Jeremija
8 „Sel ajal tuuakse haudadest välja Juuda kuningate luud, peameeste luud, preestrite luud, prohvetite luud ja Jeruusalemma elanike luud,” lausub Jehoova. 2 „Need laotatakse päikese, kuu ja kõigi taevakehade ette, mida nad armastasid ja teenisid, mille järel nad käisid ja mida nad otsisid ning mille ees kummardasid.+ Neid ei korjata kokku ega maeta. Need jäävad maa peale sõnnikuks.”+
3 „Kes jäävad järele sellest kurjast soost kõikjal, kuhu ma nad pillutan, valivad pigem surma kui elu,” lausub vägede Jehoova.
4 „Ütle neile: „Nii lausub Jehoova:
„Eks need, kes lange, tõuse taas?
Kui üks pöördub tagasi, eks pöördu siis teinegi?
5 Miks on siis Jeruusalemma elanikud, kogu see rahvas, mulle truudusetud?
Nad hoiavad pettusest kinni,
tõrguvad pöördumast.+
6 Ma panin hästi tähele ja kuulasin, aga nad ei rääkinud õigust.
Keegi ei kahetsenud oma kurjust ega öelnud: „Mis ma küll olen teinud!”+
Igaüks pöördub ikka ja jälle tagasi üldlevinud teguviiside juurde, nagu hobune, kes sööstab lahingusse.
7 Isegi toonekurg taevas teab oma määratud aega.
Turteltuvi, piiritaja ja rästas* peavad kinni oma tulemisajast*.
Kuid minu rahvas ei tunne ära Jehoova kohtumõistmisaega.”+
8 Kuidas te võite öelda: „Me oleme targad ja meil on Jehoova seadus*”?
Tõesti, kirjutajate valetav krihvel+ on kirjutanud üksnes valet.
9 Targad on jäänud häbisse.+
Nad on hirmul ja nad püütakse kinni.
Nad on heitnud kõrvale Jehoova sõna —
mis tarkust saabki neil olla!
10 Seepärast annan ma nende naised teistele meestele
ja nende põllud teistele omanikele,+
sest kõige pisemast kõige suuremani ajavad kõik taga ebaausat tulu,+
prohvetist preestrini teevad kõik pettust.+
12 Kas tunnevad nad häbi oma jäledate tegude pärast?
Neil pole häbi raasugi!
Nad ei teagi, mida tähendab alandus!+
Seepärast langevad nad ühes langejatega.
Kui ma neid karistan, siis nad komistavad,+ ütleb Jehoova.
13 Kui ma nad kokku kogun, teen ma neile lõpu, lausub Jehoova.
Viinapuule ei jää viinamarju ega viigipuule viigimarju, ka lehed närtsivad.
See, mis ma neile andsin, läheb nende jaoks kaotsi.””
14 „Mida me siin istume?
Tulgem kokku, lähme kindlustatud linnadesse+ ja hukkume seal,
sest meie Jumal Jehoova teeb meile lõpu,
ta annab meile juua mürgivett,+
sest me oleme Jehoova vastu pattu teinud.
15 Loodeti rahu, kuid ei tulnud midagi head,
paranemisaega, aga tuli hoopis õudus.+
16 Daanist kostab vaenlase hobuste hirnumist,
tema täkkude korskamisest
väriseb kogu maa.
Ta tuleb ja neelab maa ühes kõigega,
linna ja selle elanikud.”
17 „Ma saadan teie sekka madusid,
mürkmadusid, keda ei saa taltsutada,
ja nad salvavad teid,” lausub Jehoova.
18 Mu kurbus on ravimatu,
mu süda on haige.
19 Mu rahva tütar
hüüab appi kaugelt maalt:
„Kas Jehoovat polegi Siionis?
Kas kuningat polegi seal?”
„Miks on nad mind solvanud oma nikerdatud kujudega,
oma tühiste võõraste jumalatega?”
20 „Lõikus on möödas, suvi lõppenud,
aga meid pole päästetud!”