Ülemlaul

7 „Kui ilusad on su jalad sandaalides,

sa õilis neiu!

Su puusakumerused on kui kaunistused,

meistrimehe kätetöö.

 2 Su naba on ümar kausike,

ärgu puudugu sealt maitsestatud vein!

Su kõht on nisukuhi

liiliate keskel.

 3 Su rinnad on kui kaks hirvevasikat,

kui gaselli kaksikud.+

 4 Su kael+ on kui elevandiluust torn.+

Su silmad+ on selged kui Hesboni+ tiigid

Bat-Rabbimi värava juures.

Su nina on nagu Liibanoni torn,

mis vaatab Damaskuse poole.

 5 Su pea on nagu Karmel,+

su kiharad+ kui purpurne lõng,+

kuningas on neist lummatud.

 6 Kui ilus sa oled, kui võluv,

mu armas neid, joovastavaim nauding!

 7 Sa oled sihvakas nagu palmipuu,

su rinnad on kui datlikobarad.+

 8 Ma mõtlesin: „Ronin üles palmipuu otsa,

haaran kinni viljakobaraist.”

Olgu su rinnad kui viinamarjakobarad,

su hingeõhk nagu õunte lõhn,

 9 sinu suu kui parim vein.”

„Voolaku see õrnalt mu kallima suhu,

valgugu tasa üle uinuja huulte.

10 Mina kuulun oma kallimale+

ja tema ihaldab mind.

11 Tule, mu kallim,

lähme aasadele,

ööbime hennapõõsaste juures!+

12 Ärkame vara ja lähme viinapuuaeda,

et näha, kas viinapuu on lehte läinud,

õienupud avanenud,+

kas granaatõunapuud õitsevad.+

Seal ma kingin sulle õrnusi.+

13 Alraunimarjad+ lõhnavad,

meie uste ees on kõiksugu parimaid vilju,+

äsja nopituid ja varem korjatuid,

mida olen hoidnud sinule, mu kallim.