11 Mu silmad on pisaraist kurnatud,+

mu sisemus käärib.

Mu maks on valatud maa peale mu rahva tütre* langemise pärast,+

sest linnaväljakutel nõrkevad lapsed ja imikud.+

19 Tõuse, halise öösiti, kui algab vahikord.

Vala oma süda veena Jehoova palge ette.

Tõsta tema poole käed oma laste elu pärast,

sest nad nõrkevad näljast igal tänavanurgal.+

10 Kaastundlike naiste käed keetsid omaenda lapsi,+

neist sai leinaleib mu rahva tütre langemise ajal.+