Jeremija

7 Jehoovalt tuli Jeremijale sõnum: 2 „Seisa Jehoova koja väravas, kuuluta seal seda sõnumit: „Kuulake Jehoova sõnumit, kõik Juuda elanikud, kes sisenete neist väravaist, et kummardada Jehoovat. 3 Nii ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: „Parandage oma eluviisi ja tegusid, siis ma lasen teil siin edasi elada.+ 4 Ärge lootke valelike sõnade peale ega öelge: „See on Jehoova tempel, Jehoova tempel, Jehoova tempel!”+ 5 Sest kui te tõesti parandate oma eluviisi ja tegusid, kui te tõepoolest mõistate õiglast kohut inimese ja ta ligimese vahel,+ 6 kui te ei rõhu võõramaalast, orbu* ega leske,+ ei vala siin süütut verd ega käi teiste jumalate järel iseenda õnnetuseks,+ 7 siis luban ma teil siin edasi elada, sel maal, mille ma andsin alatiseks teie esiisadele.”””

8 „Teie aga loodate valelike sõnade peale+ — sellest pole mingit kasu. 9 Kas tohite varastada,+ tappa, abielu rikkuda, valet vanduda,+ ohverdada Baalile+ ja käia teiste jumalate järel, keda te varem ei tundnud, 10 ning tulla siis ja seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda kõiki neid jäledusi tehes: „Meid päästetakse!”? 11 Kas on see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas?+ Ma olen näinud teie tegusid,” lausub Jehoova.

12 „Kuid minge nüüd minu paika Siilos,+ mille ma alguses valisin välja oma nime eluasemeks,+ ja vaadake, mida ma oma Iisraeli rahva kurjade tegude pärast sellega tegin.+ 13 Teie olete teinud neidsamu tegusid, ja kuigi ma olen rääkinud teiega ikka ja jälle, te pole kuulanud, lausub Jehoova.+ Ma olen teid korduvalt kutsunud, kuid teie pole vastanud.+ 14 Seepärast teen ma selle kojaga, millele on pandud minu nimi+ ja millele te loodate,+ ning paigaga, mille ma andsin teile ja teie esivanematele, samamoodi, nagu ma tegin Siiloga.+ 15 Ma tõukan teid ära oma palge eest, nagu ma tõukasin ära kõik teie vennad, kõik Efraimi järeltulijad.+

16 Sina aga ära palveta selle rahva eest, ära anu ega palu nende eest ega käi mulle peale,+ sest ma ei võta sind kuulda.+ 17 Kas sa ei näe, mida nad teevad Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavatel? 18 Pojad korjavad hagu, isad süütavad tule ja naised sõtkuvad tainast, et valmistada ohvrileibu taevakuningannale*.+ Nad valavad joogiohvreid teistele jumalatele ja solvavad mind sellega.+ 19 „Kuid kas nad teevad haiget minule*?” küsib Jehoova. „Eks tee nad seda iseendale omaenese häbiks.”+ 20 Seepärast ütleb kõrgeim valitseja Jehoova: „Ma valan oma viha ja raevu selle paiga peale,+ inimeste ja loomade peale, puude ja vilja peale, ning see põleb ja seda ei kustutata.”+

21 Nii ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: „Lisage oma ohvritele põletusohvrid ja sööge liha.+ 22 Sest sel päeval, mil ma tõin teie esiisad välja Egiptusemaalt, ei rääkinud ma nendega ega andnud neile käsku põletusohvrite ja teiste ohvrite kohta.+ 23 Kuid ma andsin neile selle käsu: „Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas.+ Käige teel, mida ma teid käsin, et teil läheks hästi.””+ 24 Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva minu poole,+ vaid talitasid omaenda sepitsuste kohaselt ja toimisid kangekaelselt oma kurja südame järgi,+ nii et nad läksid tagasi, mitte edasi, 25 ja nõnda on see olnud alates päevast, mil teie esiisad tulid välja Egiptusemaalt, kuni tänase päevani.+ Ma läkitasin teie juurde kõik oma prohvetid, läkitasin neid teie juurde iga päev, ikka ja jälle.+ 26 Kuid see rahvas ei kuulanud mind ega pööranud kõrva minu poole.+ Nad olid kangekaelsed ja tegid rohkem kurja kui nende esiisad.

27 Sa annad neile teada kõik need sõnad,+ kuid nad ei kuula sind, kutsud neid, kuid nad ei vasta sulle. 28 Sa ütled neile: „See on rahvas, kes ei võtnud kuulda oma Jumala Jehoova häält ega lasknud end manitseda. Ustavus on kadunud, seda isegi ei mainita nende seas.”+

29 Lõika ära oma pügamata* juuksed ja viska minema ning alusta küngastel kaebelaulu, sest Jehoova on kõrvale heitnud selle põlvkonna, kes teda vihastas, ja jätab ta maha. 30 Sest Juuda rahvas on teinud minu silmis halba, lausub Jehoova. Nad on seadnud oma jälgid ebajumalad kotta, millele on pandud minu nimi, ja rüvetavad seda.+ 31 Nad on ehitanud Tofeti* ohvripaigad, mis on Ben-Hinnomi orus*,+ et oma poegi ja tütreid tules põletada.+ Mina pole seda käskinud, see pole mulle mõttessegi tulnud!+

32 Seepärast tulevad päevad, mil seda ei nimetata enam Tofetiks ega Ben-Hinnomi oruks, vaid Tapaoruks, lausub Jehoova. Siis matavad nad oma surnuid Tofetisse, kuni seal pole enam ruumi.+ 33 Selle rahva surnukehad saavad roaks taeva lindudele ja maa loomadele ning keegi ei peleta neid eemale.+ 34 Ma teen Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavatel lõpu rõõmuhüüetele ja juubeldamisele, enam pole kuulda peigmehe ja pruudi häält,+ sest kogu maa variseb varemeiks.”+