Jeremija
14 See on Jehoova sõnum Jeremijale seoses põuaga.+
2 Juuda leinab,+ tema väravad on lagunenud,
need lamavad nukralt maas
ja Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.
3 Nende isandad läkitavad oma sulaseid vee järele.
Need lähevad veeaukude juurde, aga ei leia vett.
Nad tulevad tagasi tühjade anumatega.
Nad tunnevad häbi ja pettumust
ning katavad pea.
5 Isegi emahirv väljal hülgab oma vastsündinud vasika,
sest rohtu pole.
6 Metseeslid seisavad lagedatel küngastel.
Nad lõõtsutavad nagu šaakalid,
nende silmad tuhmuvad, sest pole midagi haljast.+
7 Kuigi meie süüteod tunnistavad meie vastu,
tegutse siiski oma nime pärast, Jehoova.+
Meie truudusetuid tegusid on palju,+
sinu vastu me oleme pattu teinud.
8 Oo, Iisraeli lootus, tema päästja+ hädaajal,
miks oled sa kui võõras sel maal,
nagu rändur, kes peatub vaid ööbimiseks?
9 Mispärast oled sa kui jahmunud mees,
nagu kangelane, kes ei suuda päästa?
Ometi oled sa meie keskel, Jehoova,+
ja me kanname sinu nime.+
Ära jäta meid!
10 Nii lausub Jehoova selle rahva kohta: „Neile meeldib ringi ekselda,+ nad pole säästnud oma jalgu.+ Seepärast ei tunne Jehoova neist rõõmu.+ Ta peab meeles nende süütegusid ja nõuab neilt aru nende pattude pärast.”+
11 Siis Jehoova ütles mulle: „Ära palu head sellele rahvale.+ 12 Kui nad paastuvad, ei kuula ma nende anumist,+ kui nad ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei tunne ma neist rõõmu.+ Ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.”+
13 Seepeale ma ütlesin: „Oh häda, kõrgeim valitseja Jehoova! Prohvetid ütlevad neile: „Ei näe te mõõka ega taba teid nälg, vaid mina, Jumal, annan teile selles paigas püsiva rahu.””+
14 Jehoova ütles mulle: „Prohvetid kuulutavad minu nimel valet.+ Mina pole neid läkitanud, neid käskinud ega nendega rääkinud.+ Nad kuulutavad teile valenägemusi, tühje ennustusi ja oma südame sepitsusi.+ 15 Seepärast ütleb Jehoova prohvetite kohta, kes ennustavad minu nimel, kuigi mina pole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et sellele maale ei tule mõõka ega nälga: need prohvetid hukkuvad mõõga ja nälja läbi.+ 16 Ja rahvas, kellele nad prohvetlikult kuulutavad, heidetakse nälja ja mõõga tõttu Jeruusalemma tänavatele ning keegi ei mata neid+ — ei neid, nende naisi, poegi ega tütreid —, sest ma kallan nende peale õnnetuse, mida nad väärivad.+
17 Ütle neile nii:
„Mu silmist voolaku pisarad ööl ja päeval, ärgu need lakaku,+
sest mu rahva neitsilik tütar on täielikult purustatud ja murtud,+
tema haav on ränk.
18 Kui ma lähen väljale,
siis näen mõõgaga tapetuid.+
Ja kui ma tulen linna,
siis näen näljahaigusi.+
Nii prohvet kui ka preester uitavad ringi maal, mida nad ei tunne.””+
19 Kas oled Juuda täiesti hüljanud, kas põlgad Siionit?+
Miks oled meid löönud, nii et meil pole enam paranemist?+
Loodeti rahu, kuid ei tulnud midagi head,
paranemisaega, aga tuli hoopis õudus.+
21 Ära hülga meid oma nime pärast,+
ära põlga oma aulist trooni!
Pea meeles meiega tehtud lepingut, ära seda murra.+
22 Kas suudaks mõni rahvaste tühiseist jumalaist anda vihma
või kas saadab taevas ise vihmavalinguid?
Eks tee seda üksnes sina, meie Jumal Jehoova?+
Me loodame sinu peale,
sest sina üksi teed seda kõike.