Jeremija
15 Jehoova ütles mulle: „Isegi kui mu ees seisaksid Mooses ja Saamuel,+ ei heidaks ma sellele rahvale armu. Aja see rahvas minu eest minema. Mingu nad ära. 2 Aga kui nad küsivad sinult, kuhu nad peaksid minema, siis vasta: „Nii ütleb Jehoova:
„Kes väärib surmatõbe, peab surema tõve läbi!
Kes väärib mõõka, hukkub mõõga läbi!+
Kes väärib nälga, selle võtab nälg!
Kes väärib vangipõlve, läheb vangi!””+
3 Ma saadan nende peale neli õnnetust*,+ lausub Jehoova, mõõga tapma, koerad ära lohistama, taeva linnud ja maa loomad sööma ja hävitama.+ 4 Ma teen neist kohutava vaatepildi kõigile maa kuningriikidele+ Juuda kuninga Manasse, Hiskija poja tegude pärast, mis ta Jeruusalemmas tegi.+
5 Kes tunneks sulle kaasa, Jeruusalemm,
kes haletseks sind,
kes peatuks, et küsida su käekäigu järele?
6 Sina oled mu hüljanud, lausub Jehoova.+
Sa oled mulle selja keeranud.*+
Ma tõstan oma käe su vastu ja hävitan su.+
Ma olen tüdinud sulle kaasa tundmast.
7 Ma tuulan neid hargiga maa väravates.
Ma jätan nad lastest ilma.+
Ma hävitan oma rahva,
sest ta keeldub pöördumast oma teedelt.+
8 Siis on nende leski mu ees rohkem kui mereliiva.
Keskpäeval toon ma nende kallale hävitaja, nii ema kui ka poja kallale.
Äkitselt paiskan ma nende peale ärevuse ja õuduse.
9 Naine, kes on sünnitanud seitse last, nõrkeb,
ta vaagub hinge.
Tema päike loojub, kui on alles päev,
tuues häbi ja alandust*.
Need vähesed, kes neist järele jäävad,
annan ma vaenlaste mõõga kätte, lausub Jehoova.”+
10 Häda mulle, mu ema, et oled sünnitanud minu,+
mehe, kellega riidleb ja tülitseb kogu maa.
Pole ma laenu andnud ega võtnud,
ometi neavad mind kõik.
11 Jehoova ütles: „Ma teen sulle head.
Õnnetuse ja häda ajal
astun ma sinu kaitseks välja su vaenlase vastu.
12 Kas saab murda tükkideks rauda,
põhjamaa rauda, ja purustada vaske?
13 Su vara ja rikkused annan ma rüüstata+
kõigi su pattude pärast kõikjal su valdustes, ilma et saaksin tasu.
14 Ma annan need su vaenlastele,
kes viivad need maale, mida sa ei tunne,+
sest mu viha on süüdanud tule,
see põleb teie kohal.”+
15 Sina, Jehoova, tead mu kannatusi.
Pea mind meeles ja pane mind tähele.
Maksa mu tagakiusajatele minu eest kätte.+
Ära lase minul sellepärast hukkuda, et sa ei vihastu kergesti.
Tea, et sinu pärast talun ma teotust.+
16 Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid.+
Su sõna pani mind hõiskama ja rõõmustas mu südant,
sest mulle on pandud sinu nimi, oo, Jehoova, vägede Jumal.
17 Ei istu ma naljaheitjate seltsis ega rõõmutse.+
Ma istun üksi, sest mu peal on sinu käsi
18 Miks on mu valu püsiv, mu haav ravimatu?
See ei taha paraneda.
Kas saab sinust mulle reeturlik oja,
mille peale ei saa kindel olla?
19 Seepärast ütleb Jehoova:
„Kui sa pöördud tagasi, tõused sa jälle mu soosingusse
ning seisad mu ees.
Kui sa eraldad väärtusliku väärtusetust,
saab sinust otsekui minu suu*.
Nemad peavad pöörduma sinu poole,
mitte sina nende poole.”
20 „Ma teen sind selle rahva keskel kindlustatud vaskmüüriks.+
Nad võitlevad su vastu,
kuid ei saa su üle võimust,+
sest mina olen sinuga, et sind päästa ja vabastada,” lausub Jehoova.
21 „Ma päästan sind kurjade käest
ja lunastan julmade küüsist.”