vyaalan, jūlai 17
unmaiyaana nanban ellaa samayatthilum anbu kaattugiraan. kashta kaalangalil udhavuvadharkaaga pirandha sagōdharanaaga irukkiraan.—nīdhi. 17:17.
yēsuvin ammaa mariyaalukku kandippaaga balam thēvaippattirukkum. appōdhu avarukku kalyaanam aagavillai. aanaal, avar garppamaavaar endru dhēvathūdhar sonnaar. pillaigalai valarppadhil anubavamē illaadha oru pen, mēsiyaavaaga aagappōgira kulandhaiyai valarkka vēndiyirundhadhu. adhōdu, thaan garppamaaga irukkum vishayatthai kalyaanam seidhukollappōgum yōsēppidam solla vēndiyirundhadhu. idhellaam avarukku evvalavu kashtamaaga irundhirukkum! (lū. 1:26-33) mariyaalukku eppadi balam kidaitthadhu? avar matravargaludaiya udhaviyai edutthukkondaar. udhaaranatthukku, indha niyamippai patri innum niraiya thagavalgalai solla solli gaabiriyēlidam kēttaar. (lū. 1:34) adhumattumalla, sīkkiratthilēyē thannudaiya sondhakkaara pen elisabetthai paarppadharkaaga ‘malaippagudhiyil irundha yūdhaavukku’ pōnaar. elisabeth mariyaalai paaraattinaar. mariyaalukku pirakkappōgum kulandhaiyai patri oru thīrkkadharisanatthai solla elisapetthai yegōvaa thūndinaar. (lū. 1:39-45) adhai kēttapōdhu mariyaalukku romba urchaagamaaga irundhirukkum. ēnendraal, yegōvaa “thannudaiya kaigalaal vallamaiyaana seyalgalai seidhirukkiraar” endru mariyaal sonnaar. (lū. 1:46-51) gaabiriyēlaiyum elisapetthaiyum payanpadutthi yegōvaa mariyaalukku balam thandhaar. w23.10 14-15 ¶10-12
velli, jūlai 18
raajaakkalaagavum, thannudaiya kadavulum thagappanumaanavarukku sēvai seigira gurumaargalaagavum nammai niyamitthaar.—veli. 1:6.
sila kristhavargal kadavuludaiya sakthiyaal abishēgam seiyappattirukkiraargal. avargalukkum yegōvaavukkum idaiyē oru visēsha uravu irukkiradhu. indha 1,44,000 pēr paralōgatthil yēsuvōdu sērndhu gurumaargalaaga sēvai seivaargal. (veli. 14:1) ivargal būmiyil irukkumpōdhē, kadavuludaiya sakthiyaal abishēgam seiyappattu kadavuludaiya magangalaaga iruppadhai parisuttha arai kurikkiradhu. (rō. 8:15-17) magaa parisuttha arai, paralōgatthai, adhaavadhu yegōvaa irukkum idatthai, kurikkiradhu. parisuttha araikkum magaa parisuttha araikkum idaiyil irundha ‘thiraichīlai’ yēsuvin manidha udalai kurikkiradhu. yēsu manidharaaga irundhapōdhu, aanmīga aalayatthin maaberum thalaimai guruvaaga paralōgatthukkul avaraal pōga mudiyavillai. andha udalai thyaagam seidhu uyirttheluppappatta piragu, avaraal paralōgatthukkul, adhaavadhu aanmīga aalayatthin magaa parisuttha araikkul, pōga mudindhadhu. avar paralōgatthukku pōna piragu, abishēgam seiyappatta matravargalum paralōgatthukku pōvadharkaana valiyai thirandhuvaitthaar. ivargalum paralōgatthukkul pōga vēndumendraal, yēsuvai pōlavē thangaludaiya manidha udalai vittuvittudhaan pōga vēndum.—ebi. 10:19, 20; 1 ko. 15:50. w23.10 28 ¶13
sani, jūlai 19
‘gidhiyōn patri sollikkondē pōnaal enakku nēram pōdhaadhu.’—ebi. 11:32.
eppiraayīm kōtthiratthai sērndhavargal thannai kurai sonnapōdhu gidhiyōn erindhuvilaamal nidhaanamaaga badhil sonnaar. (nyaa. 8:1-3) avargal edharkaaga kurai solgiraargal enbadhai porumaiyaaga kētpadhan mūlam manatthaalmaiyaaga nadandhukondaar. ippadi, peridhaaga vedikkavirundha oru prachinaiyai avar saadhuriyamaaga samaalitthuvittaar. indha vishayatthil, oru nalla mūppar gidhiyōnai pōlavē nadandhukolvaar. matravargal kurai sollumpōdhu, avargal enna solla varugiraargal enbadhai gavanamaaga kētpaar, avargalidam porumaiyaaga badhil solvaar. (yaak. 3:13) ippadi, sabai samaadhaanamaaga irukkumpadi paartthukkolvaar. mīdhiyaaniyargalai jeyitthadharkaaga ellaarum gidhiyōnai pugalndhapōdhu, makkalin gavanatthai yegōvaavin pakkam gidhiyōn thiruppinaar. (nyaa. 8:22, 23) mūppargal eppadi gidhiyōnai pōlavē nadandhukollalaam? avargal enna seidhaalum adharkaana pugal yegōvaavukku pōi sērumpadi avargal paartthukkollalaam. (1 ko. 4:6, 7) nandraaga katrukkodukkum thiran iruppadharkaaga oru mūpparai matravargal paaraattugiraargal endru vaitthukkolvōm. appadippatta samayatthil matravargaludaiya gavanatthai avar kadavuludaiya vaartthaiyidam thiruppalaam alladhu kadavuludaiya amaippu tharum payirchikku thiruppalaam. thaangal sollittharum vidham yegōvaavukku pugal sērkkiradhaa alladhu thangalukku pugal sērkkiradhaa endru mūppargal avvappōdhu yōsitthu paarkka vēndum. w23.06 4 ¶7-8