Ülemlaul

8 Oh oleksid sa mu vend,

kes imes mu ema rinda!

Kui kohtaksin sind väljas, annaksin sulle suud+

ja seda ei pandaks pahaks.

 2 Ma võtaksin su endaga kaasa,

tooksin su oma ema majja,+

tema majja, kes mind õpetas.

Annaksin sulle juua vürtsitatud veini,

värsket granaatõunamahla.

 3 Tema vasak käsi oleks mu pea all,

ta parem käsi embaks mind.+

 4 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,

et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.”+

 5 „Kes on see neid, kes tuleb kõrbest üles,

nõjatudes oma kallimale?”

„Õunapuu all ma äratasin su.

Seal oli su ema sünnitusvaevas.

Seal tõi ta su valuga ilmale.

 6 Pane mind pitseriks oma südamele,

pitseriks käsivarrele,

sest armastus on tugev kui surm,+

jäägitu pühendumus järeleandmatu kui surmavald.

Selle leegid on tulelõõm, Jaahi* tulelõõm.+

 7 Armastust ei suuda kustutada vetevood+

ega minema uhtuda jõed.+

Kui keegi pakuks armastuse eest kõiki oma koja aardeid,

oleks see* tõesti põlastusväärt.”

 8 „Meil on väike õde,+

kel pole rindu.

Mida me teeme oma õe heaks

päeval, kui teda tullakse kosima?”

 9 „Kui ta on müür,

ehitame selle peale hõbesakid,

kui ta on uks,

sulgeme selle seedrilaudadega.”

10 „Mina olen müür,

mu rinnad on kui tornid.

Nii olen ma tema silmis

kui rahuleidnu.

11 Saalomonil oli viinamägi+ Baal-Haamonis.

Ta andis selle valvurite hoolde.

Igaüks neist pidi andma saagi eest tuhat seeklit hõbedat.

12 Mul on oma viinamägi, see kuulub minule.

Tuhat seeklit hõbedat kuulub sinule, Saalomon,

kakssada nendele, kes valvavad saaki.”

13 „Oo, sina, kes elad aedades,+

sõbrad kuulevad su häält.

Luba ka minul seda kuulda!”+

14 „Tõtta, mu kallim,

ole kärme kui gasell,+

kui noor hirv

palsamimägedel!”