baibil aalaiyē maatrum sakthi padaitthadhu
“kutracheyalum pana aasaiyum enakku vēdhanaiyaidhaan kodutthadhu”
pirandha varusham: 1974
pirandha idam: albēniyaa
ennai patri: thirudan, bōdhaipporul virkiravan, siraikkaidhi
en kadandha kaalam
albēniyaa naattin thalainagaramaana tiraanē endra idatthil ōr ēlai kudumbatthil naan pirandhēn. ennudaiya appaa romba nērmaiyaanavar. engalai nandraaga gavanitthukkolvadharkaaga romba nēram vēlai seidhaar. aanaalum engaludaiya vaalkkaiyai ōttuvadharkē naangal padaadhapaadupada vēndiyirundhadhu. naan chinna paiyanaaga irundhapōdhē naangal ēlaiyaaga irundhadhai ninaitthu romba varutthappattēn. ēnendraal, niraiya samayangalil enakku pōttukkolla shū irukkaadhu, pōdhumaana saappaadum irukkaadhu.
en kudumbatthukku eppadiyaavadhu udhavi seiya vēndum endru ninaitthēn. adhanaal, chinna vayadhilēyē thiruda aarambitthēn. sīkkiratthil naan pōlīsidam maattikkondēn. adhanaal, 1988-il enakku 14 vayadhu irundhapōdhu ennudaiya appaa ennai siruvar sīrthiruttha palliyil sērtthaar. irandu varushangal naan angē irundhēn. appōdhu velding seiyum vēlaiyai katrukkondēn. angirundhu veliyē vandhapōdhu nērmaiyaaga vaala vēndum endru ninaitthēn. aanaal, enakku vēlai kidaikkavillai. albēniyaavil arasiyal prachinaigal irundhadhaal niraiya pērukku vēlai illaamal irundhadhu. evvalavu thēdiyum vēlai kidaikkaadhadhaal marubadiyum naan ennudaiya palaiya nanbargalōdu sērndhu thiruda aarambitthēn. sīkkiratthil ennaiyum ennudaiya nanbargalaiyum pōlīs piditthuvittadhu. mūndru varushangal naangal siraiyil irundhōm.
naan siraiyilirundhu vandha piragum kutracheyalgalai seidhu kondē irundhēn. albēniyaa naattin porulaadhaara nilaimai mōsamaaga irundhadhaal andha naadu muluvadhum kulappatthil irundhadhu. indha sūlnilaiyai payanpadutthi, sattavirōdhamaana seyalgalai seidhu niraiya panam sambaadhitthēn. orumurai thuppaakkiyai kaatti naangal kollaiyaditthōm. appōdhu ennudaiya nanbargal irandu pērai pōlīs kaidhu seidhadhu. adhanaal, ennaiyum kaidhu seidhuviduvaargalō, romba naatkal siraiyil adaitthuviduvaargalō endru bayandhu vēroru naattukku ōdi pōnēn. pinbu, naan yūlindaa endra pennai kalyaanam seidhu kondēn. engalukku oru kutti paiyan pirandhaan.
piragu, naangal ingilaandhukku pōnōm. ennudaiya manaiviyōdum maganōdum sērndhu oru pudhu vaalkkaiyai aarambikka vēndum enbadhudhaan ennudaiya kuriyaaga irundhadhu. aanaal, ennudaiya palaiya palakkavalakkangal enakkul ūrippōyirundhadhaal adhai viduvadhu enakku pōraattamaaga irundhadhu. adhanaal, naan marubadiyum kutracheyalgalai seiya aarambitthēn. indhamurai bōdhaipporulgalai vitrēn. adhanaal, kai niraiya panam sambaadhitthēn.
naan bōdhaipporulgal virpadhai patri yūlindaa enna ninaitthaal theriyumaa? adhai avalē ungalidam solvaal: “naan albēniyaala valandhadhaala ēlaiyaa irundhēn. naan vasadhiyaa vaalradhukku edhai vēnumnaalum seiyalaamnu ninaichēn. panam irundhaadhaan sandhōshamaa vaala mudiyumnu ninaichēn. adhanaala panam sambaadhikka en kanavar enna senjaalum, poi sonnaalum thirudunaalum bōdhaipporul vitthaalum naan avarukku mulu aadharavu kodutthēn.”
“poi sonnaalum thirudunaalum bōdhaipporul vitthaalum naan avarukku mulu aadharavu kodutthēn.”—yūlindaa
piragu, 2002-il engaludaiya vaalkkaiyē thalaikīlaaga maariyadhu. naangal kanda kanavu, panatthai sērppadharkaaga pōtta thittam ellaamē mannōdu mannaagivittadhu. naan periya alavil bōdhaipporulgalai kadatthumpōdhu pōlīs ennai piditthuvittadhu. marubadiyum naan siraikku sendrēn.
baibil en vaalkkaiyaiyē maatthiduchu
naan baibilai patri therindhukolla aarambippadharku munbē adhu en vaalkkaiyai maatra aarambitthadhu. 2000-il yūlindaa yegōvaavin saatchigalōdu sērndhu baibil padippu padikka aarambitthaal. baibilai patri padippadhil enakku aarvamē illai. ‘adhellaam suttha bōr’ endru ninaitthēn. aanaal, yūlindaavukku adhu romba piditthirundhadhu. yūlindaa ippadi solgiraar: “naan kadavulbakthiyulla oru kudumbatthula valandhēn. adhanaala enakku baibilai pidikkum, adhai naan uyarvaa madhikkirēn. baibilla enna irukkudhunu therinjukka enakku romba aasai. yegōvaavin saatchigal baibilai patthi sollikkodutthappa adhu enakku romba pudichirundhadhu. baibilla irukkura niraiya vishayangala ennaala nallaa purinjukka mudinjudhu. ennōda vaalkkaila sila maatrangala seiradhukku adhu romba udhaviyaa irundhuchu. aanaalum panattha patthi ennōda kannōttam konjamkūda maarala. ennōda kanavar siraikku pōnadhukku appuramdhaan enakku andha vishayam puriyavē aarambichudhu. panattha patthi baibil solradhu unmai. panam panamnu adhu pinnaalayē ōdunōm. aanaa, adhu engalukku sandhōshattha kodukkavē illa. kadavul solradha kēttu ennōda vaalkkaiya mulusaa maatthikkanumnu naan appadhaan purinjukittēn.”
2004-il naan siraiyilirundhu veliyē vandhēn. marubadiyum bōdhaipporul virpanaiyil iranga vēndum endru ninaitthēn. aanaal, indhamurai yūlindaavin yōsikkum vidham maariyirundhadhu. aval sonna vishayam ennudaiya vaalkkaiyaiyē maatrikkolla udhaviyaaga irundhadhu. “enakku inimē unga panam vēnaam. enakku ennōda kanavar thirumba vēnum, en kulandhaingalukku appaa vēnum, nīnga enga kūdavē irukkanum” endru sonnaal. aval appadi solvaal endru naan konjamkūda ninaikkavillai. aanaal, aval sonnadhu unmaidhaan. naan en kudumbatthai vittu pala varushangal dhūramaaga irundhuvittēn. kurukku valiyil panam sambaadhippadharkaaga naan seidha ellaa vishayangalum evvalavu prachinaigalai konduvandhadhu endru naan yōsitthēn. adhanaal, ennai maatrikkolla vēndum endru ninaitthēn. palaiya nanbargalōdu palaguvadhaiyē nirutthivittēn.
piragu, naan ennudaiya manaiviyōdum irandu magangalōdum yegōvaavin saatchigaludaiya kūttatthukku pōnēn. angirundha ellaarum nērmaiyaanavargalaaga irundhaargal, anbaaga palaginaargal. idhu ennudaiya manadhai thottadhu. adhanaal, naan baibil padippukku otthukkondēn.
niraiya panam irundhaal sandhōshamaaga irukka mudiyum endru naan ninaitthēn
“pana aasai ellaa vidhamaana thīmaikkum vēraaga irukkiradhu; silar indha aasaiyai valartthukkondu, . . . palavidhamaana vēdhanaigalaal thangal udal muluvadhum kutthikkondirukkiraargal” endra vasanatthai naan baibililirundhu paditthēn. (1 thīmōtthēyu 6:9, 10) indha vasanam evvalavu unmai enbadhai ennudaiya anubavatthilirundhē therindhukondēn. ennudaiya palaiya vaalkkaiyil naan seidha thavarugalaal ērpatta prachinaigalaiyum adhanaal enakkum ennudaiya kudumbatthukku vandha valigalaiyum yōsitthu paartthapōdhu, ‘ēndaa idhellaam pannēn’ endru ninaitthu romba varutthappattēn. (galaatthiyar 6:7) yegōvaavum avarudaiya magan yēsu kristhuvum nammēl vaitthirukkum anbai patri therindhukondapōdhu, naan ennudaiya subaavatthai maatrikolla aarambitthēn. ennai patri kuraivaaga yōsitthēn. matravargalai patri adhigamaaga yōsikka aarambitthēn. adhanaal, ennudaiya kudumbatthōdum niraiya nēram selavida mudindhadhu.
enakku kidaicha palan
“pana aasaiyillaamal vaalungal. ulladhai vaitthu thirupthiyōdu irungal” endra baibil aalōsanaiyai kadaippiditthadhu enakku niraiya nanmaigalai kodutthadhu. (ebireyar 13:5) ippōdhu naan mananimmadhiyōdu irukkirēn; sutthamaana manasaatchiyōdu irukkirēn. indha maadhiri sandhōshatthai naan idharku munbu anubavitthadhē kidaiyaadhu. ippōdhu ennudaiya thirumana bandham balamaagiyirukkiradhu. kudumbamaaga naangal ellaarum nerukkamaaga iruppadhu pōl unarugirōm.
niraiya panam irundhaal sandhōshamaaga irukka mudiyum endru naan ninaitthēn. aanaal, kutracheyalum pana aasaiyum enakku evvalavu vēdhanaiyai kodutthadhu enbadhai naan ippōdhu thelivaaga purindhukondēn. ippōdhu engalidam niraiya kaasu panam illaidhaan. aanaal, engalidam miga periya sotthu irukkiradhu. adhudhaan yegōvaavōdu engalukku irukkum natpu. kudumbamaaga yegōvaavai ondrusērndhu vananguvadhaal naangal ippōdhu romba sandhōshamaaga irukkirōm.
yegōvaavin saatchigaludaiya maanaattil naanum en kudumbamum