Jeremija
30 Jehoovalt tuli Jeremijale sõnum: 2 „Nii ütleb Iisraeli Jumal Jehoova: „Kirjuta raamatusse kõik need sõnad, mis ma sulle räägin. 3 Jehoova lausub: „Tulevad päevad, mil ma kogun kokku oma vangiviidud rahva, Iisraeli ja Juuda.”+ Ja Jehoova ütleb: „Ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende esiisadele, nad saavad selle taas enda valdusse.”””+
4 Need on sõnad, mis Jehoova rääkis Iisraelile ja Juudale.
5 Nii ütleb Jehoova:
„Kostab hirmukisa,
on vaid kartus, aga mitte rahu.
6 Küsige, kas saab mees sünnitada.
Miks näen ma siis kõiki vägevaid mehi, käed kõhul
otsekui sünnitajal?+
Miks on nad kõik näost kahvatud?
7 Oh häda, see on kohutav päev,+
teist sellesarnast ei ole!
See on ahastuse aeg Jaakobile,
aga ta päästetakse sellest.”
8 „Sel päeval murran ma ikke nende turjalt, rebin katki nende rihmad ja ükski võõras ei orjasta neid enam,” lausub vägede Jehoova. 9 „Siis nad teenivad oma Jumalat Jehoovat ja oma kuningat Taavetit, kelle ma neile tõstan.”+
10 „Aga sina, mu teenija Jaakob, ära karda,” lausub Jehoova,
„ära kohku, Iisrael,+
sest ma päästan su, toon su ära kaugelt
ja sinu järglased nende vangistusemaalt.+
Jaakob pöördub tagasi ning elab rahus ja muretult,
keegi ei kohuta teda.”+
11 „Mina olen sinuga, et sind päästa,” lausub Jehoova.
„Ma hävitan kõik rahvad, kelle sekka ma olen sind pillutanud.+
Sind ma ei hävita,+
kuid ma karistan* sind parajal määral.
Karistamata ma sind ei jäta.”+
13 Keegi ei astu su kaitseks välja.
Su haava ei saa ravida.
Sulle ei leidu ravimit.
14 Kõik su armukesed on su unustanud,+
nad ei otsi sind enam.
Ma olen löönud sind nagu vaenlane,+
nagu karistab õel,
sest su süü on suur ja su patte on palju.+
15 Miks kisendad sa oma vigastuse pärast?
Su valu on vaigistamatu.
Ma olen seda sulle teinud+
sinu suure süü ja paljude pattude pärast.
16 Seepärast kõik, kes sind neelavad, neelatakse,+
ja kõik su vaenlased viiakse samuti vangi.+
Neid, kes sind rüüstavad, rüüstatakse,
ja kõiki, kes sind riisuvad, lasen ma riisuda.”+
17 „Ma taastan su tervise ja parandan su haavad,”+ lausub Jehoova,
„kuigi sind on hüütud hüljatuks ja öeldud:
„Siion, keda keegi ei otsi.””+
18 Nii ütleb Jehoova:
„Ma kogun kokku Jaakobi telkide vangiviidud,+
ma halastan tema eluasemetele.
Linn ehitatakse taas üles oma künka peale,+
kindlustorn seisab jälle oma õiges paigas.
19 Sealt kostab tänusõnu ja naeru.+
Ma teen nad paljuks ja nende hulk ei kahane,+
ma teen nad arvukaks*
ja nad ei muutu tähtsusetuks.+
20 Tema pojad on siis nagu endistel aegadel
ja tema kogudus seisab mu ees kindlalt.+
Ma võtan käsile kõik ta rõhujad.+
21 Temast enesest tuleb ta suursugune juht,
tema enda keskelt ta valitseja.
Ma lasen tal tulla minu ligi, ta tuleb minu juurde.”
„Sest kes muidu söandaks minu juurde tulla?” küsib Jehoova.
22 „Teist saab minu rahvas+ ja minust teie Jumal.”+
23 Raevukalt puhkeb Jehoova torm,+
keerutab maruna jumalatute pea kohal.