Jeremija
31 „Sel ajal saab minust kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja neist saab minu rahvas,”+ lausub Jehoova.
2 Nii ütleb Jehoova:
„Rahvas, kes jäi ellu mõõga ees, leidis armu kõrbes,
kui Iisrael rändas oma puhkepaika.”
3 Jehoova ilmutas end mulle kaugelt ja ütles:
„Ma olen armastanud sind igavese armastusega.
4 Ma ehitan su taas üles, sind taastatakse.+
Iisraeli neitsi, sa võtad jälle kätte tamburiinid
ja tantsid rõõmsalt.+
6 Tuleb päev, mil vahimehed Efraimi mägismaal hüüavad:
„Tõuske, lähme üles Siionile meie Jumala Jehoova juurde!””+
7 Nii ütleb Jehoova:
„Hõisake rõõmsalt Jaakobi poole,
rõkake rõõmust, sest ta on pandud rahvaste üle!+
Kuulutage seda, tooge ülistust ja öelge:
„Oo, Jehoova, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!”+
8 Ma toon nad tagasi põhjamaalt,+
kogun kokku maa äärtest.+
Nende seas on ka pime ja jalust vigane,+
lapseootel naine ja sünnitaja, kõik üheskoos.
Nad tulevad siia tagasi suure kogudusena.+
9 Nad tulevad nuttes.+
Nad anuvad soosingut ja ma juhin neid.
Ma viin nad veeojade juurde,+
panen kõndima tasasel teel, kus nad ei komista.
Sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.”+
10 Rahvad, võtke kuulda Jehoova sõna!
Kuulutage kaugetel saartel:+
„Tema, kes pillutas Iisraeli laiali, kogub ta kokku.
Ta hoiab teda nagu karjane oma karja.+
12 Nad tulevad ja hõiskavad Siioni kõrgendikul,+
nad säravad Jehoova headuse* pärast,
teravilja ja värske veini,+ õli
ja noorte kariloomade pärast.+
Nad on otsekui kastetud aed+
ja nad ei närbu enam iial.”+
13 „Siis tantsivad neitsid rõõmust,
samuti noored ja eakad mehed üheskoos.+
Ma muudan nende leina juubelduseks.+
Ma lohutan neid ja asendan nende kurbuse rõõmuga.+
15 „Nii ütleb Jehoova:
„Raamast+ on kuulda häält, hala ja kibedat nuttu:
Raahel nutab taga oma lapsi.+
Ta on lohutamatu oma laste pärast,
sest neid pole enam.””+
16 Nii ütleb Jehoova:
„Ära nuta enam, ärgu voolaku su silmist pisarad,
sest sind ootab su tegude eest tasu, lausub Jehoova.
Nad tulevad tagasi vaenlaste maalt.+
18 „Ma olen kuulnud Efraimi oigamist:
„Sa oled mind õpetanud nagu kogenematut vasikat,
ma olen õpetust saanud.
Too mind tagasi ja ma tulen meeleldi,
sest sina oled Jehoova, mu Jumal.
19 Pärast pöördumist tundsin ma süümepiinu+
ja kui olin mõistusele tulnud, lõin endale kurbusest vastu reit.
Ma tundsin häbi ja alandust,+
sest ma kandsin oma noorpõlve teotust.””
20 „Eks ole Efraim mu kallis poeg, mu armas laps?+
Sama palju, kui ma räägin tema vastu, sama palju ma ka mõtlen ta peale.
Seetõttu tunnen ma tema pärast rahutust,+
ja ma tõesti halastan ta peale,” lausub Jehoova.+
21 „Sea enesele teeviidad,
püstita tähised.+
Pane tähele teed, rada, millel sa pead käima.+
Tule tagasi, Iisraeli neitsi, tule tagasi oma linnadesse!
22 Kui kaua sa vangud, sa ustavusetu tütar?
Jehoova on teinud maal midagi uut:
naine hoiab oma mehe ligi.”
23 Nii lausub vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: „Kui ma kogun kokku vangid, siis öeldakse Juudamaal ja selle linnades taas: „Jehoova õnnistagu sind, sa õiglane elupaik,+ püha mägi!”+ 24 Seal elavad üheskoos Juuda ja kõik selle linnad, põllumehed ja karjased.+ 25 Ma virgutan väsinut ja kosutan igat nõrkenut.”+
26 Siis ma ärkasin ja avasin silmad. Ma olin näinud meeldivat und.
27 „Tulevad päevad, mil ma külvan Iisraeli soole ja Juuda soole inimeste seemet ja kariloomade seemet,”+ lausub Jehoova.
28 „Nii nagu ma pidasin neid silmas, et neid välja juurida, lõhkuda, maha kiskuda, hävitada ja kahjustada,+ nii pean ma neid ka silmas, et neid üles ehitada ja istutada,”+ lausub Jehoova. 29 „Neil päevil ei öelda enam: „Isad sõid hapusid viinamarju, aga poegade hambad on hellad.”+ 30 Igaüks sureb omaenda süü pärast. Kes sööb hapusid viinamarju, sellel endal lähevad hambad hellaks.”
31 „Tulevad päevad, mil ma sõlmin Iisraeli soo ja Juuda sooga uue lepingu,”+ lausub Jehoova. 32 „See leping pole samasugune nagu see, mille ma sõlmisin nende esiisadega sel päeval, kui ma võtsin neil käest kinni, et tuua nad välja Egiptusemaalt.+ Seda lepingut nad ju murdsid,+ kuigi mina olin nende isand*, lausub Jehoova.”
33 „Leping, mille ma sõlmin Iisraeli sooga pärast neid päevi, on järgmine,” lausub Jehoova. „Ma panen oma seaduse nende sisse+ ja kirjutan selle nende südamesse.+ Siis ma olen nende Jumal ja nemad on minu rahvas.”+
34 „Siis ei õpeta enam ükski oma ligimest ega oma venda, öeldes: „Tunne Jehoovat!”,+ sest nad kõik tunnevad mind, kõige pisemast kõige suuremani,”+ lausub Jehoova. „Ma andestan nende süüteod ega tuleta enam meelde nende pattu.”+
35 Nii ütleb Jehoova,
kes on andnud päikese valguseks päeval,
määranud kuu ja tähed valgustama ööd,
kes paneb mere mäslema ja lained möllama,
tema, kelle nimi on Vägede Jehoova:+
36 „Kui need seadused enam ei kehtiks, lausub Jehoova,
siis poleks ka Iisraeli järeltulijad enam rahvas, kes seisab mu ees jäädavalt.”+
37 Nii ütleb Jehoova: „Kui saaks ära mõõta taeva ülal ja uurida maa alustugesid, siis hülgaksin minagi Iisraeli järeltulijad kõige pärast, mida nad on teinud, lausub Jehoova.”+
38 „Tulevad päevad, mil see linn ehitatakse üles+ Jehoovale Hananeli tornist+ kuni Nurgaväravani,”+ lausub Jehoova. 39 „Mõõdunöör+ läheb otse edasi kuni Gaarebi künkani ning pöördub Goasse. 40 Laipu ja tuhka täis org ning kõik astangud kuni Kidroni oruni+ ja Hobuvärava+ nurgani ida pool on Jehoovale pühad.+ Iialgi enam ei juurita seda välja ega kista maha.”