Ülemlaul

4 „Küll sa oled ilus, mu arm,

küll sa oled ilus!

Su silmad loori taga on kui tuvi silmad.

Su juuksed on kui kitsekari,

mis voogab alla Gileadi mägedelt.+

 2 Su hambad on kui vastpügatud lambad,

kes pesemiselt tulevad,

kellel kõigil on paariline

ja kellest ükski pole kaotanud oma tallekesi.

 3 Su huuled on kui erepunane lõng,

su kõne on hurmav.

Nagu granaatõuna pooled

on su põsed* loori taga.

 4 Su kael+ on kui Taaveti torn,+

mille seinas on üks kivirida teise peal

ja mille küljes ripub tuhat kilpi,

kõik vägilaste ümarkilbid.+

 5 Su rinnad on kui kaks hirvevasikat,

kui gaselli kaksikud,+

kes söövad liiliate keskel.”

 6 „Enne kui mahe tuul tõuseb ja varjud põgenevad,

lähen ma mürrimäele

ja viirukikünkale.”+

 7 „Kõik sinus on ilus, mu arm,+

sul pole ühtki viga.

 8 Tule minuga Liibanoni mäestikust, mu pruut,

tule minuga Liibanonist!+

Astu alla Amana* tipust,

Seniiri ja Hermoni tipust,+

lõvikoobastest, leopardimägedelt!

 9 Sa oled vallutanud mu südame,+ mu õeke, mu pruut,

oled vallutanud mu südame ainsa pilguga oma silmist,

ainsa lüliga oma kaelakeest.

10 Kui meeldivad on su õrnused,+ mu õeke, mu pruut!

Su õrnused on kaugelt paremad kui vein,+

su lõhnaõli aroom on üle kõigist lõhnadest!+

11 Su huuled tilguvad kärjemett,+ mu pruut,

mesi ja piim on su keele all,+

su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn.

12 Suletud aed on mu õeke, mu pruut,

suletud aed, pitseriga kinni pandud allikas.

13 Su võsud* on kui paradiisiaed, täis granaatõunapuid,

parimaid vilju, hennapõõsaid ja narditaimi,

14 nardi+ ja safranit, healõhnalist roogu+ ja kaneeli,+

kõiksugu viirukipuid, mürri ja aaloed*,+

igasugu parimaid lõhnaaineid.+

15 Sa oled aia allikas, puhta veega kaev,

Liibanonist voolav vesi.+

16 Ärka, põhjatuul,

tule, lõunatuul!

Puhu õrnalt üle mu aia.

Heljugu õhus selle aroomid.”

„Tulgu mu kallim oma aeda

sööma selle parimaid vilju!”