Ülemlaul

5 „Ma tulin oma aeda,+

mu õeke, mu pruut.

Noppisin oma mürri ja lõhnataimi,+

sõin oma meekärgi ja mett,

jõin oma veini ja piima.”+

„Sööge, kallid sõbrad!

Jooge ja joobuge õrnustest!”+

 2 „Ma magan, kuid mu süda on ärkvel.+

Ma kuulen kallima koputust.

„Ava mulle, mu õeke, mu arm,

mu tuvike, mu süütuke!

Mu pea on kastest märg,

juuksekiharad täis ööpiisku.”+

 3 Ma olen oma rüü seljast heitnud.

Kas peaksin selle uuesti ülle tõmbama?

Olen oma jalad pesnud.

Kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?

 4 Mu kallim tõmbas käe ukseaugust tagasi,

mu tunded tema vastu lõid lõkkele.

 5 Tõusin, et kallimale avada,

mu käed tilkusid mürri,

sõrmed sulamürri

riivi pidemele.

 6 Ma avasin oma kallimale,

kuid mu kallim oli pöördunud ja läinud.

Olin tema lahkumisest meeleheitel.*

Ma otsisin teda, kuid ei leidnud,+

hüüdsin, kuid ta ei vastanud.

 7 Valvurid oma ringkäigul leidsid mu.

Nad lõid ja haavasid mind,

müürivalvurid kiskusid mult räti*.

 8 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,

et kui leiate mu kallima,

siis ütlete talle, et olen armastusest haige.”

 9 „Mille poolest on su kallim teistest kallimatest parem,

sa kauneim naiste seast?

Mille poolest on su kallim teistest kallimatest parem,

et lased meil nõnda vanduda?”

10 „Mu kallim on kena ja jumekas,

silmapaistvaim kümne tuhande hulgast.

11 Ta pea on kuld, puhas kuld.

Tema kiharad on kui lainetavad palmioksad*,

need on ronkmustad.

12 Ta silmad — need on kui tuvid veeojade ääres,

piimas suplemas,

tiigikaldal* istumas.

13 Tema põsed on kui palsamipeenrad,+

kui künkad täis lõhnataimi.

Ta huuled on liiliad, mis tilguvad sulamürri.+

14 Tema sõrmed on kullast, krüsoliitidega ehitud.

Ta kõht on läikivast elevandiluust, safiiridega kaetud.

15 Tema jalad on marmorsambad puhtast kullast alustel.

Ta näeb välja kui Liibanon, kui võrratud seedrid.+

16 Ta suu on väga magus,

ta on läbini kütkestav.+

Selline on mu kallim, mu arm, Jeruusalemma tütred.”