vyaalan, aagast 21
sagipputthanmai kadavuludaiya angīgaaratthaiyum, kadavuludaiya angīgaaram nambikkaiyaiyum undaakkugiradhu.—rō. 5:4.
ubatthiravangalai sagitthirundhaal “kadavuludaiya angīgaaram” kidaikkum. sagitthirukkumpōdhu kadavul ungalai ētrukkolvaar. adharkaaga, ubatthiravangalaal naam vēdhanaippadumpōdhu adhai paartthu yegōvaa sandhōshappadugiraar endru artthamillai. naam sagitthiruppadhai paartthudhaan sandhōshappadugiraar; sagitthiruppadhaal nammai ētrukkolgiraar. kadavuludaiya angīgaaratthai peruvadhu evvalavu periya baakkiyam! (sang. 5:12) aabiragaam sōdhanaigalai sagitthirundhadhaal kadavuludaiya angīgaaratthai sambaadhitthaar. yegōvaa avarai nanbaraaga paartthaar, nīdhimaanaaga karudhinaar. (aadhi. 15:6; rō. 4:13, 22) nammudaiya vishayatthilum adhudhaan unmai. kadavuludaiya sēvaiyil evvalavu seigirōm, namakku ennenna poruppugal irukkiradhu enbadhaiyellaam paartthu kadavul nammai angīgarippadhillai. ubatthiravangalai unmaiyōdu sagitthiruppadhaaldhaan avar nammai angīgarikkiraar. nammudaiya vayadhu, sūlnilaimai,thiramai idhellaam eppadiyirundhaalum sari, nam ellaaraalum sagitthirukka mudiyum. ēdhōvoru sōdhanaiyai sagitthukkondu yegōvaavukku unmaiyōdu sēvai seidhu varugirīrgal endraal kadavuludaiya angīgaaram ungalukku irukkiradhu endru dhaaraalamaaga nambalaam. idhai therindhukolvadhu ungalukku aarudhalaaga irukkum. ungaludaiya nambikkai kandippaaga niraivērum enbadhil nīngal urudhiyaaga irukkalaam. w23.12 11 ¶13-14
velli, aagast 22
‘purindhukollum thiranai porutthadhilō kulandhaigalaaga illaamal mudhirchi adaindhavargalaaga irungal.’—1 ko. 14:20.
oru sagōdhararukku pēchu thiramai romba mukkiyam. pēchu thiramai irukkira oru sagōdharar matravargal solvadhai gavanamaaga kētpaar. avargaludaiya manadhil ōdugira ennangalaiyum, unarvugalaiyum purindhukolvaar. (nīdhi. 20:5) pēsugiravarudaiya dhoni eppadi irukkiradhu, mugabaavanaigal eppadi irukkiradhu, avarudaiya saigaigal enna solgiradhu enbadhaiyum purindhukolvaar. makkaludan niraiya nēram selavu seidhaaldhaan idhaiyellaam ungalaal katrukkolla mudiyum. ī-meyil alladhu mesēj mūlam mattumē matravargalidam pēsikkondu irundhaal, nēril pēsuvadhu ungalukku kashtamaaga aagividalaam. adhanaal, matravargalōdu nēril pēsa vaaippugalai uruvaakkungal. (2 yō. 12) mudhirchiyulla oru kristhavar thannaiyum than kudumbatthaiyum nandraaga paartthukkolvadhum mukkiyam. (1 thī. 5:8) oru vēlaiyai kandupidippadharku alladhu oru tholil seivadharku thiramaigalai valartthukkollungal. (ap. 18:2, 3; 20:34; ebē. 4:28) kadinamaaga ulaikkiravar endra peyarai edungal. ‘avar oru vēlaiyai aarambitthaal adhai kandippaaga seidhu mudippaar’ endru matravargal sollumalavukku nadandhukollungal. ippadiyellaam seidhaal, vēlai kidaikka niraiya vaaippugal irukkiradhu. andha vēlaiyai thakka vaitthukkollavum mudiyum. w23.12 27 ¶12-13
sani, aagast 23
iravil thirudan varuvadhupōl yegōvaavin naal varum.—1 the. 5:2.
“yegōvaavin naal” endru baibil solvadhu, kadavul than edhirigalai dhanditthu than makkalai kaappaatrugira samayatthai kurikkiradhu. munbu yegōvaa sila dhēsangalai dhanditthirukkiraar. (ēsaa. 13:1, 6; esē. 13:5; sep. 1:8) nam kaalatthil “yegōvaavin naal” enbadhu, arasiyal thalaivargal magaa baabilōnmēl thaakkudhal aarambikkappōgum samayatthilirundhu armagedhōn pōr varaiyilaana kaalappagudhiyai kurikkiradhu. andha ‘naalil’ thappikka vēndum endraal ippōdhē thayaaraaga irukka vēndum. ‘migundha ubatthiravatthai’ sandhippadharku thayaaraaga vēndum endru mattumalla, eppōdhum ‘thayaaraayirukka vēndum’ endru yēsu solliyirukkiraar. (mat. 24:21; lū. 12:40) pavul, kadavuludaiya sakthiyaal thūndappattu thesalōnikkēyargalukku eludhiya mudhal kadidhatthil niraiya udhaaranangalai payanpadutthiyirukkiraar. edharkaaga? yegōvaa nyaayatthīrppu kodukkira magaa naalukku thayaaraayirukka kristhavargalukku udhavi seivadharkaaga! yegōvaavin naal udanē vandhuvidaadhu endru pavulukku theriyum. (2 the. 2: 1-3) irundhaalum, adhu aduttha naalē vandhaal naam endhalavukku thayaaraaga iruppōmō andhalavukku thayaaraayirukka vēndum endru avar sonnaar. andraikku avar sonnadhu indru namakkum porundhum. w23.06 8 ¶1-2