nyaayiru, aagast 31
vivēgam ullavargal purindhukolvaargal.—dhaani. 12:10.
baibil thīrkkadharisanangalai purindhukolla naam udhavi kētka vēndum. idhai konjam karpanai seidhu paarungal: munpin theriyaadha oru idatthukku pōgirīrgal. ungalōdu varum oru frendukku andha ēriyaa romba nandraaga theriyum. nīngal engē irukkirīrgal, ovvoru rōdum engē pōgiradhu endrellaam avarukku theriyum. avar ungalōdu vandhadharkaaga nīngal evvalavu sandhōshappaduvīrgal! yegōvaa andha nanbar maadhiri! kaala ōttatthil naam engē irukkirōm endru avarukku theriyum. ini varappōgum kaalatthai patriyum romba nandraaga theriyum. adhanaal, baibil thīrkkadharisanangalai purindhukolla, naam manatthaalmaiyōdu yegōvaavidam udhavi kētka vēndum. (dhaani. 2:28; 2 pē. 1:19, 20) paasamaana oru appaa ammaa, thangal pillaigalin edhirkaalam nandraaga irukka vēndumendru aasaippaduvaargal. yegōvaavum appaditthaan! (erē. 29:11) adhēsamayatthil, endha manidha petrōraalum seiya mudiyaadha oru vishayatthai yegōvaavinaal seiya mudiyum. adhaavadhu, edhirkaalatthil ennavellaam nadakkappōgiradhu enbadhai avaraal sariyaaga solla mudiyum. mukkiyamaana sambavangal nadappadharku munbē avatrai patri naam therindhukolla vēndum enbadharkaaga avar baibilil thīrkkadharisanangalai padhivu seidhirukkiraar.—ēsaa. 46:10. w23.08 8 ¶3-4
thingal, septambar 1
‘sūriya udhayatthai pōndra ōr oli mēlē irundhu nammidam varum.’—lū. 1:78.
ellaa prachinaigalaiyum sariseiyum sakthiyai yēsuvukku yegōvaa kodutthirukkiraar. yēsu arpudhangalai seivadhan mūlam, nammaal sariseiya mudiyaadha prachinaigalai thannaal sariseiya mudiyum endru kaattinaar. nam prachinaigalukku aanivēraaga irukkum paavatthilirundhum, adhanaal varum vyaadhiyilirundhum maranatthilirundhum nammai kaappaatrum sakthi avarukku irukkiradhu enbadhai kaattinaar. (mat. 9:1-6; rō. 5:12, 18, 19) “ellaa vidhamaana” nōigalaiyum yēsuvaal gunappaduttha mudiyum, irandhavargalaikkūda uyirōdu eluppa mudiyum endru avar seidha arpudhangal kaattugindrana. (mat. 4:23; yōvaa. 11:43, 44) bayangaramaana puyalkaatrai adakkuvadharkum pēigalai adakkuvadharkumkūda yēsuvukku sakthi irukkiradhu. (maar. 4:37-39; lū. 8:2) thannudaiya maganukku yegōvaa evvalavu sakthiyai kodutthirukkiraar enbadhai therindhukollumpōdhu namakku pudhutthembu kidaikkiradhu! kadavuludaiya arasaangatthil namakku aasīrvaadhangal kidaikkum endru naam nichayam nambalaam. būmiyil yēsu arpudhangalai seidhadhu, paralōgatthil avar raajaavaaga aatchi seiyumpōdhu innum periya alavil arpudhangalai seivaar enbadhai kaattugiradhu. w23.04 3 ¶5-7
sevvaai, septambar 2
andha sakthi ellaa kaariyangalaiyum, sollappōnaal kadavuludaiya aalamaana kaariyangalaiyumkūda, aaraaigiradhu.—1 ko. 2:10.
oru periya sabaiyil irundhaal badhil solla adikkadi vaaippu kidaikkaamal pōividalaam. ‘inimēl kaiyē thūkka vēndaam’ endru mattum ninaitthuvidaadhīrgal. thodarndhu badhil solla muyarchi seiyungal. ovvoru kūttatthukkum niraiya badhilai munkūttiyē thayaaritthuvittu vaarungal. aarambatthil ungalukku vaaippu kidaikkaavittaalkūda pōgappōga vaaippu kidaikkalaam. kaavarkōbura padippukku thayaarikkumpōdhu, ovvoru paaraavum katturaiyin mukkiya porulōdu eppadi sambandhappattirukkiradhu endru yōsitthu paarungal. appōdhu, padippu muluvadhum solvadharku niraiya kurippugal irukkum. aalamaana vishayangal irukkum paaraakkalai nandraaga thayaaritthuvittu vaarungal. ēnendraal, adhai vilakki solvadhu kashtam enbadhaal niraiya pēr kai thūkka maattaargal. adutthadutthu pala kūttangalil ungalukku badhil solla vaaippē kidaikkavillai endraal enna seiyalaam? kūttam aarambippadharku munbē, padippai nadatthugiravaridam pōi, endha kēlvikku badhil solla virumbugirīrgal endru solli vaitthuvidungal. w23.04 21-22 ¶9-10