Nehemja

9 Selle kuu 24. päeval tulid iisraellased kokku. Nad paastusid, kotiriie ümber ja mulda pähe raputatud.+ 2 Iisraellaste järeltulijad eraldasid end kõigist võõramaalastest.+ Nad astusid ette ning tunnistasid enda patte ja ka oma isade süütegusid.+ 3 Nad jäid oma kohale seisma ja neljandik päevast* loeti neile ette nende Jumala Jehoova seaduse raamatut+ ning neljandik päevast tunnistasid nad oma patte ja kummardasid oma Jumala Jehoova ees.

4 Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja,+ Baani ja Kenani seisid leviitide laval+ ning hüüdsid valju häälega oma Jumala Jehoova poole. 5 Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja, Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske ja ülistage oma Jumalat Jehoovat ikka ja igavesti!+ Kiitku nad su aulist nime, mis on ülevam kui kõik õnnistused ja ülistused!

6 Vaid sina oled Jehoova.+ Sa oled teinud taeva, kogu taevaavaruse, ning kõik selle väed, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sa hoiad kõiki elus ja taevased väehulgad kummardavad su ees. 7 Sina oled Jehoova, tõeline Jumal, kes valisid Aabrami+ ja tõid ta välja kaldealaste Urist+ ning andsid talle nimeks Aabraham.+ 8 Kuna sa nägid, et tema süda on sinu ees ustav,+ sõlmisid sa temaga lepingu, et anda talle ja tema järglastele kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa.+ Sa pidasid oma tõotusest kinni, sest sa oled õige.

9 Sa nägid meie esiisade rasket olukorda Egiptuses+ ja kuulsid nende hädakisa Punase mere ääres. 10 Sa tegid tunnustähti ja imesid, mis olid suunatud vaarao ning kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva vastu,+ sest sa teadsid, et nad olid talitanud nendega jultunult.+ Sa tegid endale nime, mis on püsinud tänaseni.+ 11 Sa lõhestasid nende ees mere, nii et nad läksid kuiva maad mööda sellest läbi.+ Sa heitsid nende tagaajajad sügavusse otsekui kivi mäslevatesse voogudesse.+ 12 Päeval juhtisid sa neid pilvesambaga ja öösel tulesambaga, et valgustada neile teed, mida neil tuli minna.+ 13 Sa laskusid alla Siinai mäele,+ rääkisid nendega taevast+ ning andsid neile õiglased normid ja usaldusväärsed seadused, head määrused ja käsud.+ 14 Sa rääkisid neile oma pühast hingamispäevast+ ja andsid oma teenija Moosese kaudu neile käsud, määrused ja seaduse. 15 Kui nad olid näljased, andsid sa neile leiba taevast,+ ja kui nad olid janus, tõid sa neile kaljust vee välja.+ Sa käskisid neil minna ja võtta oma valdusse maa, mille sa olid tõotanud neile anda.

16 Kuid nemad, meie esiisad, olid jultunud+ ja kangekaelsed+ ega võtnud su käske kuulda. 17 Nad tõrkusid kuuletumast+ ega pidanud meeles su imelisi tegusid, mis sa olid nende keskel teinud, vaid nad olid kangekaelsed ja määrasid endale juhi, et minna tagasi Egiptuse orjusse.+ Aga kuna sa oled Jumal, kes on valmis andestama, oled kaastundlik ja halastav ega vihastu kergesti, vaid oled tulvil truud armastust,+ siis sa ei hüljanud neid.+ 18 Isegi kui nad tegid endale valatud vasikakuju ja ütlesid: „See on su Jumal, kes tõi sind välja Egiptusest,”+ ning toimisid väga lugupidamatult, 19 ei hüljanud sa kõrbes neid siiski oma suure halastuse tõttu.+ Päeval ei lahkunud nende kohalt pilvesammas, mis neid teel juhtis, ega öösel tulesammas, mis valgustas teed, mida neil tuli käia.+ 20 Sa andsid neile oma head vaimu, et teha nad arukaks.+ Oma mannat ei keelanud sa nende suule+ ja sa andsid neile vett, kui neil oli janu.+ 21 Sa toitsid neid kõrbes 40 aastat.+ Neil ei puudunud midagi. Nende riided ei kulunud ära+ ja nende jalad ei läinud paiste.

22 Sa andsid neile kuningriike ja rahvaid ning jagasid need nende vahel.+ Nad võtsid oma valdusse nii Hesboni+ kuninga Siihoni+ kui ka Baasani kuninga Oogi+ maa. 23 Nende pojad sa tegid nii arvukaks, kui on tähti taevas,+ ja tõid nad siis maale, mille kohta sa nende esiisadele olid tõotanud, et nad lähevad ja võtavad selle oma valdusse.+ 24 Seega läksid nende pojad ja võtsid maa oma valdusse+ ning sa alistasid nende ees maa elanikud kaananlased+ ja andsid nad nende kätte koos nende kuningate ja maa rahvastega, et nad teeksid nendega, nagu neile meeldib. 25 Nad vallutasid kindlustatud linnad+ ja viljaka maa+ ning võtsid endale majad, mis olid täis kõike head, valmisraiutud veemahutid, viinamäed, oliivisalud+ ja külluslikult viljapuid. Siis nad sõid, nende kõht sai täis ja nad läksid rasva ning nad mõnulesid sinu suure headuse paistel.

26 Ent nad muutusid sõnakuulmatuks, hakkasid su vastu mässama+ ja keerasid su seadustele selja. Nad tapsid sinu prohveteid, kes hoiatasid neid, et nad sinu juurde tagasi tuua; nad toimisid äärmiselt lugupidamatult.+ 27 Seetõttu andsid sa nad nende vaenlaste kätte+ ning need rõhusid neid.+ Aga oma hädas hüüdsid nad sinu poole ja sina kuulsid taevast ning andsid oma külluslikku halastust mööda neile päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.+

28 Aga niipea kui nad kergendust said, tegid nad jälle sinu ees kurja,+ ja sa jätsid nad nende vaenlaste meelevalda, kes võimutsesid nende üle.+ Siis nad pöördusid ja hüüdsid sind appi+ ning sina kuulsid taevast ja sa päästsid nad ikka ja jälle oma suure halastuse pärast.+ 29 Kuigi sa hoiatasid neid, et tuua nad tagasi oma seaduse juurde, käitusid nemad jultunult ega võtnud kuulda su käske.+ Nad tegid pattu su määruste vastu, mille varal inimene elab, kui ta neid täidab.+ Aga nad keerasid tõrksalt selja, tegid oma kaela kangeks ega võtnud kuulda. 30 Sina olid nendega kannatlik+ palju aastaid ja andsid oma vaimu prohvetitele, kes neid hoiatasid, kuid nad ei tahtnud kuulata. Lõpuks andsid sa nad ümberkaudsete maade rahvaste kätte.+ 31 Aga oma suures halastuses sa ei hävitanud neid+ ega hüljanud neid, sest sa oled kaastundlik ja halastav Jumal.+

32 Ja nüüd, oo, meie Jumal, suur, vägev ja aukartustäratav Jumal, kes oled pidanud kinni lepingust ja osutanud truud armastust,+ ära pea tühiseks kõiki neid raskusi, mis on tabanud meid, meie kuningaid, peamehi,+ preestreid,+ prohveteid,+ esiisasid ja kogu su rahvast alates Assüüria+ kuningate päevist kuni tänini. 33 Sa oled olnud õiglane kõiges, mis meid on tabanud, sest sa oled toiminud ustavalt, aga meie oleme teinud kurja.+ 34 Meie kuningad, peamehed, preestrid ja esiisad ei ole täitnud su seadust ega pööranud tähelepanu su käskudele ja meeldetuletustele, millega sa oled neid hoiatanud. 35 Isegi siis, kui nad elasid oma kuningriigis keset kõike seda head, mis tuli sinu käest, ning olid sellel avaral ja viljakal maal, mille sa neile olid andnud, ei teeninud nad sind+ ega pöördunud ära oma halbadest teguviisidest. 36 Nüüd me oleme orjad.+ Me oleme orjad sellel maal, mille sa andsid meie esiisadele, et nad sööksid selle vilja ja muud head. 37 Selle rikkalik saak läheb kuningatele, kelle sa oled pannud meie üle meie pattude tõttu.+ Nad valitsevad meie ja meie kariloomade üle, nagu neile meeldib, ja me oleme suures ahastuses.

38 Seepärast me anname nüüd lubaduse.+ Me paneme selle kirja ja kinnitame meie peameeste, leviitide ja preestrite pitseriga.”+