Iiob
17 Mu vaim on murtud, mu päevad kustunud,
mind ootab kalmistu.+
2 Pilkajad piiravad mind,+
mu silmad peavad nägema nende mässu.
3 Võta palun mu pant enda juurde hoiule.
Kes muu lööks minuga kätt ja võtaks mult tagatise?+
4 Sa oled peitnud arukuse nende südame eest,+
seepärast ei ülenda sa neid.
5 Selline jagab oma sõpradele,
kuigi ta laste silmad tuhmuvad.
7 Mu silmad ähmuvad ahastusest,+
kõik mu ihuliikmed on kui varjud.
8 Ausameelsed vaatavad seda hämmastunult,
süütugi on häiritud jumalatu pärast.
10 Teie aga laske käia, targutage edasi!
Ma pole leidnud teie hulgast ühtegi tarka.+
12 Nad muudavad päeva ööks
ja ütlevad: „Kuna on pime, on valgus lähedal.”
14 Hauasügavusele+ ma hüüan: „Sina oled mu isa!”
ja vakladele: „Mu ema, mu õde!”
15 Kus on siis mu lootus?+
Kes näeb, kas mul on lootust?
16 See kaob riivis surmavallaväravate taha,
kui me kõik üheskoos põrmu langeme.”+