Iiob
16 Siis Iiob kostis:
2 „Selliseid mõtteid olen ma juba palju kuulnud.
Te kõik olete koormavad lohutajad.+
3 Kas tühjadele sõnadele tuleb kord lõpp?
Mis ajab sind niimoodi rääkima?
4 Minagi võin kõnelda nagu teie.
Kui oleksite minu asemel,
võiksin minagi teile veenvaid kõnesid pidada
ja teie pärast pead vangutada.+
5 Kuid mina pigem julgustaksin teid oma suu sõnadega,
mu huulte troost tooks teile kergendust.+
6 Kui ma kõnelen, ei vähene mu valu.+
Kui lakkan rääkimast, kas kahaneb mu piin?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud,+
ta on laastanud kogu mu pere.
8 Sa haarad ka minust kinni ja see on tunnistuseks,
mu oma kõhnus tõuseb mu vastu ja tunnistab mulle näkku.
9 Tema viha on rebinud mind tükkideks, ta haub mu vastu vaenu.+
Ta kiristab mu pärast hambaid.
Mu vastane puurib mind oma pilguga.+
10 Nad ajavad suu ammuli, et mind neelata,+
löövad mind põlastavalt põsele,
kogunevad hulgakesi mu vastu.+
11 Jumal annab mind poisikeste kätte,
heidab mind jumalatute haardesse.+
12 Ma elasin rahus, aga ta purustas mu,+
kahmas kinni mu kuklast ja lömastas mu,
pani mind endale märklauaks.
14 Ta murrab minust läbi, murd murru järel,
tormab mu vastu nagu sõdalane.
16 Mu nägu on nutust punane,+
mu laugudel on sügav vari,
17 kuigi mu käed pole teinud kurja
ja mu palve on siiras.
18 Oh, maa, ära kata mu verd!+
Ärgu leidku mu hädakisa puhkepaika!
19 Isegi nüüd on mul tunnistaja taevas,
minu heaks on tunnistaja kõrgustes.
21 Mõistetagu kohut inimese ja Jumala vahel
nii nagu inimese ja ta ligimese vahel.+
22 Sest veel pisut aastaid on jäänud
ja ma lähen teele, kust tagasi ei tulda.+