Ülemlaul

6 „Kuhu su kallim on läinud,

sa kauneim naiste seast?

Kuhu su kallim on põiganud?

Me tuleme koos sinuga teda otsima.”

 2 „Mu kallim läks alla oma aeda,

palsamipeenarde juurde,

rohuaedadesse karja hoidma,

liiliaid noppima.+

 3 Mina kuulun oma kallimale

ja mu kallim minule.+

Liiliate keskel hoiab ta karja.”+

 4 „Sa oled ilus nagu Tirsa*,+ mu arm,+

kaunis kui Jeruusalemm,+

kartust sisendav kui väehulgad lippude ümber.+

 5 Pööra oma silmad+ mult ära,

need teevad mind rahutuks!

Su juuksed on kui kitsekari,

mis voogab alla Gileadi nõlvadelt.+

 6 Su hambad on kui lambad,

kes pesemiselt tulevad,

kellel kõigil on paariline

ja kellest ükski pole kaotanud oma tallekesi.

 7 Nagu granaatõuna pooled

on su põsed* loori taga.

 8 Kuuskümmend on kuningannasid,

kaheksakümmend liignaisi

ja neide on arvutult,+

 9 kuid vaid üks on mu tuvike,+ mu süütuke,

oma ema ainus,

oma sünnitaja lemmik.

Neiud näevad teda ja nimetavad õnnelikuks,

kuningannad ja liignaised ülistavad teda:

10 „Kes see on, kes särab kui koit,

on kaunis kui täiskuu,

kirgas kui päikesepaiste,

kartust sisendav kui väehulgad lippude ümber?””+

11 „Ma läksin alla pähkliaeda+

vaatama, kuis pungad orus pakatavad,

kaema, kas viinapuu on lehte läinud,

granaatõunapuud õide puhkenud.

12 Ma ei märganudki,

et see kihk viis mind

mu õilsa rahva vankrite juurde.”

13 „Tule tagasi, tule tagasi, suulamlanna!

Tule tagasi, tule tagasi,

et saaksime sind näha!”

„Miks te küll tahate näha suulamlannat?”+

„Ta on nagu Mahanaimi tants*!”