Jesaja
6 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri,+ nägin ma Jehoovat istumas aulisel ja üleval troonil.+ Ta kuuehõlmad täitsid templi. 2 Tema ümber seisid seeravid*. Igaühel neist oli kuus tiiba: kahega nad katsid oma nägu, kahega jalgu ja kahega lendasid.
4 Nende hüüdeist vabisesid uksepostid ning koda täitus suitsuga.+
5 Siis ma ütlesin: „Häda mulle!
Ma olen kadunud mees,*
sest mu huuled on rüvedad,
ma elan rüvedate huultega rahva keskel+
ja mu silmad on näinud kuningat, vägede Jehoovat ennast!”
6 Siis lendas mu juurde üks seerav ja tema käes oli hõõguv söetükk,+ mille ta oli tangidega altarilt võtnud.+ 7 Ta puudutas mu suud ning ütles:
„See puudutas sinu huuli.
Su süü on kõrvaldatud,
su patt lepitatud.”
8 Seejärel kuulsin ma Jehoova häält. Ta küsis: „Kelle ma läkitan, kes meie nimel läheks?”+ Ma vastasin: „Siin ma olen, läkita mind!”+
9 Tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale:
„Te kuulete ikka ja jälle,
kuid ei mõista,
te näete ikka ja jälle,
kuid ei taipa!”+
10 Tee tuimaks selle rahva süda,+
kata kinni nende kõrvad,+
kleebi kinni nende silmad,
et nad oma silmadega ei näeks
ja oma kõrvadega ei kuuleks,
et nende süda ei mõistaks
ja nad ei pöörduks ega saaks terveks.”+
11 Ma küsisin: „Kui kaua veel, oh, Jehoova?” Tema vastas:
„Kuni linnad tehakse varemeiks ja need jäävad elaniketa,
kuni majad jäävad tühjaks,
maa laastatakse ja maha jäetakse,+
12 kuni Jehoova saadab inimese kaugele+
ning maal hakkab laiuma tühjus.
13 Sinna jääb siiski alles kümnes osa, aga seegi põletatakse nagu suur puu, nagu tamm, millest jääb pärast mahavõtmist järele känd. Tema känd on püha sugu.”