tuleb arvestada sellega, et pausidel on kõne mõtete arusaadaval edastamisel oluline koht.

Kui esitad oma kõne konspekti põhjal, peaks materjal olema süstematiseeritud nõnda, et on täiesti selge, kus tuleb teha peamiste punktide vahelised pausid. Kui sul tuleb lugeda ette käsikirjast, märgi ära kohad, kus toimub üleminek ühelt peamiselt punktilt teisele.

Mõttepööret toonitavad pausid on tavaliselt pikemad kui kirjavahemärke tähistavad pausid — ometi mitte nii pikad, et esitus loiuks muutuks. Kui need pausid on liiga pikad, loovad need mulje, et sa oled kõne halvasti ette valmistanud ning üritad mõelda välja, mida järgmisena öelda.

Paus rõhutamiseks. Rõhutamiseks peetud paus on tavaliselt pingepaus, mis tähendab, et see kas eelneb või järgneb jõulisele väitele või küsimusele. Sedalaadi paus annab kuulajaile võimaluse äsjaöeldu üle järele mõelda või paneb nad ootama, millest kõneldakse edasi. Need on erisugused pausid. Otsusta, millist meetodit oleks kohane rakendada. Ent ära unusta, et rõhutavad pausid tuleks jätta vaid tõepoolest oluliste lausungite jaoks. Vastasel korral läheb nende väärtus kaduma.

Kui Jeesus luges Naatsareti sünagoogis kuuldavalt Pühakirja, kasutas ta mõjusalt sedalaadi pausi. Kõigepealt luges ta prohvet Jesaja kirjarullist, milleks ta on läkitatud. Kuid enne selle täideminekule viitamist keeras ta kirjarulli kokku, andis selle kojasulasele tagasi ja istus maha. Kui siis kõikide silmad kogudusekojas olid sihitud tema peale, lausus ta: ”Täna on see kiri täide läinud teie kuuldes!” (Luuka 4:16—21).

Olukorrast tingitud paus. Mõnikord tuleb kõnes teha paus ka vahelesegamise tõttu. Olles põlluteenistuses, võib vestlust korterivaldajaga katkestada näiteks mööduva sõiduki müra või lapse nutt. Kokkutulekupaigas, kus häiring pole eriti tõsine, saad sa ehk lihtsalt valjemal häälel jätkata. Kui aga häiring on intensiivne ja kestab pikemat aega, tuleb sul pidada pausi, sest kuulajad ei kuule nagunii midagi. Seepärast kasuta pause tõhusalt, nõnda et kuulajad saaksid täit kasu kõigest sellest heast, mis sa neile kõnelda tahad.

Paus, mis võimaldab kuulajatel öeldule reageerida. Kuigi sa ehk ei esita kõnet, milles kuulajad otseselt osaleksid, on siiski oluline lasta kuulajatel öeldule reageerida vaikselt mõttes. Kui esitada kuulajaid mõtlema panevaid küsimusi, tegemata piisavalt pikki pause, kaotavad küsimused suure osa oma väärtusest.

Muidugi on pauside pidamine tähtis nii puldist kõneldes kui ka inimestele tunnistust andes. Tundub, et mõned inimesed ei teegi pause. Kui see on sinu probleem, siis tee usinaid pingutusi selle kõneomaduse arendamiseks. Nõnda saad paremini teistega lävida ning olla põlluteenistuses tõhusam. Paus on tegelikult vaikusehetk, ning paika peab ütlus, et vaikimine katkestab, rõhutab, äratab tähelepanu ning paneb kõrvu teritama.

Tavavestlus sisaldab kahepoolset mõttevahetust. Kui sa kuulad inimesi ja ilmutad öeldu vastu huvi, kuulavad nad sind meelsamini. See eeldab, et sa pead piisavalt pikki pause, võimaldamaks neil end väljendada.

Üldiselt saab põlluteenistuses olles anda tõhusamat tunnistust siis, kui teha seda vestluse vormis. Paljud tunnistajad leiavad olevat kasuliku pärast tervituste vahetamist tutvustada oma vestlusainet ning tõstatada seejärel üks küsimus. Nad teevad pausi, et anda korterivaldajale võimalus vastata, seejärel aga avaldavad tema öeldule tunnustust. Nad võivad arutelu käigus pakkuda korterivaldajale korduvalt võimalusi oma arvamust avaldada. Nad teavad, et tavaliselt saavad nad inimest paremini aidata, kui neile on teada tema seisukohad arutletava aine kohta (Õpet. 20:5).

Sugugi mitte igaüks ei vasta küsimustele soovitud viisil. Ent see ei takistanud Jeesusel peatumast nii kaua, et ka vastastel oleks võimalus kõnelda (Mark. 3:1—5). Kui võimaldada inimesel rääkida, ergutab see teda mõtlema, nii et see võib panna teda väljendama seda, mis on tema südames. On ju meie teenistustöö üks eesmärke jõuda inimeste südameni, esitades neile Jumala Sõnast sõlmküsimusi, mille alusel neil tuleb oma otsuseid langetada (Heebr. 4:12).

Kohaste pauside pidamine teenistustööl olles on tõeline kunst. Mõjusalt pause kasutades saab mõtteid selgemini edasi anda, mistõttu need jäävad üldiselt ka püsivamalt meelde.

ET MÕTTEID kõneldes või kuuldavalt lugedes selgelt edasi anda, on lisaks iga sõna korrektsele väljaütlemisele tähtis võtmesõnu ja mõtet kandvaid väljendeid ka rõhutada.

Õige mõtterõhk ei ole pelgalt üksikute või ka mitmete sõnade tugevam rõhutamine. Tuleb rõhutada kohaseid sõnu. Kui rõhk pole õigetel sõnadel, ei pruugi kuulajad öeldu mõttest aru saada, mistõttu nende mõtted võivad uitama minna. Kuigi tegemist võib olla sisuka ainega, võib puudulike mõtterõhkudega ettekandel jääda vajaka kuulajaid tegudele ajendavast mõjususest.

Täiendava rõhutamise edasi andmiseks on mitmesuguseid viise, mida sageli kasutatakse ka kombineeritult: suurem hääle tugevus, rohkem jõulisust või tunderikkust, aeglane ja väljapeetud väljendusviis, paus kas enne või pärast väljendust (või mõlemal pool), žestid ja näoilme. Mõnes keeles saab rõhutamist anda edasi ka madalama või kõrgema hääletooniga. Sobivaimat meetodit valides arvesta materjali ja olukorraga.

Kui otsustad, mida rõhutada, mõtle järgnevale. 1) Igas lauses määrab nii ülejäänud lause kui ka kaastekst sõnad, mida täiendavalt rõhutada. 2) Mõtterõhku võib kasutada uue mõtte alguse rõhutamiseks, olgu siis tegemist kas peamise mõttega või lihtsalt muutusega arutluskäigus. Ka võib sellega juhtida tähelepanu mõttekäigu lõpetamisele. 3) Mõtterõhu abil võib kõneleja näidata, mida tema asjast arvab. 4) Õige mõtterõhu abil saab ka rõhutada kõne peamisi punkte.

Et kõneleja või ettelugeja saaks mõtterõhku sel kombel kasutada, peab ta oma ainet hästi mõistma ning olema tõsiselt huvitatud sellest, et kuulajad selle omandaksid. Nehemja 8:8 ütleb Esra päevil antud õpetuse kohta: ”Nad lugesid raamatut, Jumala käsuõpetust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.” Kahtlemata mõistsid need, kes tol korral Jumala Seadust lugesid ja selgitasid, kui tähtis on aidata kuulajatel loetava mõtet mõista, seda meeles pidada ning ellu rakendada.

Mis võib põhjustada raskusi. Oma tavalises, igapäevases keelepruugis suudab enamik inimesi oma mõtteid selgelt edasi anda. Ent kui nad loevad kellegi teise kirjapandut, polegi ehk nii kerge otsustada, milliseid sõnu või väljendeid rõhutada. Võtmeks on aine täielik mõistmine. See eeldab kirjapandu hoolikat uurimist. Niisiis, kui sul palutakse koguduse koosolekul midagi ette lugeda, peaksid sa selleks hoolikalt valmistuma.

Mõned inimesed kasutavad mõtterõhu asemel niinimetatud perioodilist rõhku. Nad rõhutavad sõnu üsna kindlate ajavahemike tagant, olgu siis selline rõhutamine vajalik või mitte. Mõned aga rõhutavad abi- ja sidesõnu. Kui rõhutamine ei taga mõtteselgust, võib sellest kergesti kujuneda häiriv maneer.

Mõned kõnelejad tõstavad mõtte rõhutamiseks häält sedavõrd, et kuulajad tajuvad seda tõrelemisena. Vaevalt et see annab häid tulemusi. Kui mõtterõhud pole loomulikud, võib jääda mulje, et kõneleja suhtub oma kuulajaskonda üleolevalt. Kas poleks palju parem pöörduda nende poole armastusega ning aidata neil mõista, et see, mida kõneldakse, põhineb Pühakirjal ja on mõistlik.

Kuidas end parandada. Tihtilugu inimene ei teagi, et tal on mõtterõhkudega raskusi. Ehk oleks tarvis, et keegi teine sellele tema tähelepanu juhiks. Kooli ülevaataja aitab sind, kui sul on tarvis end selles vallas parandada. Lisaks küsi julgesti abi mõnelt healt kõnemehelt. Palu, et ta tähelepanelikult kuulaks, kuidas sa loed ja kõneled, ning annaks seejärel soovitusi paranemiseks.

Sinu nõuandja soovitab sul ehk algul kasutada harjutamiseks mõnda ”Vahitorni” artiklit. Kindlasti käsib ta sul analüüsida igat lauset eraldi, otsustamaks, milliseid sõnu või väljendeid on vaja rõhutada, et kergendada kuulajail lause mõistmist. Ta võib sulle tuletada meelde, et erilist tähelepanu tuleb pöörata mõnedele kursiivkirjas sõnadele. Ära unusta, et lauses on sõnad vastastikuses seoses. Sageli tuleks rõhutada sõnarühma, mitte ainult üksikut sõna. Mõnes keeles võidakse soovitada õpilastel panna hoolsamini tähele õigele mõtterõhule viitavaid diakriitilisi märke.

Edasi võib sinu nõuandja soovitada sul rõhutamise õppimisel panna tähele lauset ümbritsevat teksti. Milline on kogu lõiku läbiv keskne mõte? Kuidas see võiks mõjutada seda, mida igas lauses rõhutada? Vaata artikli pealkirja ja rasvases kirjas alapealkirja, mille alla sinu materjal kuulub. Kuidas need mõjutavad seda, milliseid väljendeid sa otsustad rõhutada? Kaaluda tuleb kõiki neid tegureid. Ent vaata, et sa ei rõhuta tugevalt liiga paljusid sõnu.

Samuti võib sinu nõuandja soovitada sul mõtterõhu kasutamisel juhinduda arutluskäigust — olgu siis tegemist vabakõne või ettelugemisega. Sa pead teadma, kus arutluskäik lõpeb või kus ettekanne siirdub ühelt tähtsalt mõttelt teisele. Kuulajad hindavad seda, kui sa juhid oma kõnelemisviisiga nende tähelepanu sellistele kohtadele. Seda saaks teha, rõhutades selliseid sõnu nagu kõigepealt, edasi, lõpuks, seega ja järelikult.

Nõuandja juhib sinu tähelepanu ka mõtetele, millele tahad anda erilise tunderikkuse. Seda tehes võiksid rõhutada selliseid sõnu nagu väga, täiesti, mitte mingil juhul, mõeldamatu, oluline ja alati. Sel kombel saad mõjutada kuulajate arvamust öeldu kohta. Lähemalt räägitakse sellest õppetunnis 11 ”Tundesoojus ja tunderikkus”.

Et saaksid mõtterõhku paremini kasutada, soovitatakse sul hoida hoolega meeles ka peamisi punkte, mida sa tahad kuulajate mõistusesse talletada. Ettelugemise seisukohalt käsitletakse seda lähemalt õppetunnis 7 ”Peamised mõtted on rõhutatud”, kõnelemise seisukohalt aga õppetunnis 37 ”Peamised punktid on tõstetud esile”.

Põlluteenistuses olles saad selles osas paraneda, kui pöörad erilist tähelepanu sellele, kuidas lugeda ette kirjakohti. Võta harjumuseks endalt küsida: ”Miks ma selle teksti ette loen?” Alati ei piisa sellest, kui õpetaja lihtsalt sõnad selgesti välja ütleb. Ehk ei piisa isegi sellest, kui teksti tunderikkusega lugeda. Inimese küsimusele vastates või talle mingit põhitõde õpetades on kasulik rõhutada neid kirjakoha sõnu või väljendeid, mis arutlusainet toetavad. Vastasel korral ei pruugi inimene, kellele ette loetakse, asja tuuma taibata.

Kuna mõtterõhuga antakse konkreetsetele sõnadele ja väljenditele lisarõhk, võib kogenematu kõneleja kalduda ütlema neid sõnu ja väljendeid liiga raiuvalt. Tulemus on selline nagu siis, kui inimene alles alustab pillil nootide mängimisega. Kuid tänu edasisele harjutamisele hakkavad üksikud ”noodid” sulama kokku kauniks ja väljendusrikkaks ”muusikaks”.

Kui oled saanud selgeks mõningad põhitõed, saad hakata ammutama kasu vilunud kõnemeeste jälgimisest. Peagi hakkad sa mõistma, mida kõike võib saavutada eri tugevusega rõhkude abil. Lisaks mõistad sa, et öeldava mõtte selgekstegemiseks on hea kasutada mitmesugust rõhutamist. Õppides kasutama õiget mõtterõhku, võid sa palju mõjusamalt ette lugeda ja kõnelda.

Mõtterõhu õppimisel ära piirdu vaid hädavajalikuga. Et võiksid kõnelda mõjusalt, jätka mõtterõhu kallal töötamist, kuni valdad seda meisterlikult ning suudad kasutada nõnda, et see kõlab teiste kõrvus loomulikuna.

TUBLI ettelugeja näeb enamat kui vaid üksikut lauset või lõiku, milles see lause on. Lugedes on tal meeles kogu esitatavat materjali läbivad peamised mõtted. See määrab tema rõhuasetuse.

Kui seda ei tehta, pole ettekandes ühtki haripunkti. Miski ei tule kõige muu seast selgelt esile. Kui ettekanne on läbi, võib olla raskusi ainsagi väljapaistva mõtte meenutamisega.

Tihti saab Piiblisse kirjapandut palju mõjusamalt lugeda, kui pöörata piisavalt tähelepanu peamiste mõtete rõhutamisele. Kodusel piibliuurimisel või koguduse koosolekul saab sel kombel rõhutades lisada loetavale lõigule mõjusust. Eriti oluline on see näiteks konvendil käsikirjalist kõnet esitades.

Kuidas seda teha. Koolis võidakse sulle teha ülesandeks lugeda ette mingi piibliosa. Mida tuleks rõhutada? Kui lugemisaines käsitletakse mingit keskset mõtet või olulist sündmust, oleks kohane seda esile tõsta.

Sinu kuulajad saavad kasu siis, kui sa loed hästi, olgu sinu lugemisosa kas luule- või proosavormis, õpetussõna või jutustus (2. Tim. 3:16, 17). Seda tehes tuleb sul arvestada nii loetavate lõikude kui ka kuulajatega.

Millised on rõhutamisele kuuluvad peamised mõtted väljaandes, mida sul tuleb lugeda ette kas piibliuurimisel või koguduse koosolekul? Peamisteks mõteteks võid pidada vastuseid uurimisosa küsimustele. Lisaks rõhuta mõtteid, mis seonduvad materjali rasvases trükis alapealkirjadega.

Ei ole hea teha endale harjumuseks kasutada koguduses esitatavate kõnede puhul käsikirja. Kuid mõnikord on konvendikõned käsikirjalised, nõnda et kõigil konventidel esitatakse samasid mõtteid ühtmoodi. Sellises käsikirjas toodud peamiste mõtete rõhutamiseks tuleb kõnelejal kõigepealt materjali hoolega analüüsida. Mis on selle peamised mõtted? Ta peaks suutma neid ära tunda. Peamised punktid pole lihtsalt mõtted, mis tema arvates huvi pakuvad. Nendeks on materjali võtmemõtted, mille ümber jutt käib. Mõnikord juhatab käsikirjas toodud jutustuse või tõestusliini sisse mingi lühike lause, mis võtab kokku peamise mõtte. Sagedamini aga järgneb jõuline lausung mõtet toetava tõestusmaterjali esitamisele. Teinud sellised võtmemõtted kindlaks, võiks kõneleja need oma käsikirjas ära märkida. Neid on tavaliselt vaid mõned, arvatavasti mitte rohkem kui neli või viis. Edasi tuleb tal harjutada ettelugemist, nõnda et kuulajad võivad need mõtted hõlpsasti ära tunda. Need on kõne haripunktid. Kui kasutada materjali esitades kohast rõhutamist, on palju tõenäolisem, et peamised punktid jäävad kuulajaile meelde. See peakski olema kõneleja eesmärk.

Selleks et kuulajatel oleks kergem peamisi punkte ära tunda, on kõneleja käsutuses mitmesuguseid rõhutamise mooduseid. Ta võiks suurendada entusiasmi, muuta tempot, lisada tunderikkust, teha kohaseid žeste ja nii edasi.